Marcus Hildebrandt: Eesti õpetajate ootamatu eestvõitleja

Uus arvamusliider: Hugo Treffneri gümnaasiumi inglise ja ladina keele õpetaja sakslane Marcus Hildebrandt loodab, et tema sõnavõtud Eesti ajakirjanduses panevad Eesti valitsuse senisest rohkem mõtlema, mida koolihariduse päästmiseks ette võtta. Foto: Margus Ansu

Saksamaalt pärit mehest on saanud ühtäkki Eesti hariduselu söakas ja veenev kritiseerija.

Onu Marcus hakkab sinuga koolis käima.
Väikemehes, kes läks kümmekond aastat tagasi 1. klassi, tekitas too lause hämmeldust. Ei, ta ei arvanud, et onu Marcus, temast 25 aastat vanem, istub üheskoos temaga koolipinki. Tegelikult sai ta aru küll, mida ema talle öelda tahtis – Saksamaalt pärit onu Marcus hakkab koolis õpetajaks –, kuid ta ei suutnud seda tõsiselt võtta.

«Mehed ei ole ju õpetajad!» protestis väikemees.
Mõned siiski on. Nüüdseks läheb Hugo Treffneri gümnaasiumi sakslasest inglise ja ladina keele õpetajal Marcus Hildebrandtil (42) Eestis juba kaheteistkümnes aasta – ja enamgi veel: möödunud sügisest sai temast üks siinsete pedagoogide palga ja väärikuse eestkõneleja.

Postimehe arvamusküljel avaldatud jõulised, tõsiasjadele tuginevad ja südamest tulevad sõnavõtud Eesti õpetajate närusest sissetulekust ning ennastsalgavast ületöötamisest on teinud temast Eesti hariduselu arvamusliidri, kes kindlasti väärinuks kutset ka Postimehe esmaspäevasele arvamusliidrite lõunasöögile.

Kuigi Eestis leidub teisigi välismaalasi, kes oma arvamust rahva eest vaka all ei hoia – alates tumedanahalisest britist Abdul Turayst ja lõpetades end Ameerika-eestlasena esitleva Vello Vikerkaarega –, pole mujalt, eriti suurriigist tulnuna väikse rahva avalikku debatti sekkumine mõeldud-tehtud ettevõtmiste killast. Nii kahtles ka Hildebrandt algul, kas tal ikka sobib sõna võtta.

«Aga ma elan siin, maksan makse, saan ka kohalikel valimistel osaleda,» loetleb ta puhtas eesti keeles poolt-argumente. «Kas siis, kui sa ei ole eestlane, pead kõigega nõustuma ja vait olema? Väga raske on seda öelda...»
Ja ta otsustas sügisel, kui õpetajate palgateema tuliseks läks, esimest korda sõna sekka öelda.

Naise pärast Eestisse
Hildebrandti huvi Eesti vastu tekkis juba 14 aastat tagasi, mil ta abiellus Göttingenis kohatud eestlannast filoloogiatudengi Airiga. Läbides Bonnis kuue nädalaga eesti keele intensiivkursuse, tekkis mehel Eesti ajakirjandust jälgides mõtteid, mida siinses hariduses parandada võiks.

Ta saatis tollasele haridusministrile Tõnis Lukasele isegi e-kirja, kus avaldas imestust, et õpetajaid kavatsetakse tööle meelitada niivõrd alandava «präänikuga» nagu ametikorteri pakkumine. Kas Lukaselt ka vastus tuli, seda ta enam ei mäleta.

Kaks aastat pärast abiellumist avanes Hildebrandtil võimalus tulla Saksa valitsuse toel Eestisse tutvustama saksa kultuuri ja õpetama saksa keelt. Ta leidis, et sedasi saaks ta lähemalt tuttavaks maaga, kust on pärit tema naine, ning haaras võimalusest kinni. Kuus aastat õpetas ta Tartus Raatuse ja aasta Kivilinna gümnaasiumis. Siis sai Saksa valitsusega sõlmitud leping otsa.

Kuigi Hildebrandt oli saanud kodumaalt mitmeid ahvatlevaid tööpakkumisi, otsustas ta paljuski seetõttu, et tugevdada pisipoja eesti juuri, jääda Eestisse. Ta on näinud piisavalt palju eesti-saksa segaperesid, kus lapsed peavad end sakslasteks. Siiajäämise otsust ei kõigutanud ka tõsiasi, et Saksamaal teeninuks ta pedagoogina viis-kuus korda rohkem. «Õpetaja palgaga saab Saksamaal peret ülal pidada,» nendib ta, «mis siin ei ole ka välistatud, aga on suhteliselt raske.»

Ministrile kurdetud mure
Kui Hildebrandti poeg mullu sügisel kooli läks – ja kui Hildebrandt ei olnud enam Saksa valitsuse, vaid juba neljandat aastat Hugo Treffneri gümnaasiumi palgal –, jõudis ta äratundmisele, et tuleks hakata Eesti hariduses kõvemini kaasa rääkima.

«Ma tahan olla kindel, et kui mu poeg läheb kunagi 10. klassi, oleks tal sama head õpetajad nagu praegu,» põhjendab Hildebrandt. Kui Eesti õpetajate palgad ei tõuse ning nende töö ühiskonnas ausse ei kerki, ei tundu koolihariduse tulevik talle kuigi paljutõotav.

Ligi kaks aastat tagasi oli Hildebrandt pääsenud oma murega õpetajaameti kurvast saatusest tookord taas ministritoolil istunud Lukase jutule. Kui Lukase koha võttis mullu kevadel üle Jaak Aaviksoo, proovis Hildebrandt oma mõtteid tutvustada tallegi, ent pole seni veel vastust saanud.

Käesoleva õppeaasta algul jõudis meediasse eksitav statistika, et Eesti õpetaja teenib vähemalt tubli keskmise palga, kuid jäeti arvestamata, et see tuleb üüratu ületunnitööga, mispeale haaraski Hildebrandt sule.

««Maa sool» – ületöötanud ja alamakstud» – kõlas Postimehes tema eesti keeles kirjutatud avaloo pealkiri. Treffneri gümnaasiumi eesti keele õpetaja vaatas selle enne toimetusele saatmist üle. Tema ainus kommentaar kõlas: «Väga hea artikkel. Kirjuta veel!»

Hildebrandt ongi kirjutanud, Eesti õpetajate seni vaikselt kannatliku hoiaku taustal otsesõnu ja kartmatult. Paljud on teda tunnustanud ja kiitnud, kuid mõned ka ette heitnud: «Marcus, kui sulle siin ei meeldi, mine ära.»

Aga Hildebrandt ei kavatse minna, vähemalt niipea. Mitte et ta arvaks, nagu suudaks ta kirjutised Eesti õpetajate käekäiku tuntavalt parandada. Kuid ta loodab, et äkki poliitikud hakkavad siiski ükskord mõtlema, et õpetajaid ei saa lõpmatuseni nöökida. «Praegune riigieelarve seda siiski ei näita, et nad meid kuulda võtaks,» tunnistab Hildebrandt.

Treffneri gümnasistid igatahes hindavad teda. Kooli direktor Ott Ojaveer on kuulnud, et õpilased peavad ta tunde mitmekülgseiks ja huvitavaiks. Ent Hildebrandt ei oska öelda, kui kaua veel suudab ta Eestimaal õpetajana vastu pidada.

«See on peaaegu nagu majanduslik enesetapp,» tõdeb ta.

Tähelepanekud

Marcus Hildebrandt Eesti haridus- ja koolielu kohta:

•    Õpetajatel ei ole kusagil maailmas normeeritud tööaeg, aga kui õpetajad seda aktsepteerivad, peaks ka teine pool ehk riik väärtustama nende suurt tööd, sest õpetajad täidavad riigi ülesannet: nad valmistavad ette järgmist põlvkonda.

•    Tundub, et Eestis õpetatakse koolis väga palju fakte, mis iseenesest ei ole vale – sest kui sa fakte ei tea, ei saa ka argumenteerida –, aga faktid ei ole elus sugugi ainsad asjad.
•    Eestis ei õpetata piisavalt vastutus- ja kohusetunnet: näiteks küsitakse kontrolltöö ajal sageli automaatselt, millal on järeltöö, mis tähendab, et õpilased ei pane end valmis selleks, milleks olime kokku leppinud.

•    E-õpe ja e-õppevara rikastavad koolielu, aga Eestis valitseb liiga suur e-vaimustus: kõik, mis on
«e-», on tore, innovatiivne ja parandab kvaliteeti. Kaugel sellest! Tihti on ametnikel vorm tähtsam kui sisu ja sageli investeeritakse rohkem asjadesse kui inimestesse.

•    Haridusminister peaks kauplema oma alluvatele ehk õpetajatele riigieelarvest välja parima diili, mitte ütlema, et ei, palka juurde ei saa. Kas ta töötab koos meiega või meie vastu?
•    Ma ei usu, et streik toob õpetajate taskusse mõne sendi rohkem, aga arvan, et streik on õigustatud näitamaks, et me pole praeguse olukorraga nõus.