Selle Luik pühendub äri asemel lastele

Selle Luik, neiupõlvenimega Mõtsar, kes tegi eelmise kümnendi lõpus peadpööritavat karjääri, mis ajas kolleegidest lehetegijail silmad imestusest suureks – ta tõusis paari aastaga Äripäeva ja Eesti Ekspressi ajakirjanikust Hans H. Luige paremaks käeks (ja jõudis lõpuks ka tema käevangu) –, pole põrmugi nii vagur ja vaikne, nagu pealtnäha paistab.

Teate, mida ta tegi, olles lõpetanud Põlva keskkoolis kõigest seitse klassi? Lendas sõbrannaga Odessasse, kusjuures neil tuli sõbranna emale valetada, et Selle tädi tuleb kaasa – muidu poleks sõbranna ema lubanud sinna sõita. Kahekesi leidsid nad endale öömaja, aga peatselt hakkas igav (ja kõhe ka, tunnistab Luik), nii et tüdrukud otsustasid varem tagasi tulla. Rongiga.

Seiklushimu säilis edaspidigi. Tartu Ülikoolis ajakirjanikuks õppides võttis ta aasta vabaks, et minna Saksamaale Hamburgi tööle kunstigaleriisse. Seal otsustas ta ühe teise sõbrannaga reisida hääletades Hamburgist Viini. Jõudsid õhtul pimedas, telk kaasas, Münchenisse.

Vaatasid, et paistab päris ilus park. Lõid end seal laagrisse. Hommikul oli telgi ukse taga politsei. «Tüdrukud, palun teie passid! Kas te teate, et olete pannud telgi justiitsministeeriumi taha? Minge nüüd ilusasti ära, hommik on käes!»
Saksamaal teenitud raha eest ostis Luik endale Tartus korteri.

Ülikooli viimasel kursusel asus Luik, kes lapsena unistas saada näitlejaks või tantsijaks, õpingute kõrvalt tööle Äripäevas. Edukalt. «Töötamine vist muutis mõtlemist või õppimist,» nendib ta. «See oli ainuke aasta, kui tegin kõik eksamid viitele.»

Need kolm lookest möödanikust on tegelikult kõnekad. Need näitavad, et Luiges, kes praegu viibib emapuhkusel (ja saab üksi hakkama, sest elab juba mitmendat kuud Hans H. Luigest lahus), peitub söakust ja ettevõtlikkust, aga ka eneseusku ning muutumisvalmidust. Igatahes on ta eriline – nagu tema äsja kuuvanuseks saanud tütargi. Eestis pole teist Selle-nimelist, nagu pole ka teist Serelit.

Inimesed ei sünni sugugi võrdsetesse oludesse. Kui palju raskem on saada elus jalad kindlalt alla, kui pärineda sellisest väiksest kohast nagu Põlva?

Tegelikult pole ma pärit Põlvast, vaid veel väiksemast kohast – Vene piiri tagant Setumaalt Pokoldova külast. Aga ma ei ole tundnud, et see, kui oled väiksest kohast, kuidagi ahendab võimalusi.

Põlva keskkooli tase, v.a kirjanduses, oli kõrgem kui Tartu 8. keskkoolis, kus õpinguid jätkasin, nii et vedasin seal ennast vana rasva peal läbi. Ja meil oli Põlvas spordiklass. Iga päev kaks kehalise tundi ja õhtul trenn. Lootuste startide võistlusel sain umbes 5. klassis kätekõverduses teise koha – 41 korda. Esimene koht tegi 43. Olin väga tige.

Ehkki olete kirjandusklassist, valisite elus hiljem majanduse. Miks?

Mul oli matemaatika koolis lemmikaine, isegi olümpiaadil käisin. Aga Tartu 8. keskkoolis oli matemaatika sisuliselt olematu.

Eks mu erialavaliku ülikoolis määras väga palju ka ajastu. Aastail 1990 ja 1991 olid vaba sõna ja ajakirjandus kõige seksikamad valikud. Mul ei olnud teisi mõtteidki.
Meil oli ainulaadne kursus, 14 poissi ja kaks tüdrukut. Tundsin end väga hästi, aga kursapidusid oli raske korraldada. Siis kutsusin sõbrannad kaasa.

Alustasite ajakirjanikuna Äripäevas, ratsionaalse organisatsiooniga ja sisemise distsipliiniga lehes. Sealt saite vist edasiseks kõva põhja?

Absoluutselt! Majandusest olin õppinud vaid üksikuid aineid. Ülikoolis olid meil [Postimehe vastutava väljaandja] Mart Kadastiku loengud – kusjuures ta pidas neid väga hästi, tore ja huvitav oli – ning ka [Eesti Päevalehe kauane vastutav väljaandja] Aavo Kokk andis üksikuid asju, aga tegelikult olid ülikoolist saadud majandusteadmised olematud. Seega oli Äripäeva minek julge samm, kuidas üldse hakkama saada. Aga eks ma esitasin küsimusi ja vaatasin, mida mulle targalt vastati, ja nii ma õppisingi.

Millisena tundsite ärimeeste suhtumist endasse? Kas nagu noorde lollikesse?

Ei. Igale inimesele ju meeldib, kui teda kuulatakse. Kui suhtud teise inimesse normaalselt, sul ei ole eesmärk n-ö pasunasse panna, siis paljud avanevad meeldivalt.

Kord tegin Jüri Käost karjääriloo. Ta oli siis Normas ja ütles, et hakkab Balbiino jäätist tootma. Läksin toimetusse ja ütlesin, et teate, mul on uudis: Käo hakkab Balbiino jäätist tegema. Kõik mõtlesid, et see on nali. Esikaanepommi sellest ei tehtud, sest see tundus kõigile uskumatu. Ometi sai teoks.

Nii et inimesed avanevad täitsa hästi.

Miks otsustasite mõni aeg tagasi minna ühtäkki Ameerikasse õppima?

See oli mu unistus juba Tartu Ülikooli ajal. Kuna mul olid keskkooli hinded väga head, saatsin Ameerika ülikoolidesse taotlused. Kui kroon tuli, olin praktikal Pärnu Postimehes ja mu palk oli 120 krooni. Selle raha eest Ameerikasse õppima minna ei olnud kuigi tõenäoline, ehkki pakkumisi oli palju. Nüüd sai tollane unistus ära proovitud.

Oli see unistus püüdlemist väärt?

Jah. Miami ülikool on nagu maapealne paradiis oma keskkonna ja võimalustega. Kui ma veel Tartu Ülikoolis käisin, oli nii, et õppejõud rääkis oma konspektist, meie panime kõik kirja ning eksamiks õppisime konspekti sisuliselt pähe. Seal oli raske hakata teistmoodi õppima.

Iga päev tuli suureformaadilisest raamatust omandada sada lehekülge – seda ju kõike endale pähe ei aja. Igaks tunniks pidi õppima, ühestki tunnist ei tohtinud kõrvale jääda – täitsa ehmatav oli. Öeldi, et isegi haigena ei tohi eksamilt puududa. Corporate finance’i aines öeldi, et kui su hinne on alla B, siis see ei loe. Need olid karmid reeglid.

Kas sellist mõtet ei tekkinud, et jääks ka välismaale nagu paljud teised Eesti naised?

Mul pole üldse tulevikuks kindlaid mõtteid, mis peaks juhtuma või mida teen. Aga mul on sõbrannad, kellest üks on elanud üle kümne aasta Saksamaal, üks üle seitsme aasta Ameerikas ja üks väga palju aastaid Prantsusmaal – nad on kõik tagasi tulnud. Miski siin Eestis on, mis tagasi tõmbab.

Kas koos meestega?

Nad on mehed sinna jätnud – järelikult Eesti mehed on paremad.
Eesti äris on jäme ots meeste käes. Kuivõrd olete ettevõtluses tajunud endasse kui naisesse eelarvamuslikku ja ülalt alla suhtumist?

Kui ma ajakirjanikuametiga lõpetasin ja läksin Hansu [Hans H. Luik] juurde tööle, siis see oli periood, mil ta käivitas palju erinevaid äriprojekte. Küll oli sööklaid ja ökopaki tootmist ja küll oli plastiku riivimist. Kui ma algul sinna tööle läksin, oli küll nii, et kõik tahtsid Hansuga rääkida – minu kohta küsiti, et kes see selline on. Eks ma ise kartsin ka, et olen ju kõigest ajakirjanik olnud ja nüüd teen siin ei tea mida.

Aga Hans oli mu selja taga, ja kui ta ei kohtunud teiste ärimeestega, siis ei jäänud neil midagi muud üle kui minuga asju ajada. Aga ma ei ole kunagi tundnud, et sellepärast, et olen naine, on mul raskem. Arvan, et olgu su vastas naine või mees, läbirääkimistel on olulisem iseloom.

Kuidas Hans H. Luige juures ikkagi hakkama saite?

Pean Hansule hästi suure komplimendi tegema – ta usaldas mind, uskus minusse jäägitult, ka rasketel ja keerulistel aegadel. Äripäeva kohta võib sama öelda: Igor Rõtov ja teised juhid andsid sulle sada protsenti tunda, et nad on sinu selja taga. Kui sul on see tunne, on lihtne õiget asja ajada. See annab julguse teha ja mitte kahelda.

Mis siis sai, kui mõnikord tundsite, et pind kaob kõigest hoolimata jalge alt?

Vaat sellist asja ei taha ma endale kunagi tunnistada, et ma millegagi hakkama ei saa.

Aga selliseid hetki ikka oli?

Tõenäoliselt tuli Hans siis appi. Ajasime ju ühist asja. Ei olnud nii, et mina teen tööd ja tema puhkab kuskil palmide all.

Tegite diplomitöö ettevõtete erastamise käsitlemisest Postimehes ja Äripäevas. Oli see justkui omaette majanduskooliks?

Diplomitöö tegemine andis mulle võimaluse tutvuda, kuidas asjad käivad. Kõrvale sai võrdluseks võetud kolm Ida-Euroopa riiki, kuidas seal on erastamine lahendatud. See andis igapäevaseks tööks laiemaid taustateadmisi.
Paljud ärimehed on kurtnud, et ajakirjanikud panevad oma kajastuses sageli väga mööda.

Kuivõrd olete nende hinnanguga nõus?

Üks põhjus, miks tahtsin ajakirjandusest edasi liikuda, oli tunne, et ajakirjanikuna kajastad ainult otsuseid. Tegelikult on selle taga protsess, aga ajakirjanik ei saa seda peegeldada, sest keegi ei anna talle infot. Süüdistused selle kohta, et ajakirjandus on midagi valesti teinud, tulenevad sellest, et ajakirjanik saab kuskilt vihje, et midagi on pahasti, aga ärimees ei ole huvitatud, et seda teemat kajastataks, ta on põiklev ega anna vastuseid. Samamoodi nagu süüdistatakse ajakirjanikke, võib öelda, et ärimehed ei kommunikeeru piisavalt hästi.

Mida põnevat on meelde sööbinud kuulumisest Ekspress Grupi nõukokku?

Kunagi üritasime saada Igor Rõtovit Eesti Päevalehte juhtima. Olime päris kaugel, arvasime, et juba saame, aga ta muutis viimasel hetkel siiski meelt. See oli üks asi, mis oleks võinud muuta [Eesti meedias] igasuguseid olukordi.

Oleme siin rääkinud palju maisest ja materiaalsest, aga kuivõrd pöörate tähelepanu asjadele, mis on hingelised ja jäävad inimese sisimasse?

Et ma haiglaselt elu lahendusi otsiks, seda ei ole. Aga raamatuid loen küll. Üks kirjanik, kelle endale avastasin, on Ayn Rand ja tema raamat «Atlas kehitas õlgu». Seal on koos see maailm, mis naistele meeldib, ja selge nägemusega filosoofia.

Nõustun väga palju tema vaadetega. Juhtmõte võiks olla see, et sul peab endal olema motivatsioon kusagile liikuda ja sa ei pea kunagi ootama, et teised sulle midagi teeks. Kui sa ise suudad endaga õnnelik olla, siis see ongi eesmärk, ja sa ei pea tingimata ootama, et keegi teeks su õnnelikuks.

Mulle meeldib veel [india müstik ja vaimne õpetaja] Osho, eriti tema ütlemine, et probleeme ei saa lahendada, need tuleb tühistada. See tähendab, et kui mõtled, et sul on mingi probleem, siis on väga raske seda lahendada, sest sa ei ole üksi, teised on ka, ja teisi sa ei saa muuta. Paljudel on raske aktsepteerida teisi, nagu nad on. Ehk aktsepteerida tegelikkust ongi inimestel kõige raskem.

Kui palju on te maailmavaade muutunud võrreldes varasemaga?

Olen budismile palju vastuvõtlikumaks muutunud. Kui lugesin viis aastat tagasi raamatut [budismi rajaja] Siddhārtha Gautama kohta, siis mulle tundus, et mingi üleüldine rahulolu – kellele seda vaja on?! Mulle ikka meeldib, kui vahepeal on totaalne kirg ja vahepeal on totaal-ne katastroof – siis on põnev ja huvitav. Nüüd mõtlen, et pole mul selle mõnusa rahulolu vastu enam midagi.

Kas suhteliselt heale elujärjele jõudmine on teid kuidagi muutnud?

Ei. Öeldakse küll, et mugavam on nutta Mercedese istmel. Ma ei tähtsustaks seda üle.

Aga kui palju on te elus praegu kindlustunnet rohkem kui iseseisva elu hakul?

Varem mõtlesin, et kindlus on oluline. Praegu mõtlen, et kindlusel pole mingit tähtsust. Tähtis on ainult olla õnnelik.
Õnnetuseks on keeruline see, et on raske jääda rahulikuks ja õnnelikuks, kui väljastpoolt tulevad nõelamised ja torked. Kui vaadata munkasid ja teisi, kes pürgivad budismi poole, siis nad irduvad maailmast. Kas on topeltraske olla maailmaga aktiivses suhtes ja jääda õndsaks, rahulikuks, õnnelikuks – kas sellepärast irdutaksegi?

Mul on spordihuvilise kõrvaltvaatajana jäänud mulje, et emaks saamine on muutnud väga palju Kristina Šmigun-Vähi väärtushinnanguid ja ellusuhtumist.

On teis ka tänu kahele lapsele midagi nüüd teisiti?

Absoluutselt. Serel on kuuajane, aga mul on ikka selline tunne, et hõljun pilvedes ja olen seitsmendas taevas. Samas on lastega nii palju muret. Kuid ilmselt on mingi füsioloogia või keemia, mis paneb sind ikkagi õnnelikuna tundma. Lapsed on kõige tähtsamad ja sellest piisab, et olla õnnelik.

Kas usute jutte kvaliteetajast, et olgu ema või 23 ja pool tundi tööl, aga kui ta on pool tundi jäägitult lapsega, siis laps on sellega rahul?

Arvan, on oluline, et ei oleks ühesugust seisukohta, et nii või teisiti on õige. Kui propageeritakse laste saamist, peab naistel olema valikuvabadus, kas olla kolm aastat kodus või panna laps sõime. Kui ema tahab olla lapsele kogu aeg olemas, on see väga hea, aga kui ta ise samal ajal mööda seina üles ronib, siis vaevalt ta last kodus õnnelikuks teeb.
Veteranpoliitik Valve Kirsipuu ütles kunagi naiste foorumil, et ei ole võimalik ühendada väikeste laste emaks olemist ja poliitika tegemist. Ilmselt käib sama ka emaks olemise ja ettevõtte juhtimise kohta.

Mida Kirsipuu öeldu kohta arvate?

Siin ei ole ühtegi reeglit. Sõltub, mida ise tahad. Praegu mõtlen näiteks väga Sereli peale, mis ta teeb. Aga mõnel teisel eluetapil, näiteks aastal 1995, oleksin kindlasti tahtnud [lapse kõrvalt] Äripäeva tööle minna. Oskari kõrvalt mõtlesin, et kui lähen tööle enne, kui ta saab kolmeseks, mõistab ühiskond mind hukka, et paha ema. Ärme anna hinnanguid! Las igaüks ise otsustab, mis on talle õigem.

Kui kauaks kavatsete Sereliga koju jääda?

Ma ei tea. Olen kodus, kuni tahan. Praegu ei raatsi teda kellelegi tunniks ajakski jätta. Püüan üksi hakkama saada.

Mida edaspidi teha tahaksite?

Nii nagu ma ei teadnud, et lähen Äripäeva tööle, et lähen Ekspressi, et lähen Hansu juurde tööle, samamoodi ei tea ma, mida edasi teen. Eks tulevik näitab. Praegu olen Sereliga kodus.

CV Selle Luik

Sündinud 11. aprillil 1972
Üles kasvanud Petserimaal Pokoldova külas
Õpingud:
•    Lõpetanud Põlva keskkoolis 8 klassi 1987
•    Lõpetanud Tartu 8. keskkooli kirjandusklassi 1990
•    Töötas Tartu Ülikooli teaduse ja tehnika ajaloo laboris 1990–1991
•    Lõpetas Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala 1996, vahepeal võttis aastaks akadeemilise puhkuse, et töötada Saksamaal Hamburgis kunstimuuseumis
Töö:
•    1995–1997 Äripäeva ajakirjanik
•    1997–1999 Eesti Ekspressi majandusajakirjanik
•    1999–2007 Hans H. Luige kinnisvarahaldusfirma OÜ Minigert juhatuse liige
•    2001–2008 Ekspress Grupi nõukogu liige
•    Praegu kodune
•    Ametlikult abielus Hans H. Luigega, lapsed Oskar (4) ja Serel (ühekuune)

Teised

Igor Rõtov
AS-i Äripäev peadirektor

Selle oli kahtlemata väga andekas ajakirjanik. Ta oli väliselt pisike, küllalt silmapaistmatu tüdruk, kes esmapilgul võis tunduda isegi rumaluke, kui ta Äripäeva tuli. Aga see oli tema kas teadlik või alateadlik salarelv, sest kui ta hakkas intervjueeritavatega rääkima, siis nood nägid, et nende vastas on tark ja ambitsioonikas ajakirjanik, ja nad avanesid väga hästi. Töökus ja järjekindlus ning eriti töö allikatega olid tema tugevad küljed.

Jaanus Piirsalu

kursusekaaslane,
Eesti Päevalehe korrespondent Moskvas

Mäletan ülikooliajast, et Selle tantsis väga hästi — ta tegi kõvasti tantsutrenni. Kui mina elasin teistega esimestel kursustel tormilist elu, siis temal oli trennide tõttu tudengielu pealtnäha vaiksem. Koolis paistis ta algul tagasihoidlik, aga tegelikult oli hiljem kõva möllaja. Kõigile jättis sügava mulje see, et Selle käis ülikooliajast ühe aasta ära Saksamaal, aga ikkagi oli me kursusel esimene, kes lõpetas. Ta on hästi kohusetundlik ja töökas: kui midagi käsile võtab, siis teeb selle ära.