Muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu möönab, et vahel ei takista restaureerimist rahanappus, vaid see, et väärtusliku hoone omanik ei ole remondist lihtsalt huvitatud.
Omanikud ei viitsi muinsust säilitada
16. jaanuar 2012, 11:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimase seitsme aasta suurimad saavutused on muinsuskaitseamet koondanud raamatusse «Mälestiste restaureerimine. Enne ja pärast 2005–2011», kus on välja toodud 70 sel perioodil restaureeritud ehitist. Tegelikult tehakse töid enam kui sajal objektil aastas, kuid raamatus on ära toodud need, mille üle on amet eriti uhke.
«Näiteks Sangaste mõisa peahoone katuse restaureerimine,» tõi Uustalu välja ühe talle enam muljet avaldanud ettevõtmise. Veel tõi ta esile Lodja postijaama keldri. «See on üks sellistest hoonetest, mis on küll hästi väike, aga torkab silma, kuidas see on korrastatud. See, mis oli enne ja mis on nüüd, erineb kui öö ja päev,» tõdes Uustalu.
Omanik peab innukas olema
Sangaste mõis on üks esinduslikumaid 19. sajandil kujunenud historitsistlikke ansambleid Eestis. Mõisa katus on oma paljude tornide ja hooneosade erinevate tasapindade tõttu Eesti keerulisim, nentis muinsuskaitseameti peadirektor. Enne restaureerimistöid ei pidanud katus vett, konstruktsioonid olid kohati seenkahjustusega ja pehkinud. 2007. aastal tehtud tööde käigus proteesiti katusekonstruktsioonid ja mõis sai uue, ajaloolises formaadis vaskplekist katuse.
Lodja postikelder on tüüpilise maakeldri näide – arvatavasti 19. sajandi alguses ehitati kelder postmeistri ja ta abiliste toiduvarude hoidmiseks. Enne restaureerimistöid olid keldri eterniitplaatidega kaetud katus ja maakividest tugimüürid lagunenud, uksepiit ulatus maapinnast allapoole. 2006. aastal paigaldati uued müüripalgid ja taastati vanad maakivist toed. Vanad sarikad proteesiti, katus kaeti katusekividega, räästas vormistati räästalauaga, harjale pandi harjakivid. Lagunenud tugimüür laoti uuesti, valmistati uus uks, värviti puitpinnad ja teraselemendid.
«Veel tooks välja Mooste mõisa moonakatemaja,» lisas Uustalu, kelle sõnul on kogu mõisakompleks nüüdseks väga hästi korrastatud. Varem jooksis hoone kivikatus läbi ja ohtu sattus kogu katusekonstruktsioon. Tükk aega oli hoone peremeheta, elumaja kasutati kanade pidamiseks. 2008. aastal tehti katusetöid, välja vahetati söödaköögi aurudest kahjustada saanud amortiseerunud laetalad ja proteesiti osa sarikatest. Hoonele paigaldati keraamilisest kivist katus.
Uustalu hinnangul andis kompleksi korrastamine kohalikule elule palju juurde. Ta lisas, et paljuski sai edulugu teoks tänu kohalikule vallavanemale, kes oli hingega asjaajamise juures.
«Sellest üksi ei aita, kui riik raha annab, aga mälestise omanik ise kaasa ei tule, on loid ja pole teotahteline,» seletas Uustalu. «Siis ei tule restaureerimisest midagi välja.»
Peadirektor ütles, et eelmisel aastal kandis kolm-neli omanikku muinsuskaitsele raha tagasi, kuna ei alustanud restaureerimisega. Peale raha vähesuse ongi see üks peamisi põhjuseid, miks mõned tööd jäävad tegemata.
«Igal aastal on selliseid omanikke, kellele saab raha eraldatud, aga tööd jäävad ikka tegemata, sest kui omanikul pole tahtmist, siis vägisi seda teha ei saa,» nentis Uustalu.
Maksma peab ka omanik
Muinsuskaitseameti juht rõhutas, et restaureerimine on keeruline tegevus, sest kui vana hoonet korrastama hakata, ei tea mitte kunagi, mis varjatud probleemid esile kerkivad – näiteks millised on katuse alla jäävad kandekonstruktsioonid. «Paljudel juhtudel on katusekonstruktsioonide restaureerimine keerulisem kui katuse pealepanemine,» märkis ta.
Uustalu rääkis, et hädasti tegemist vajavaid töid, mis ikka on tegemata, on palju. Ta tõi näiteks pühakodade riikliku programmi, mille jaoks on vaja üle nelja miljoni euro, kuid rahastada on võimalik projekti sel aastal vaid 600 000 euroga.
Üldine reegel on, et lisaks riigi rahale peab ka omanik rahakotti kergendama. Kui pühakodade programm välja jätta, siis panustab riik tänavu muinsuskaitseobjektide restaureerimiseks 550 000 eurot. Omanikel tuleb eraldada ligi 85 000 eurot. Kahekümne aasta jooksul on Eesti riik Uustalu sõnul panustanud kultuurimälestiste restaureerimisse ümmarguselt 800 miljonit eurot.
Sel aastal on plaanis restaureerida näiteks Hiiumaal Kõrgessaare mõisa ait, Kohtla-Järvel Lutsu tänaval asuvad majad ja Järvamaal Kabala mõisa kelder. Tööd alustatakse Pöide kirikuga ja tööd lõpetatakse Tallinna Lennusadamas.