Kuidas said sotsiaaldemokraat Hannes Rummu erakirjad Keskerakonna kontorisse ja kas selle taga on tõesti sotside endine nõunik Tallinna linnavolikogus Ivor Onksion, nendele küsimustele peab vastuse andma uurimine.
Teoorias puudus Onksionil Rummu kirjavahetusele igasugune ligipääs
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Faktid on sellised: Hannes Rumm on Ivor Onksioniga puutunud kokku vaid mõnel korral. Sedagi põgusalt. Siis kui ta pärast mullukevadist parlamenditöölt lahkumist paaril korral linnavolikogu istungil osales ja nõunik Onksion istungitesaalis seina ääres istus. Isiklikku suhtlust pole meeste vahel olnud.
Volikogus töötades pole Hannes Rumm kunagi kasutanud samas hoones asuvaid statsionaarseid arvuteid, vaid on töötanud isikliku sülearvutiga. Seega muutub õhkõrnaks võimalus, et Rumm võis enda isikliku - leitud meilid pärinesid väidetavalt Rummu isiklikult gmaili aadressilt - meilboksi mõnes volikogu hoone arvutis lihtsalt avatuks jätta ja keegi võis olukorda kasutades sealt meilide väljatrüki teha.
Nii ongi kriminaaluurimise jaoks põhiküsimus, kuidas võis selles juhtumis Keskerakonna poolt esiletõstetud Onksion Rummu privaatsele kirjavahetusele üldse ligi saada. See on küsimus, millele Postimehe andmeil ei osanud vestluses kaitsepolitseiga anda selgitust Rumm isegi.
Postimees soovis tänase päeva jooksul saada erakirjavahetuse Onksionilt väidetavalt vastu võtnud keskerakonna peasekretär Priit Toobalilt selgitust, kas ta paberipaki talle toonud noorukilt küsis, kuidas kirjavahetus Onksioni kätte sattus. Kümnetele telefonikõnedele ja saadetud SMSile vaatamata jäi Toobal kommentaarideks siiski tabamatuks.
Uudisteagentuurile BNS ütles Toobal, et Onksioni mõte oli neid materjale kasutada ajalehes Kesknädal. «Põgusalt materjali sirvides sai mulle kiirelt selgeks, et midagi niisugust, millest oleks eetiline teha lugu meediasse, seal ei ole,» ütles Toobal BNS-ile. «Need jäid erakonna büroosse. Sealt pole ühtegi rida ühegi väljaande veergudele jõudnud. Tõstsin kirjad oma teiste täiesti ebavajalike asjade hulka ja seal nad siiamaani olid. Ma isegi ei mäletanud enam, et need kirjad mul büroos on.»
Toobal rõhutas uudisteagentuurile, et tänu tema otsusele ei ole need kirjad üheski meediaväljaandes kajastust leidnud. «Mul on büroos tuhandeid lehti erinevaid pabereid. Nelisada lehte teiste tuhandete hulgas, täiesti tähtsusetute paberite hulgas - minu viga, et ära viskamata on,» sõnas Toobal.
«Kuna pidasin seda täiesti vähetähtsaks materjaliks nii meedia jaoks kui üldse vähetähtsaks, siis ei pöördunud sel teemal ühegi erakonnakaaslase ega õiguskaitseorganite poole,» lausus ta. «Jätsin selle kirjapaki täiesti tähelepanuta. Ma isegi kirjade sisu ei tea, ei ole lugenud neid 450 lehekülge läbi.»