Urmas Reinsalu edu pant: selge kurss

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Perepilt trepil: Urmas Reinsalu hoiab põlvel pesamuna Elsbeti, keda aitab ohjata vanem tütar Liisbet. 
Pereema Signe saab end sedapuhku esiplaanil vabalt liidrirollis tunda.
Perepilt trepil: Urmas Reinsalu hoiab põlvel pesamuna Elsbeti, keda aitab ohjata vanem tütar Liisbet. Pereema Signe saab end sedapuhku esiplaanil vabalt liidrirollis tunda. Foto: Peeter Langovits

IRLi värske esimees näitab elus esimest korda rahvale oma inimlikku palet: mis on tekitanud temas võidujoovastust ja mis nutma ajanud, mida ta kahetseb ja mis on teda šokeerinud.

Viimane aasta on nõudnud Urmas Reinsalult (36) mitmel rindel tegutsemist. Mullu kevadel, riigikogu valimiste aegu, tõi ta abikaasa Signe ilmale nende teise tütre.

Sügisel kolis pere Tallinna loomaaia lähistel Pakase tänaval oma majja, mis enne oli nõudnud korralikku remonti. Möödunud kuul tuli Reinsalul pidada maha järjekordne poliitheitlus – temast sai IRLi eesotsas Mart Laari mantlipärija.

Selle nädala algul tegi Arter Reinsalude juurde koduvisiidi. Õhksoojuspump küttis heledate seintega esimese korruse mõnusalt soojaks; pere pesamuna, kümnekuune Elsbet oli ju pisut tõbine. Pereema oli küpsetanud itaaliapärase singi-juustu koogi. Vanem tütar, kuue ja poole aastane Liisbet, hakkab tasapisi valmistuma koolikatseteks.

Urmas, olete juba kell neli parteitöölt kodus. Kuidas nii vara?

Õhtul läheb töö edasi, kella poole seitsme paiku on veel koosolek.

Mis on teie elus muutunud pärast juhiks saamist?

Mina olen ikka mina. Ainuke vahe on see, et olen hullupööra palju kirju saanud, nii e-postiga kui paberil. Soovitakse jõudu, üks tädi saatis ilusa pika sinimustvalge lindi, kuhu oli valgeid roose külge riputanud.

Kas te abikaasaga ka arutasite erakonna juhi koha vastuvõtmist?

Urmas (hüüab kööki): Signe! Priit küsib, mida sina arvasid minu IRLi esimeheks saamisest.
Signe: Arutasime seda omavahel. Naise põhiline mure on ju see, et kaasal läheks hästi, et poleks ebaõnnestumist. Loomulikult toetasin teda. Olen ise ka IRLi Res Publica poolega seotud olnud, kuid ma ei ole erakonna liige.

Urmas: Meil oli služebnõi roman – armastus tööpostil. 2004. aastal saime kokku, 2003. aastast töötas Signe fraktsioonis juriidilise nõunikuna.

Nii et teil on peres lausa kaks juristi.

Signe: Jah. Aga Tartus ülikoolis me ei kohtunud. Meil on vahe kaks aastat.
Urmas: Ülikoolis olid suured kombinaatkursused, me ei pannud teineteist siis tähelegi.

Signe, öelge ausalt, ega mehe kohustused, mis teda õhtul kell pool seitse veel koosolekule viivad, pole ju ühegi naise unelm?

Signe: Jah, aga ma ei teagi teistsugust elu. Ja Urmas leiab pere jaoks ka alati aega.
Urmas: Küsisin Laarilt, kui istusin erakonna kongressil temaga kõrvuti ja tulemusi veel polnud, et mis ta naine arvab sellest, et ta ei ole enam erakonna esimees. Laar naeris talle omaselt ja ütles, et naisel on selle üle ainult hea meel.

Ma millegipärast arvan, et Signe selle uue ameti kõige suurem fänn pole. Aga eks me peame ühise meeskonnana pere ja töö vahel tasakaalu leidma.

Signe: Muidugi on raske. Ja loomulikult on hea, kui keegi on toeks, kui lapsed jäävad näiteks haigeks. Aga meil on tugirühm: Urmase vanemad elavad Tallinnas, suguselts on siin.

Millal teie, Urmas, isapuhkuse võtate? Või pole aegagi?

Urmas: Esimese lapse sünd jäi suvesse. Teine laps sündis mullu 12. märtsil. 6. märtsil olid riigikogu valimised. Seejärel hakkasid Reformierakonnaga koalitsiooniläbirääkimised, kiired ja intensiivsed. Jäime kogu perega Pelgulinna sünnitusmajja veidi kauemaks. Aga ma pidin ka osal koosolekutel osalema. Istusin siis dressides haiglas – nii oli kodusem olla –, ja pidasin läbirääkimisi, kui suureks vanemapensioni summad jäävad.

Teie kõige värvikam tegu jääb aastasse 2004, mil käisite presidendi vastuvõtul koos supermodell Carmen Kassiga. Mis šõu see oli?

Eks see oli üks mänguline käik. On selge, et eks ma nüüd käin presidendi vastuvõtul ja teatris ja kinos oma naisega, ja loodan, et mind mäletatakse, kui tuleb aeg siitilmast lahkuda, millegi muuga kui sellega, kellega ma vastuvõtul käisin.

Rääkige too lugu ikka lõpuni ära, siis ei pea te sellistele küsimustele enam kunagi uuesti vastama!

See ei olnud mingi saladus, et paar kuud hiljem kandideeris Carmen Kass Euroopa Parlamendi valimistel, ja sugugi mitte kehvasti. Aga üldjoontes põrusime ikka täiega.

Tegime kõvasti lollusi, ja kui elus on tulnud kooliraha maksta, siis tookord tuli. Mõtlesime koos Carmeniga tolle sammu välja. Mis seal ikka, ma loodan, et Carmen Kassile oli see ka üks episood, mis ta kirjut ja kirgast elu vaesemaks ei tee.

Teame vähe teie isiklikust palgest. Milline on teie elus suurim kordaminek, mis on lausa võidujoovastuse tekitanud?

Pean tunnistama, et mõlema lapse sünni puhul on energiapuhang või joovastus, mis on nagu patarei elu käima tõmmanud, olnud hästi suur.

Ma ei ole väga tundeid välja näitav inimene, aga elu tipphetk oli esimese lapse sünd. Ta sündis kuu enne õiget aega. Oli palav suvepäev juunis ja kui ta mul Pelgulinnas süles oli – sünnitus oli üsna pikk, kestis õhtust varahommikuni –, siis ikka nutsin lahinal. See oli elu Himaalaja.

Teise lapse sünd oli selles mõttes teistmoodi, et oli paksu lumega talv. Elasime tollal Tallinna kesklinnas. Tegelikult oli sünnitusaeg üks päev juba üle läinud. Käisime peretuttavatega Tartu maanteel mingis rock’n’roll’i kohvikus õhtul söömas.

Me läksime Liisbeti, vanema tüdrukuga, ülakorrusele magama, Signe jäi allkorrusele. Öösel ärkasin tema hüüdmise peale. Ta ei saanud ise üles tulla, et mind üles ajada. Kutsusime kiirabi.

Signe läks kiirabiautosse, hakkas ära sõitma, aga auto jäi lumme kinni. Siis olin ähmi täis. Leidsin kuskilt lumelabida, kraapisime autojuhiga lund, aga ikka ei saanud autot välja. Lõpuks konfiskeerisin ühe takso.

Ajasin kunde öösel taksost välja, panin naise taksosse ja parameediku ka ning nad sõitsid minema. Sain vanavanemad kätte, nad tulid vanemat last hoidma. Siis sõitsin samuti sünnitusmajja. Signe oli juba vannis ja pool tundi hiljem sündiski laps. See oli mul suur vedamine, et jõudsin sünni juurde. Signe ütles, et ta kartis, et laps sünnib taksos.

Milline on olnud viga, millest olete enim õppinud?

Siin võiks rääkida pikalt ja riigimehelikult, kulm kipras, aga tegelikult: see juhtus üleeile õhtul. Teise korruse torud – külma vett ei tule! Küll ma tükk aega uurisin, milles on konks. Teise korruse boiler on pööningul vahtplastsarkofaagi sees.

Sealsed torud on õhukeselt kinni kaetud ja jäätusid ära. Nii et kui maja ostad, pead vaatama, kuidas on pööning soojustatud, sest muidu võid ühel ööl avastada, et sul ei olegi enam vett. Panin sinna puhurid ja radiaatorid ning saime vee jälle käima.

Suurim ootamatus, mis elus juhtunud?

Kui olin üliõpilane, kuulsime paari tuttavaga ühest jaapanlannast, kes oli tulnud 1990. aastate algul Tartusse kirjutama doktoritööd Pätsi režiimist – kus leidis inimene endale alles teema!

Mõtlesime, et ehk ta õpetaks meile jaapani keelt ja räägiks Jaapani elust, idamaad on mind alati huvitanud. Siis, aastaid hiljem, olime ühel visiidil Jaapanis – olen parlamendi Jaapani sõprusrühma juht –, ja korraga üks keskealine daam ütles mulle, et ta on ka Eestis õppinud. Nii et Jaapanis võrdlemisi suvalisel vastuvõtul sattusin kokku sama inimesega.

Kuid suuri ootamatusi, mida lugeda elu täielikuks pöördeks, ei oska välja tuua. Aga huvitav on mõelda, kui palju on ikka juhuslikkust: Signe oleks võinud sattuda tööle Reformierakonna fraktsiooni või mina ei oleks pruukinud ülikoolis üldse juurat õppida. Mul oli mitu valikut.

Mis need olid?

Kui 1993. aastal ülikooli astusin, pabistasin, et ei saa sisse, ja ei olnud ka lõpuni otsustanud, mis eriala omandada. Astusin EBSi ja Tartu Ülikoolis õigusteaduskonda ja ajalukku, usuteaduskonda ja majandusse.

Tegin muudkui järjest eksameid. Mäletan, et elasin eksamite ajal Tartus Narva maantee 29 ühikas, istusin seal reformvoodi peal ja mõtlesin, mis mu valikud on. Mõte langes juura kasuks: poliitika ja juura on teineteisega väga seotud. Puhas tsiviilõiguse jurist ei ole ma õigupoolest kunagi olnud.

Mis on teie elus olnud kõige suurem pettumus?

Kas see oli just kõige suurem, aga ma keskendusin sellele jupp aega. Õppisin Mustamäel Kännu Kuke juures 37. keskkoolis. Tollal leidsid koolid endale sõpruskoole. Meil oli sõpruskool Helsingis, käisime seal nädala külas, elasime peredes.

Pärast seda ütles kooli direktor, et tead, Urmas, Oktoobri rajoonis valitakse välja noored, kes saavad minna aastaks Soome õppima, aga selleks tuleb omandada hästi soome keel. Õppisin aasta otsa Matkamajas soome keelt. Ja siis ma ei saanud muidugi sinna! Elu arenes nii kiiresti, et varsti polnud enam Oktoobri rajoonigi.

On teil tulnud ette mõni olukord, mille lahendamisse sekkumata jätmist olete kahetsenud?

2005. aasta kevadel lasi [peaminister] Juhan [Parts] [välisminister Kristiina] Ojulandi lahti, Reformierakond koos opositsiooniparteidega lasi [justiitsminister] Ken-Marti Vaheri lahti ja Juhan astus tagasi. Tekkis valitsuskriis, sest enam polnud usaldust kallite koalitsioonipartnerite vahel. Siis oli interregnumi hetk, kui kõik kombinatsioonid olid võimalikud. Valitses suur segadus.

See oli aeg, kui ma ei olnud väga aktiivne, aga mu enda peas oli mudel, mis oleks saanud küll napi, aga ikkagi parlamendi enamuse toetuse: see oleks olnud Res Publica, Reformierakonna ja Isamaa koalitsioon, mis oleks olnud ka kõige loogilisem maailmavaateline koalitsioon. Aga Reformi ja Res Publica vahel oli usaldus katki... Kuid arvan, et see valitsus oleks kindlasti olnud rahapoliitikas konservatiivsem ja poleks tekkinud buumimulli, nii et nelja aastaga kasvab riigieelarve maht 50 protsent, millele järgnes valus kukkumine.

Järeldus on see, et töötavaid asju on lihtne ära lõhkuda. Too olukord õpetas, et poliitika ei tohi muutuda poliitikutevaheliseks mänguks: teeme ära sellele ja tollele ja teeme uue kombinatsiooni, et vaata, kui vahva.

Kui tõsine löök oli teile see, et kauane võitluskaaslane Indrek Raudne tegeles elamislubade müügiga?

See oli suur šokk. See oli üks paha lugu, mis oleks võinud olemata olla. Kui aga selline lugu juba juhtus, on küsimus, mida tehakse. Raudne tegi õige otsuse, et ta igasugusest poliitikast lahkus. Erakonna seisukoht oli ühemõtteline: küsimus ei ole selles, kas mingit tüüpi äri või ettevõtlus on juriidiliselt vormikohane. Kui teatud äriga tegeleb advokaat, siis tema vahendab ja nõustab igasugustes küsimustes. Küsimus on selles, et rahvuslik-konservatiivne erakond ei saa sellist äri teha.

Mil määral on elamislubade juhtum mõjutanud teie ja Raudse läbisaamist?

Nii nagu ma ei kavatse kunagi ühtegi lehekülge oma elust kustutada, ei kavatse ma ka ühtegi inimest oma elus maha kanda. Aga Indrekuga ei ole me suhelnud pärast seda, kui ta riigikogu liikme kohast loobus.

Kuidas teist sai üldse poliitik? Ühtedel andmetel astusite 16-aastaselt Isamaaliidu, teistel andmetel aga Res Publica liikmeks.

Õige on nii, et lugesin 1992. aasta kevadel Noorte Hääles rubriiki «Ainult 1 küsimus». Seal seisis, et parempoolne noorteühendus Res Publica korraldab Laial tänaval noorsooteatri kohvikus kas igal reedel või neljapäeval oma üritusi. Läksin kohale. Seal oli kümmekond noort. See on vastus küsimusele, kuidas ma Res Publicasse sattusin.

Siis lähenesid 1992. aasta valimised. Isamaa valimisliit oli kutsunud igast ühinevast erakonnast kaks liiget Isamaa nõukokku – nemad valmistasid ette kampaaniat. Koguneti Tallinna linnavolikogu tagustes ruumides Vana-Viru tänaval. Sealt sattusin Nõmme-Mustamäele tegema Isamaa kampaaniat. Olin siis 17.

Esimese ülesandena tuli korjata presidendikandidaat Lennart Meri ülesseadmiseks 10 000 toetusallkirja. Siis tekkis tõeline jama! Kõik kujutasid ette, kuidas Eestit tulevikus üles ehitada, aga kuidas allkirjad kokku koguda, sellele väga ei mõeldud.

Mul on meeles, kui korraldasin ühe ürituse Eesti Projekti saalis. Sinna tuli sadu inimesi. Seal osales ka Lennart Meri, kelle kohta räägitakse alati, et ta on boheemluse kõrgeim formaat, kes jääb hiljaks. Aga Meri jõudis õigel ajal kohale, kuid Laar jäi hiljaks. Mäletan, et Meri oli selle peale kole kuri.

Töötasite neli aastat Meri alluvuses. Millisena teda hiljem mäletate?

Ma ei taha rääkida klišeedes. Mulle tundub, et Meri on liiga skemaatiliselt kujutatud, n-ö rahvavested on selle ühelt poolt väga suure, teiselt poolt väga keeruka natuuriga inimese pilvede sisse ära peitnud.

Eks ta sundis pingutama. Ta sundis kogu aeg olema kaks sammu usinam, kui olid. Kadriorus oli väga stressirikas, see ei olnud mingi kuurort. Inimestel oli temaga valusaid konflikte, eriti kui neil oli oma pere ja oma elu ja see Lennarti töötempoga just kokku ei käinud. Mul ei olnud toona perekonda.

Kui poliitikasse tulite, olite radikaalsete mõtetega, et meditsiin ja haridus mingu erakätesse ja riik ei peaks kultuuri toetama. Kas need vaated tulid noorusest?

Kes ei ole nooruses olnud radikaal – parafraseerin Bismarcki –, sellel ei ole südant rinnus, aga kes on vanem ja ikka radikaal, sellel ei ole jälle siin (näitab oimukohale) kõik korras.

Tegelikult oli selge, et eri asjaajamistes samastus riik tollal teovõimetu Vene riigi asjaajamisega. Parempoolsed lahendused olid toona ratsionaalsed, arukad. Perearstisüsteem näiteks ongi selle mudeli järgi üles ehitatud, iseasi, kas ma täpselt seda siis silmas pidasin (muigab).

Poliitika mind huvitas. Selles oli kirge. Omal ajal, keskkooli lõpus või ülikooli esimestel kursustel, istusime õhtud läbi koos, jõime teed, vahel ka midagi muud, ja arutasime. Mäletan, kuidas tegime Res Publica manifesti «Vabadus, järjepidevus, heaolu». Mul on selle kirjaga T-särkki alles. Iga lause üle vaidlesime.

2000. aastate algul hakkasime Res Publica erakonda tegema. Tahtsime poliitika tegemist paremaks ja avatumaks teha – ja tuli välja ka mitu asja. Aga mitte kõik muidugi.

Kas ülivõimas võit 2003. aastal lõi erakonnas lained üle pea?

Muidugi lõi! Alati on öeldud, et edu tuleb pika tööga välja teenida. See on kõige keerulisem, kui edu tuleb kätte liiga kiirelt. Ega meil kellelgi olnud kogemust. Kõige suurem väljakutse oli Juhanil. Ükskõik, kui kõrge ametnik sa oled olnud, aga olla poliitik – see on hoopis teine roll.

Tänane Juhan on hoopis teine mees, nagu hea vein, mis on läinud aastatega paremaks. Ta on enesekindlam, ühiskonda tasakaalukamalt nägev. Poliitikas ei tohi olla absoluutse tõe kuulutamist, see tekitab inimestes pelgu ja ei ole pahatihti ka õige.

Poliitikas peab olema sisemine harmooniataotlus. Ühiskonnas valitseb ikka väga suur kaos, täielikule süsteemsele korrastatusele loodusteaduslikult apelleerimist ei ole mõtet eesmärgiks seada. On võimalik parandada mingeid asju, mis on kehvasti, ja mis veelgi tähtsam: mitte lõhkuda asju, mis on mõistlikud.

Mida ütlete neile, kes väidavad, et Res Publica on äärmiselt küüniline seltskond, kes müüks ka oma surnud vanaema maha?

(Mõtleb ja valib sõnu.) Ütleks nõnda, et me oleme inimesed ja meil on süda sees ja niisugust kohtlemist ei ole me ära teeninud. Mulle on poliitikas oluline see, et ei minda solvavaks, ja olen katsunud sellest hoiduda, kuid kindlasti olen ka mõnikord libastunud. On olemas kas või Savisaare juhtum...

Milline neist?

Milline neist, jah, eks ole! (Naerab.) Idaraha juhtum, kus on tegemist sellega, et selline mees peab olema täielik lindprii. Mida varem Keskerakond ise ka selleni jõuab, seda parem.

Üldjoontes meeldib mulle Soome poliitikasüsteem, kus parteid on koostöövõimelised ja saadakse aru, et üldine haiget tegemine pole ratsionaalne ega jätkusuutlik, sest see nõrgendab nii oma poliitikat kui ka tekitab hästi halba meeleolu. Praegune parlamendi keskkond on läinud paremaks, heatahtlikumaks ja kultuursemaks, kui võrrelda 1990. aastate keskpaigaga.

Oma viimases kõnes ütlesite, et ajate rahvuslike huvide poliitikat. Aga rahvuslikkus on tänapäeva maailmas muutunud tajutavalt anakronistlikuks, isegi negatiivseks mõisteks. Kas teile ei tundu nii?

Marurahvuslus, teiste rahvuste halvustamine, suletus, kaasaegse maailma arengukeskkonna eitamine, väljapoole suunatud tigedus, tölplus – sellise ideestiku prevaleerimine ei ole kindlasti rahvuslikes huvides.

Tänapäeva rahvuslust tuleb mõista nii, et rahvusriik on avatud keskkond, kus inimestel on kõige parem end teostada: näiteks eesti keeles kirjutamine on kõige loovam keskkond, sest sa valdad eesti keelt ja sul on eesti keeles unikaalne sõnum edasi anda. Need, kes väidavad, et rahvusriik on aja ära elanud, ajavad jama. Väikerahvale on positiivne rahvuslik hoiak, ärgas ja avatud hoiak, eriti Euroopa Liidus, globaalsetes süsteemides, väga tähtis.

Kuidas reageeriksite, kui te tütred tahaks ühel päeval abielluda meestega, kes on täiesti erineva kultuuri-, rahvus-, usutausta ja nahavärvi ja päritoluga ega räägi ka eesti keelt?

Oma tütred on ikka oma tütred – tahaks, et nad oleks tulevase vanaisa lähedal, et saaks käia lapselapsi vaatamas.

Tegelikult on selge, et tänapäeva maailmas on pereeluvormide paljusus, inimesed liiguvad mööda maailma, õpivad ja teenivad raha ja pole harv juhtum, et leiavad endale ka elukaaslase. Arvan, et ühes peres peab nii palju armastust olema ja on endastmõistetav, et võetakse need väimeespojad perre vastu ja õpetatakse sülti sööma.

Milleks teil lisaks poliitikale veel aega jagub?

Hobisid, millega andunult tegelda, mul ei ole. Kui õhtul jääb lugemiseks aega, on õnnelik päev olnud. Mul on selline halb komme, et loen mitut raamatut läbisegi. Siis kipuvad need ka pooleli jääma.

Mu kolleeg iseloomustas teid, et olete palju lugenud, aga igav ja tähelepandamatu, pole innustav ega veenev ega särav, olete reserveeritud, ent nõtke ja kaval, puuduvad robustsed omadused. Millise iseloomustuse tagant end ära ei tundnud?

Eks ma siis olengi niisugune vaga mees, kes uurib pühasid raamatuid, ja minust ei või eales arvata, et ma mingi tembuga hakkama saan (muigab). Need olid ju ilusad sõnad, lausa piiblitegelase kohta öeldud, mis ma neid maha tõmbama hakkan!

Teid on nimetatud enne kahe aasta pärast toimuvaid väidetavalt õigeid erakonna juhi valimisi ohutuks vahevariandiks IRLi juhi kohal. Mida kostate?

Kui partei on edukas, siis üldiselt liidrid valitakse tagasi – see ongi vastus. Järgmine proovikivi on kohalikud valimised. Kui erakond ei ole edukas, ei ole edutul liidril mõtet hoida juhi kohast kinni ja ei ole tal ka erakonna usaldust.

Postimehe ajakirjanik Tuuli Koch kahtlustab, et teil on pikaajaline plaan. Kui tema midagi kahtlustab, ju siis seal tõde on. Mis on te pikaajaline plaan?

(Mõtleb.) Kevadel peaksin vist maja pööningule soojustuse panema.
See pole mingi pikk plaan – see aeg tuleb kahe kuu pärast!

Jah, aga tegelik elu ongi selline, et reaalselt on poliitikas väga palju kohta juhusel. Inimene, kes teeb demokraatliku poliitika keskkonnas plaane viieks, kümneks, 20 aastaks, on kas väga naiivne või kergelt koputada saanud.
Aga sul peab olema selge kurss.

CV
Urmas Reinsalu (36)


Isamaa ja Res Publica Liidu esimees

Sündinud 22. juunil 1975 Tallinnas
Haridus
Tallinna 37. Keskkool 1993
Tartu Ülikool, õigusteadus 1997
Töö
justiitsministeeriumi spetsialist avaliku õiguse valdkonnas 1996–1997
presidendi sisepoliitika nõunik 1997–1998
vabariigi presidendi kantselei direktor 1998–2001
Res Publica poliitiline sekretär
Sisekaitseakadeemia lektor 2002–2003
Riigikogu liige 2003. aastast: olnud põhiseaduskomisjoni ja sotsiaalkomisjoni esimees, praegu IRLi fraktsiooni esimees
IRLi esimees 2012. aastast
Tegevusalad
Eesti Omanike Keskliidu esimees
Rahvusvahelise Kinnisvaraomanike Liidu täitevkomitee liige
Eesti Instituudi nõukoja liige
Kaitseliidu ja Eesti Juristide Liidu liige
Arengufondi nõukogu liige

Huviala lugemine
Abikaasa Signe Reinsalu
Tütred Liisbet (6 aastat) ja Elsbet (10 kuud)

Arvamus

Signe Reinsalu
abikaasa, justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna nõunik (emapuhkusel)

Isana on Urmas üllatavalt hoolitsev, leiab pere jaoks alati aega. Ta ei ole mingi pühapäevaisa, kes viib korra sööma, vaid tegeleb vanema tütrega iga päev: viib ta lasteaeda, toob ära, käib temaga eelkoolis, viib teda igasugustele laste pidudele, nii et tema tunneb meie lasteaia vanemaid ja lapsi paremini kui mina. Juba siis, kui mõlemad lapsed olid päris väiksed, oli ta nendega üksi kodus ega kartnud, kuidas hakkama saab.

Seoses Urmase saamisega IRLi esimeheks on mind üllatanud, kuidas meedia on loonud temast mulje kui kuivast ja igavast inimesest. Minu meelest on ta just teistsugune: ta on üsna jutukas, seltskondlik, temaga on huvitav rääkida, sest tal on väga suured teadmised ja hea mälu, nii et ta mäletab põnevaid fakte.

Ta viskab ka nalja, kuid on omapärase huumorisoonega: talle meeldib inimesi natuke kimbatusse ajada. Kui ta teinekord midagi ütleb, ei saa inimesed alati aru, kas see oli tõega nii öeldud või nende üllatamiseks.

Miks on jäänud mulje, et Urmas on kuiv – sest ta kontrollib ennast väga hästi. Ja ta on veidi häbelik oma olemuselt. Kui on olnud suuremad esinemised või õhtul TVs otsesaade, siis eks ta ikka läheb veidi ärevusse, aga ta saab enda valitsemisega liigagi hästi hakkama.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles