ERR: Eesti ainsas jäämurdjas käärib palgaintriig

Tarmo on väheseid laevu, mida ka kõige kaugemad maarotid nimepidi teavad, ja eriti viimastel ränkadel talvedel, vahendas ERR Uudised.

Jääperioodil hoiab Tarmo käimas miljarditesse ulatuvaid kaubavooge. Paljassaares veeteede ameti (VTA) kai äärde ära pargitud Tarmo jätab põgusal külastusel inimtühja hotelli mulje – pehmed vaibad, potitaimed, salongid ja puhketoad. Aga kui Eesti ainus jäämurdja tööd teeb, meenutab meeleolu laeval pigem lahingut. Et jää ei küsi kellaajast ega nädalapäevast, lõhuvad Tarmo ja tema meeskond siis oma võimete piiril ja tihti isegi pisut üle selle, et laevateid lahti hoida.

Kuude kaupa katkematult kestev jäämurdmine on koormav füüsiliselt, aga eriti vaimselt, sest laevas on tugev müra ja vibratsioon, selgitas laeva endine elektrik Mati Seeberg.

Eriti karm oli just mullune talv. Jäämurdeperiood Soome lahel kestis ühtekokku 91 päeva, mis on selle aastakümne pikkuselt teine näitaja. VTA peadirektor Andrus Maide sõnul abistas jäämurdja eelmisel hooajal umbes 300 laeva, samas kui tunamullu oli see arv 47.

Seda suurem oli meeste meelehärm pärast 91 päeva väldanud võitlust ja miljardiliste kaubavoogude käigus hoidmist, kui nad nägid must-valgel oma töötasu. «E-mailiga tulid kaptenile palgalehed ja siis me hakkasime kokku lööma, et asi on ikka väga, väga vilets. Et selle raha eest peame siin nagu orjad töötama,» meenutas Seeberg.

Et nördimust mõista, tuleb süveneda VTA laevade töö- ja palgasüsteemi. Kui Tarmo seisab kai ääres, jookseb meeskonnaliikmetel põhipalk. Näiteks elektrik Mati Seebergil oli see 637 eurot kuus. Kui laev läheb merele, lisandub põhipalgale merepäevade tasu. Ja kui algab jäämurre, makstakse merepäevade tasu topelt. Konkreetselt näiteks elektrik Seebergi puhul oli see 17 eurot ja 30 senti päevas.

Maaroti jaoks võõras on ka töö- ja puhkerežiim laeval. «Neli tundi oled vahis, kaheksa tundi vaba, saad puhata ja siis oled uuesti neli tundi,» selgitas Seeberg. Märtsi palgateatisel seisis Seebergil töötatud päevade arvuna 23, ehkki ta viibis merel ja töötas kõik 31 kalendrikuu päeva. Seega kaheksa päeva olid justkui kaudnud. Sama viga oli ka teistes kuudes.

Merelt naastes kirjutasid Seeberg ja veel neli meeskonnaliiget VTA peadirektorile mai algul kirja, kus nõudsid töötatud ületundide ja puhkepäevade eest saamata jäänud tasu. Seeberg on veendunud, et tal on kahe eelneva hooaja eest saamata jäänud üle 30 000 krooni.

Andrus Maide sõnul on meremeestele palgad arvestatud vastavalt VTA palgajuhenditele ja vastavalt ametis kehtestatud korrale. «Nii et seal mingisugust külma ei saa olla, seal on võib-olla kellelgi olnud lihtsalt suuremad ootused,» ütles ta.

Tõestamaks, et pettust pole, saadeti Seebergile ja tema kolleegidele ametlik vastus, milles püüti tõestada, et nad siiski said ka puhkepäevadel töötamise eest raha. Selleks tehti kummaline tehe: 91 jäämurdepäeva korda kahekordne merepäeva lisatasu (17.30 EUR) ning saadi summaks 1574 eurot 30 senti. See jagati omakorda jäämurde ajal olnud 26 puhkepäevaga ja saadi tulemuseks, et mehed teenisid tegelikult ühe töötatud puhkepäeva eest 60 eurot ja 55 senti.

Maide möönab, et vastus oli segane, aga rahaga tema sõnul kedagi ei peteta. Peadirektori sõnul kehtib juba 2002. aastast kokkulepe, mille alusel hüvitatakse kõigi VTA laevaperede ületunnid ja töö puhkepäevadel merepäevade lisatasuga. Tema väitel kukub nii välja koguni kasulikum. «Tehti need arvutused ära ja leiti, et ikkagi see merepäeva summa on kasulikum, kui lihtsalt arvestada ainult puhtalt ületunde,» selgitas ta.

25 aastat merd kündnud Seeberg leiab, et meremehi peetakse põmmpeadeks ja VTA pettis läinud jäämurdeperioodil iga Tarmo meeskonnaliiget keskeltläbi 1000 euroga. «Kui kuulad raadiot, vaatad televiisorit, siis kuuled, millised ilusad numbrid on, kaubavahetus toimib, aga nüüd seda väikest piskut meile ei saa nüüd makstud. Tehakse lihtsalt meeskond lolliks,» on mees nördinud.

Solvunud Seeberg pani juuni keskel lahkumisavalduse lauale. Tarmo meeskonnas on 34 inimest. Neist kolm kinnitasid «Pealtnägijale» eravestluses, et jagavad Seebergi seisukohti. Siiski ainus, kes näoga kaamera ette tulema nõustus, oli endine elektrik, ülejäänud vaikivad. Seebergi sõnul kardetakse oma töökoha pärast.

Nii nagu meie ainus jäälõhkuja on soliidses eas, 49-aastane, koosneb ka tema meeskond suures osas pensionäridest ja pensionieelikutest. Seebergi arvates oleksid pidanud asjaga kaasa minema ka laeva ohvitserid. «Aga nemad samamoodi hoiavad oma nahka. Ja nende sissetulek on ka ilma selleta niivõrd suur, et nad parem loobuvad pretensioonidest,» lisas ta.

Tarmo kapteni Peedu Kassi arvates aga ei saagi elu olla õiglane ning kõik on läbirääkimiste küsimus. «Sa pead arvatavasti sellega leppima, millele sa oled alla kirjutanud. Või otsid mõne parema koha,» on tema seisukoht.

Anonüümseks jääda soovinud meremehe sõnul ei jäägi tal midagi muud üle, kui lõuad pidada ja edasi teenida.

Seega osapooled tõlgendavad samu dokumente eri moodi. Vahepeal on rahulolematud veel juristide ja raamatupidajatega nõu pidanud ning kavatsevad VTA vastu kohtusse minna.