Teder pani oma järelepärimises sotsiaalkomisjoni esimehele Margus Tsahknale südamele, et ajutise peavarju ja varjupaigateenusele juurdepääsu tagamata jätmine põhjustab inimestele kannatusi - seda eriti külmal ajal.

Õiguskantsler osutas juba 2010. aasta suvel riigikogu tähelepanu vajadusele töötada välja ajutise peavarju ja varjupaigateenuse osutamise regulatsioon, määrates teenuse osutamise tingimused ja sisu, sealhulgas teenuse osutajate õigused ja kohustused. Siis tundus Tederile, et komisjon mõistis probleemi teravust ning andis ülesande lahendada sotsiaalministrile, kes samuti kiire lahenduse vajadust tunnistas.

«Kahjuks on aga sellest olenemata peavarjuta isikute probleem jäänud lahendamata. Arvestades asjaolu, et kätte on jõudnud külm talv, mis suurendab peavarjuta isikute vajadust ajutise peavarju ja varjupaigateenuse järele, on asjakohase regulatsiooni puudumine suur probleem,» leiab Teder.

Varjupaigateenust peavad osutama kohalikud omavalitsused, kuid kuidas seda teha, pole riik siiani reguleerinud. «Selle tagajärjeks on, et paljud omavalitsused pole eraldi reguleerinud ajutise peavarju ja/või varjupaigateenuse osutamisse puutuvat ning on jätnud selle teenuse pakkumisega seonduvad asjaolud teenuse pakkuja (kelleks võib olla ka eraõiguslik juriidiline isik) otsustada,» kirjutas Teder.

«Mõned ajutist peavarju või varjupaigateenust pakkuvad kohalikud omavalitsused on aga iseseisvalt kehtestanud regulatsiooni kodututele vältimatute eluasemeteenuste ning sellega kaasnevate teenuste pakkumiseks. Sellised regulatsioonid on ebaühtlased ning sageli sisaldavad või annavad teenuse osutajale õiguse kehtestada meelevaldseid piiranguid isikute põhiõigustele ja –vabadustele,» põhjendas õiguskantsler probleemi.