Annetajate lemmik on IRL

«Eks parteikontor tuletas meelde ja mul endal on ka põhimõte, et valimisaastatel annetan, muul ajal eriti mitte,» räägib ettevõtja Veiko Tishler, kes mullu andis IRLile 32 000 eurot. Selle summaga on ta üks suuremaid parteiannetajaid Eestis üldse.

Tishler, kes sai rikkaks osaluse müügiga kütusefirmas Alexela, käitub siinjuures oma poliitiliste põhimõtete järgi. Ta on ise juba ligi 13 aastat IRLi (varem Isamaaliidu) liige, viimastel aastatel kuulub ka erakonna volikokku. Tõsi, viimane tase on mehe sõnul ka tema lagi, kuhugi kõrgemale ta kandideerida ei kavatse, aga IRL on tema partei, ainult koduerakonnale ta annetab ja ei kuhugi mujale.

Täpselt samasugust põhimõtet, küll hoopis teise erakonna kasuks, jälgib ka riigikogu liige Lembit Kaljuvee. Eelmisel aastal annetas ta Keskerakonnale 20 000 eurot – see on kõige suurem üksikannetus, mille partei üldse sai.

Keegi ei pilla

Kaljuvee ütleb, et ta on kritiseerinud Keskerakonna rahaasju nii avalikult kui veel rohkem erakonna sees ning mingis mõttes on tema seekordne suurannetus ka näitamine, et ta ei taha teha ainult sõnu, vaid aidata parteid ka reaalsete tegudega.

«Kuna mul oli võimalus see raha anda, siis ma seda ka tegin,» sõnab Kaljuvee.

Samasse kategooriasse langeb ka riigikogu Reformierakonna saadikurühma liige, ettevõtja ning Rate’i asutaja Andrei Korobeinik – temagi annab raha ainult oma parteile, eelmisel aastal natuke üle 15 000 euro.

Üldpilt parteiannetuste puhul muutub aastatega üha selgemaks. Kui kümmekond aastat tagasi andsid ettevõtjad raha kõigile, populaarsed olid ka näiteks Rahvaliit ja Keskerakond, siis praegu annavad ärimehed raha peaaegu ainult paremerakondadele. Eelmisel aastal oli ärimeeste lemmikuks IRL, kes edestas napilt mõne tuhande euroga Reformierakonda. Keskerakonna ja sotside raha tuli aga erakonna liikmete endi taskust.

Kaljuvee seletab sellist arengut kahe asjaoluga. Esiteks tahavad ettevõtjad toetada võimuparteisid, sest võitjaid armastavad ju kõik. Ja teiseks sellepärast, et eks ettevõtjad ka ise on rohkem parempoolse maailmavaatega.

Konjunkturiste, selliseid ärimehi, kes annavad raha nii paremale kui ka vasakule sõltumata vaadetest, on jäänud järele väga vähe.

Üheks selliseks vana kooli annetajaks võib pidada näiteks eelmise aasta edetabeli juhti Hillar Tederit, kes andis IRLile ja Reformierakonnale kokku 150 000 eurot. Samas on ta varem toetanud ka täiesti teistsuguse maailmavaate ja poliitikaga parteisid, aasta varem andis ta näiteks 500 000 krooni Keskerakonnale.

Suuruselt teine annetaja oli 2011. aastal Joakim Helenius, tema rahast läks suurem osa IRLile ja pisem osa Reformierakonnale. Heleniuse raha on aga alati läinud paremparteidele, ta on avalikult kiitnud Eesti poliitikat, Eesti maksundust, Eesti ärikliimat: soomerootslasest ettevõtja pole oma parempoolseid vaateid kunagi varjanud.

Veri paksem kui vesi

Tabeli kolmandad, transiidiärimees Oleg Ossinovski ja tema poeg Jevgeni, kes on SDE saadikurühma ridades riigikogus, andsid kahe peale sotsidele ligi 45 000 eurot. See on peaaegu viiendik sotside saadud annetustest kokku – parteile igal juhul finantsiline jackpot.

Samas on Jevgeni Ossinovski Postimehele rääkinud, et tema isa vaated tegelikult sotside omadega kokku ei lähe, ettevõtjana on ta ikkagi pigem parempoolse maailmavaatega, eks need annetused näitavad pigem seda, et veri on paksem kui vesi.

2010. aasta suurim annetaja, Reformierakonnale kolm miljonit krooni andnud kinnisvaraärimees Arti Arakas on parteid päris kuivale jätnud, ükski partei pole tema raha saanud. Kõvasti on tagasi tõmmanud ka 2010. aasta tabeli kolmas, ehitusettevõtja Toomas Luman, kes tollal annetas miljon krooni (64 000 eurot), seekord aga 12 780 eurot, mis läks punktuaalse täpsusega jagamisele IRLi ja Reformierakonna vahel.