Meruski sõnul näeb hea õigusloome põhimõte ette seda, et arvestatakse ja kaalutakse erinevate normiadressaatide ja ka riigi huve.

Palju tähelepanu köitnud kõrgharidusreformi seaduse eelnõu puhul kuulati erinevate huvigruppide ettepanekud ära, aga sinna see jäigi. «Kõiki huve seal vaevalt realiseerida saab, aga hea seadusloome eeldab seda, et veel enne, kui eelnõu valmis saab, tuleb läbi rääkida ja leida kompromiss eri poolte vahel,» sõnas Merusk.

Kõrgharidusreformi eelnõu kirjutati aga valmis ilma huve arvestamata ja laiem debatt eelnõu üle algas alles vahetult enne riigikogu lugemisi. «Nii palju, kui mul informatsiooni on, siis riigikogu kultuurikomisjon on nad ära kuulanud küll, aga see resultaat ilmselt ei ole selline, et osapooled oleksid rahule jäänud,» iseloomustas Merusk.

Tema sõnul pole rahva tahte vastaselt seadusse raiutud regulatsioonid ühiskonna seisukohalt head. Kuigi hea seadusloome tava ei sätesta, et kõiki ettepanekuid peab arvesse võtma, on mingis osas kindlasti vajalik leida mõlemale poolele sobiv kompromiss. Positiivse näitena tõi Merusk töölepingu seaduse, kus tööandjad ja töövõtjad vajaliku kesktee leidsid.

Kõrgharidusreformi vastaseid protestiaktsioone hinnates ütles Merusk, et seaduse menetlemisele oleks ilmselt tulnud tõmmata pidurit. «On eelnõusid, mis nõuavad kiiret reageerimist, otsustamist. Aga selles valdkonnas poleks ilmselt midagi juhtunud, kui oleks aeg uuesti maha võetud,» sõnas professor.

Meruski sõnul on raske teha üldisetusi selle kohta, kas seadusandja hea õigusloome tava järgib või mitte. «Siin võib näiteid tuua nii ühelt kui teiselt poolt. Osa eelnõusid on küll sellised, mille puhul tundub, et tahetakse mingitel kaalutlustel lihtsalt jõuga ära teha.»