Mujal maailmas Eesti kohta ilmuvas oleme harjunud kohtama pigem eduka väikeriigi kirjeldusi. Läinud aasta lõpul ilmus aga USAs raamat, mille autor tunnistab ausalt, et vihkab Eestit. Londonis elav estofiil, kultuurikriitik Stuart Sweeney tõdeb raamatut analüüsides, et pohmelus, millega autor oma Eesti-perioodi mööda saatis, pole kindlasti parim viis talvemasenduse peletamiseks.
Alexander Theroux võtab oma turmtule väikse Balti riigi vastu kokku peatükis «Mida ma Eestis vihkasin». See koosneb 35 lausest, mis kõik algavad sõnadega «Ma vihkasin».
Kohe tuleks küll ära mainida ka mu enda erapoolikus: Eestis on küllaga, mida armastada. Ka kümne aasta järel naudin ma ikka veel uitamist Tallinna vanalinnas, kus kohtab inimmõõtmelist arhitektuuri ning näeb viimistletud ukseavasid ja värvikaid dekoratsioone. Haapsalu maagiline tõsidus vaimustab mind.
Ma tunnen joovastust eesti kultuurist: vahest parimad koorid kogu maailmas, nii paljude kunstnike vapustav eklektilisus, lihtsalt suurepärane Püha Birgitta festival ja ajahõnguline Kanuti gildi saal – kusjuures kõik see lausa võileivahinna eest, vähemalt võrreldes mu kodulinna Londoniga.
Minu suhe Eestiga on sealjuures sümbiootiline: Eesti on andnud mulle võimaluse olla abiks paljudele kunstiinimestele ja organisatsioonidele. Ehkki eestlastega ei saa vahest nii kiiresti sõbraks kui mõne teise rahvuse esindajatega, püsib tekkinud sõprus seda kindlamini.
Theroux’ Eestis veedetud aeg oli ilmselgelt üks suur hädaorg. Küsimus on ainult selles, kui suurel määral ta seda ise põhjustas. Ta kurdab lugematu arv kordi külma ja päikesepaiste puudumise üle.
Kui ta märgib, et rootslastel on vanasõna «Pole sellist asja nagu külm ilm, on ainult valed rõivad», siis ma võin vaid oletada, et ta ei teinud eeltööd ja võttis kaasa valed rõivad. Jah, Eestis on talvel vähem päikest kui enamikus USAs, aga nii on see mujalgi Põhja-Euroopas või ka Alaskal.
Ta mainib hooajalist depressiooni, aga ei paista mõistvat, et võis ka ise selle all kannatada, sattudes esimest korda elus keskkonda, kus see sündroom välja lööb. Ta räägib kaua üleval olemisest, et vaadata vanu filme ja juua odavat viina ja Eesti õlut, mis on üks väheseid asju, mida ta kiidab lisaks vanalinnale ja Arvo Pärdi muusikale, aga pohmelus pole kindlasti parim viis talvemasenduse peletamiseks.
Ta vingub lakkamatult, et 2008. aasta Eestis on kõik kallis ja et tal oli õnnetus saabuda siia siis, kui dollari kurss oli krooni suhtes madalaimas seisus. Ometi räägib ta teistsugusest vahetuskursist, kui on teada ametlikest andmetest, mistõttu tema Eesti hinnad on nähtavasti veerandi võrra kõrgemad, mis mõistagi vaid süvendab tema probleeme.
Ta ei maini, et oleks käinud Soomes, aga kui ta oleks seda teinud, siis ma usun, et ta oleks jäänud vapustusest lausa kangeks, kui oleks näinud, et sealsed hinnad on tihtipeale Eesti omadest kaks korda kõrgemad, ja ilmselt ootaks teda ees haiglavoodis toibumine, kui ta peaks kunagi sõitma ülikallisse Norrasse.
Lõpuks saame aga teada, et tema ja ta abikaasa Sarah’ sularahakriis oli tingitud imetillukesest Fulbrighti stipendiumist, mis kindlasti oli mõeldud ühele, mitte kahele inimesele, ja mille suuruses või jätkumises ei saa Eestit kuidagi süüdistada.
Theroux’ matemaatika kipub mujalgi lonkama. Maa rikkusest rääkides väidab ta, et Eesti «jääb Paraguay ja Hondurase vahele». See ei ole kahtlemata õige: Eesti sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on oma neli korda kõrgem kui neis vaestes riikides.
Minu allikaks on siin ja üldse enamasti arvude puhul usaldusväärne CIA World Factbook. Theroux oma allikat ei anna ja ta pole ka suvatsenud raamatule bibliograafiat lisada. Veidi hiljem valgustab ta meid, et «sellel maal [USAs] on eesti keele kõnelejaid rohkem kui Tallinnas». Ent The International Encyclopaedia of Linguistics toob ära andmed, mis näitavad, et Theroux on ka siin eksinud.
Olgu, me kõik teeme vigu, aga toodud näited tema vigade kohta ilmestavad tõsiasja, et ta ei suuda seada kahtluse alla oma (eel)arvamusi, tal lihtsalt ei hakka tööle häirekell, mis aitab hoolikamatel autoritel mõista, kus ja millal nad on vea teinud.
Theroux ei vaja siiski ainult faktide kontrollijat, vaid hädasti ka korralikku toimetajat. Ta kipub ennast aina kordama. Näiteks üks asi, mis talle Eestis meeldis, olid naised: «kütkestavad ja kaunid, kõik jumalikes keha rõhutavates teksades».
Ja paar lehekülge hiljem saame teada: «Kogu maailmas pole leida kütkestavamaid naisi sinistes teksades.» Tema stiil kipub närvidele käima: ta esitleb aina uhkusega, nagu ta ise nimetab, oma «hüperkirjanduslikku» stiili, kuid see ei kõnele õieti midagi Eestist.
Siiski leidsin, et pean nõustuma suure osaga tema Eestit mittepuudutavatest mõttevälgatustest: raevupuhang Iisraeli sõjakuritegude ja põlastus Bush noorema suhtes, vastikustunne Cheney ja tema gängi kiidusõnade peale piinamise ja erakorraliste üleviimiste kohta.
Baltimaade poliitika analüüs ei ole tema tugev külg. Theroux on hämmeldunud, et Eesti ei tõstnud 1950. aastatel venelaste vastu mässu, ja küsib: «Kas poleks üks korralik ülestõus saanud siis USA toetust?», jättes täiesti kõrvale selle, et USA ei sekkunud kuidagi Ungari ülestõusu ega Praha kevade ajal.
Ta oskab isegi välja pakkuda eeskuju – «Kas polnud siis vaba Soome otse silme ees?» –, nähtavasti teadmatagi, et neutraalne Soome kulges mööda omaenda rada, sihiks igati vältida NSV Liidu ärritamist, mille nimel anti isegi sinna pääsenud põgenikud tagasi nõukogude võimu meelevalda.
Theroux puudutab aeg-ajalt, aga vaid pealiskaudselt Eesti suurimat probleemi, nimelt pingeid kahe suure rahvusrühma vahel. Ta võrdsustab siinse vene kogukonna viiskümmend aastat kestnud okupatsiooniga ja tunneb muret, et teda peetakse Tallinna hämaratel kõrvaltänavatel «mingiks tölbiks nõukogude matsiks!».
Põgus ülevaade pronkssõduri sündmustest on ühepoolne ja ta nimetab mälestusmärgi teisaldamisele vastu seisnud venelasi «soovimatuteks (ja paljude meelest kuritahtlikeks) inimesteks, nagu nad seda juba on».
Korra ta siiski veidi leebub ja mainib ära välismaist muret keeleinspektsiooni pärast. Siiski ei mõista ta, et venelased on siin nüüdseks püsielanikud ja et kahe rahvusrühma suhete parandamine on peamine ülesanne, kui Eesti tahab kogu oma potentsiaali ära kasutada.
Talle tuleb au anda selle eest, et ta näeb mehiselt vaeva eesti keelega, võrreldes seda teiste keeltega ja imestades selle iseärasuste üle, ehkki kohati saame rohkem puhtlingvistilist teavet, kui tavaline lugeja seda vajaks.
Aga isegi see uuring tekitab talle masendust, sest – mis on küll napi aja tõttu mõistetav – ta ei suuda saavutada elementaarset keeleoskust, mida oleks vaja ilukirjanduse originaalis lugemiseks. Veelgi halvemini mõjub tema vererõhule see, kui ta püüab ennast argikõnes eestlastele mõistetavaks teha.
Tema Eesti-viha tuum, see, mida Theroux tõeliselt, raevukalt ja sügavalt vihkab, on eestlased ise. Ta kirjutab: «... siin ei ole mingit tungi õnne poole...», «... nägin liigagi sageli tumma meeleheidet...», «kõigutamatu tusameel». Minu meelest ei ole see kohe üldse nii. Mõnikord tuleb vaeva näha, et eestlastega jutusoonele saada – näiteks venelaste peol astuvad mu juurde inimesed, keda ma ei tunne, ja hakkavad aga rääkima, mida eestlased peaaegu kunagi ei tee.
Kuid Theroux ei tee katsetki. Tema lähenemisviisi ilmestab kohtumine hommikusöögilauas ühe noore Tartu professoriga. Nad hakkavad vestlema ja meie kohkumatu teejuht võtab kohe sõna: «... võib-olla liiga jõuliselt, et eestlastele paistab olevat üdini võõras tavalise viisakuse mõiste.» Sealt edasi kulges kõik kiiresti allamäge ja Theroux võtab vahejuhtumi kokku mõtteteraga: «Kähku minema siit... nii palju minu valmisolekust mõista välismaalasi.»
Nii pole üllatav, et ta ei leidnud endale sõpru, seda enam, et väikesel maal nagu Eesti levivad kuuldused ruttu ja ma võin hästi ette kujutada, et paljudki üritasid temast võimalikult suure kaarega mööduda. Samal ajal tema abikaasa Theroux’ kohutavatel fotodel aina naeratab ja meeski nendib, et naise lävimine eestlastega läks palju libedamalt. Mitu korda turgatas pähe mõte, et naine oleks võinud ka raamatu kirjutada.
Theroux loodab tagasihoidlikult, et tema mõtted «selle iseäraliku kõigile tundmatu maa kohta teispool pärapõrgut» võivad kord ehtida raamaturiiuleid koos teiste silmapaistvate reisiraamatutega. Ma kahtlen selles sügavalt. Autor nendib isegi, et kõneleb rohkem endast kui Eestist, ja tema hingestatud ülbus pole kuigi mõnus kaaslane.
Siiski lõpeb raamat Eestile paljutõotavalt – Theroux lubab siia enam mitte kunagi tagasi tulla.
Raamat
Alexander Theroux
«Estonia – A Ramble Through the Periphery»
Seattle, Fantagraphics Books, 2011
352 lk