Eestit ähvardavad veevärgitrahvid

Emajõe-Võhandu valgalal tegutseva Emajõe Veevärgi juhi Andres Aruheina kinnitusel jooksevad väikeasulate veevärke haldavad firmad ajaga võidu ja sõltub fondidest, kas kõik saab tuleva aasta lõpuks Euroopa Liidu direktiividele vastavaks või mitte. Foto: Margus Ansu

Terviseamet võib Euroopa Komisjoni nõuetele mittevastava joogiveega asulates veekraanid ületulevast aastast kinni keerata.
 

Tuleva aasta lõpuks peaks joogivesi kõigis 50–2000 elanikuga asulates üle Eesti vastama vastavalt ühinemislepingule Euroopa Liidu rangetele nõuetele, aga meil on veel kümneid külasid, kus olud on kaugel ideaalsest ja trahv koputab torule.

Enamgi – tekib ka küsimus, kas on mõtet matta kümneid miljoneid eurosid hääbuvatesse sovhoosiasulatesse, mille lagunevate kortermajade sees asuvad iidvanad torustikud vaevu koos püsivad. Neid Euroopa Liit niikuinii ei remondi.

Euroopa Liit on eraldanud ühtekuuluvusfondist Eestile 2004. aastast üle 664 miljoni euro ehk enam kui kümme miljardit krooni, ent hoolimata sellest pole veel sugugi kindel, kas kõik vastab tuleva aasta lõpuks nõuetele.

Matsalu Veevärgi juht Hans Liibek ütleb, et ei tea, mis juhtub, kui kohustused jäävad siin-seal Eestis täitmata. «Ehkki see on spekulatsioon, olen kuulnud, et võib juhtuda midagi suhkrutrahvidega analoogset,» räägib ta.
Teisalt võib terviseamet viletsa joogiveega asulate kraanid lihtsalt kinni keerata.

Keskkonnaministeeriumi veeosakonna projektide büroo juhataja Antti Toominga kinnitusel teeb riik siiski koos omavalitsustega kõik endast oleneva ja tema loodab, et isegi kui midagi jääb järgmise aasta lõpuks tegemata, ei määra Euroopa Komisjon trahve.

Tohutu territoorium

Juba läinud kümnendi teisel poolel hakkas riik tohutu veemajandusprojekti elluviimise nimel pingutama. Muu hulgas loodi uusi veevärgifirmasid, mis võtsid omakorda valdadelt ja väikelinnadelt üle hulga väikeste asulate nõukogudeaegsed joogiveerajatised ning ammuilma korrast ära reoveepuhastid.

Nii näiteks tekkis osa Ida, Lõuna- ja Kesk-Eestit hõlmav Emajõe Veevärk, mis haarab nüüdseks 19 valla enam kui pooltsadat asulat ja ulatub põhjast lõunasse 126 kilomeetrit. Kliente on samas vaid paari­kümne tuhande ringis.

Lääne-Eestis loodi aga Matsalu Veevärk, millel samuti suur territoorium, aga samuti vähe kundesid. Osa juba väikelinnades varem olemas olnud veevärgiettevõtteid laienes naabervaldadesse.

Ent juba päris algul tekkisid probleemid: Euroopa Liidu päratud rahasüstid sobisid 2004. aastal küll kõige korrastamiseks, ent peagi saabus buum. Siis selguski, et raha ei jätku kaugeltki kõigi asulate süsteemide rekonstrueerimiseks vastavalt nõuetele.

Näiteks Emajõe Veevärk on praeguseks ehitanud nüüdisaegseks enam kui poole oma väikeasulate veevärkidest, ent suures osas tuleks teha veel omajagu ehitustöid. «Päris kõik need tõesti ei vasta veel eurodirektiividele,» tunnistab ettevõtte juht Andres Aruhein.

Seni taotleb firma viletsavõitu kraaniveega küladele keskkonnaametilt nõuetele mittevastava, aga tervisele ohutu joogivee müügilubasid, aga seda ei saa kindlasti teha igavesti.

«Plaanime siiski sel aastal kõik nõuetele mittevastavad joogiveepuhastid korda teha, aga see sõltub fondide rahastamisotsustest,» lisab Aruhein.

Teiseks ei liitunud osa valdadest üldse Euroopa Liidu veeprogrammiga, sest selleks oli vaja ka omaosalust. Näiteks toona majandusraskustes sipelnud Võnnu vastne vallavanem Tõnu Muru pole veel isegi päris hästi kursis, kuidas peaks asula vesi vastama normidele ja kust tuleb selleks raha.

Aruhein tunnistab, et ettevõttel on mitukümmend asulat ja tohutu teeninduspiirkond, aga rangelt võttes võiks vaid Elva linn ja suuremate tööstustega asulad tuua ettevõttele praeguse hinna juures kasumit.

Emajõe Veevärgi kundede seas leidub ka selliseid poole­saja elanikuga külasid, mille vee- ja kanalisatsiooniteenuse kantmeetri omahind peaks olema rangelt võttes 13 eurot või enamgi, on aga praegu 2,39 euro­t. See tähendaks rohkem kui viiekordset hinnavahet.

Aruhein ei tee saladust, et hind peab tõusma. Tema kinnitusel pole kahtlustki, et neis väikeasulates on võimalik pakkuda head joogivett, samas pole kaugeltki kindel, et kohalike elanike kasin rahakott selle välja kannatab.

Vallapoliitikute proovikivi

Vee ja kanalisatsiooni maksumusest võib hakata sõltuma vallapoliitikute populaarsus kohalikel valimistel. Kui kätte jõuab taluvuspiir, võivad Emajõe Veevärgi aktsionärid kokku tulla ja ettevõtte lihtsalt likvideerida. Mõne vaesema valla juhtide sõnul on vee hind juba praegugi taluvuspiiri lähedal. Seejärel võtavad omavalitsused korda tehtud joogivee- ja kanalisatsioonirajatised lihtsalt tagasi. Hinnad on küll jälle sobivad, aga sellega lõpeb ka süsteemide korrashoid kaugemas tulevikus.

Nii Aruhein kui Matsalu Veevärgi juht Liibek ütlevad, et ka euromiljonite eest ehitatud veesüsteemid kuluvad ja vajavad aja jooksul aina suuremaid investeeringuid. Samal ajal kahaneb maa-asulate elanikkond ja ühel hetkel võib tekkida vajadus hiljuti loodud veefirmade elushoidmiseks riigi dotatsiooni abil.

Matsalu Veevärgi hinnad pole juba kolm aastat kerkinud ega kahanenud, asulatele on hinnad täpselt ühesugused. Omanikest vallad on otsustanud, et nii jääb see ka tänavu.

«Kui me veame aasta lõpuni selle 2,48 euroga vee ja kanalisatsiooni kantmeetri kohta välja, siis on hästi,» lausus Liibek.

Tema sõnul kallineb kõik ka Matsalu Veevärgi jaoks. Ettevõte valmistab praegu Keskkonnainvesteeringute Keskusele (KIK) ette taotlusi veel puuduliku vee ja kanalisatsiooniga asulate korrastamiseks, sama teeb Emajõe Veevärk.

«Omavahenditest me ei suuda, aga kui saame KIKi rahastuse, oleksime omadega tähtajaks ree peal,» lisab Liibek.