Haridusminister vastas tema kohta käinud plakatile

Alo Raun
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühel Toompeal välgutatud plakatil seisis küsimus: «Aaviksoo, palju sina oma hariduse eest maksid?»
Ühel Toompeal välgutatud plakatil seisis küsimus: «Aaviksoo, palju sina oma hariduse eest maksid?» Foto: Toomas Huik

Haridusminister Jaak Aaviksoo vastas oma tänases riigikogu ees peetud kõnes parlamendi hoone ees pikettinud tudengite plakatile «Aaviksoo, palju sina oma hariduse eest maksid?».

«Üliõpilased! Kahjuks ei saanud täies mahus osaleda teie miitingul, küll aga vaatasin internetist just äsja punaloosungeid, kuhu oli kirjutatud: «Aaviksoo, palju sina oma hariduse eest maksid?»,» rääkis minister parlamendi ees kõrgharidusreformi kaitstes.

«Mul on see hästi meeles. Mina õppisin viis aastat täisajaliselt, õiendasin eksamid ja arvestused õigel ajal ja ettenähtud korras ning õppemaksu ei maksnud. Seda soovin ka teile!»

Minister meenutas, et lisaraha teenis ta õppetöö välisel ajal tööd tehes. «Elamis- ja toimetulekukulude katmiseks töötasin nädalavahetustel ja öösiti raudteejaamas laadimistöödel, suvel aga malevas ja seeläbi sain oma õpingutega üsna hästi hakkama.»

Selle peale võttis sõna keskerakondlane Yana Toom, kes märkis, et Aaviksoo sai omal ajal lisaks ka stipendiumi, millega oli võimalik päris korralikult ära elada.

«Ja see töö otsimine ei olnud ka mingi probleem, sest mina õppisin ka kogemata Tartu Ülikoolis ja tean, et limonaaditehased, lihakombinaadid jm olid alati lahkesti valmis üliõpilasi tööle võtma, kas või väikseks ajaks,» meenutas Toom.

Aaviksoo sõnul ei saa siin unustada tõdemust, et tudengil pole kunagi raha küllalt.

«Esimene küsimus sellest stipendiumist - 40 rubla oli ja kõrgendik oli 50 rubla. Aga teate, kuidas oli puudus pärast mõnda suuremat üritust? Ega ükski summa ole ühele noorele inimesele piisav ja selles mõttes, ma arvan, avalikkus peab võtma selle koorma parasjagu nii väikse kui, ütleme, on sotsiaalselt mõistlik,» rääkis minister.

Toom küsis, kas Aaviksoo on pidanud nt sotsiaalministeeriumiga läbirääkimisi selleks, et meie tööandjad oleksid nõus võtma üliõpilasi tööle väikse, näiteks 0,3 töökoormusega. «Vastasel juhul ei ole täna võimalik leida Eestis üliõpilase jaoks üht väärilist töökohta, kui ta näiteks ei taha öösiti hamburgereid müüa,» leidis ta.

Töö ei kao kuhugi

Aaviksoo vastas, et kindlasti jätkavad noored töötamist ka uue seaduse tingimustes.

«Täna me ju teame, et üle poolte noortest töötab. Paljud nendest täisajaga, aga enamus siiski osaajaliselt. Nii et mina ei jaga päris seda hirmu, et nüüd, kui meie võtame vastu kõrgharidusreformi seaduse, siis need töökohad kõik ära kaovad. Nad jäävad samamoodi alles, nagu nad praegu on,» kommenteeris Aaviksoo.

Ministri väitel pole üliõpilased talle kurtnud, nagu neile töökohti ei jätkuks. «Eraldi meetmeid üliõpilastele, noh, ütleme siis reisisaatjate või muude töökohtade loomiseks ei ole vajalik sisse viia,» lisas Aaviksoo.

Keskerakondlane Priit Toobal meenutas jätkunud diskussioonis, et tööpuudus noorte hulgas on lausa 37 protsenti, ning küsis, et kus noored täna töötama peaksid.

Aaviksoo ütles, et osa töötab erialasel, osa mitteerialasel tööl. Ta juhtis seepeale tähelepanu tõsiasjale, et kõige kvaliteetsema kõrghariduskorraldusega riigis USAs töötavad üliõpilased valdavalt miinimumpalga eest ülikoolis koristajatena, ühiselamute töötajatena, McDonaldsites nii ettekandjate kui nõudepesijatena ja paljudel teistel madalalt tasustatavatel töödel.

«See on neile vastuvõetav nii materiaalses kui ka sotsiaalse staatuse mõttes,» rääkis minister.

Miinimumpalgaga peetakse ülal peresid

«Ma ei kutsu ülesse siin üliõpilasi miinimumpalga eest tööle minema, aga tahaksin siiski natukene juhtida tähelepanu sellele, et ka üliõpilased peaksid mõistma, et Eesti riigis on inimesi, kes töötavad miinimumpalga eest ja peavad selle raha eest üleval ka oma peret,» kõneles ta.

«Seepärast ei ole päris täiskasvanulik, kui ma niisugust sõna julgeks kasutada, lähtuda arusaamisest, et maksumaksja raha eest peaks üliõpilasi toetama vähemalt keskmise palga ulatuses, nagu ma olen kohati kuulnud.»

Ta pakkus, et ehk on eestimaalased saanud liiga tugeva peapöörituse eelmise kümnendi edusammudest.

«Meie elu on paremaks läinud ja siis meile tundub, et ta peab ilmtingimata kõikides elanikkonnagruppides nii kiiresti järjest paremaks minema ja alla keskmine palga enam ükski mõistlik inimene ei saakski ära elada. Päris nii ei ole, päris nii ei ole...»
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles