Elas kord pankur ja poliitik John Lubbock, kes kulutas kolm kuud, üritades oma koera rääkima õpetada. Ajalukku läks see džentelmen siiski hoopis loodusteadlase, arheoloogi, muististe ja tööinimeste kaitsjana. 1871. aastal surus Lubbock Briti parlamendis läbi seaduse, mis piiras tööpäeva pikkuse kümne tunniga, ja viis sisse ennekuulmatu uuenduse: tasulise ilmaliku puhkepäeva, niinimetatud pangapüha.
Hoopis teistsuguse karakteriga oli Augustus Pitt Rivers, 19. sajandi kuulus arheoloog, äge krematsiooni pooldaja. Pitt oli vastik tüüp, kes kiusas taga teenreid ja pereliikmeid. Tal oli kombeks kinnitada oma naisele: «Tont võtaks, naine, põletatud sa saad!» Paraku suri härra Pitt varem ja proua Pitt pääses põletusmatusest.
Ajaloolase Thomas Carlyle’i majapidamises oli üksainus teenijatüdruk, kes tegi kokatööd, pesi nõusid, küttis kaminaid, tassis tuhka, teenis külalisi ja tegi sisseoste. Kui ajaloolane või ajaloolase abikaasa soovis vanni võtta, pidi teenija kohale tooma ja soojendama vannitäie vett ning tassima selle ämbritega üles kolmandale korrusele, pärast jälle alla tagasi.
Teenija magas köögis. Köök oli soe ja hubane, Carlyle’il meeldis seal õhtuti piipu suitsetada ja raamatut lugeda. Seeaeg kui härra annaalidega tutvus, pidi tüdruk kössitama kütmata panipaigas kartulikottide otsas. Alles siis, kui õpetatud peremees suvatses magama minna, pääses teenijavaim oma kitsale asemele.
Sääraseid anekdootlikke lugusid sisaldab Bill Brysoni raamat sadade kaupa. Siin leidub pajatusi napsilembestest arhitektidest, kes projekteerisid usteta maju; kokaraamatute autoritest, kes ei osanud süüa teha; meedikutest, kes murdsid pead, kas menstruatsioonis naise puudutus rikub singi ära või mitte; tualettidest, kus vee asemel kasutati mulda; vaimulikust, kes muutis poole oma kirikust kanalaks ja koostas maailma esimese islandi keele sõnaraamatu.
Tõsised uurijad vangutavad muidugi pead. Huumor ja ajalugu ei sobi kokku, manitsevad nad, Bryson on pealiskaudne jutupaunik. Mulle isiklikult sobib Brysoni lustlik meetod ja tarbijasõbralik stiil küll väga hästi. Loomulikult võiks «eraelu lühikursuse», nagu ütleb käesoleva raamatu alapealkiri, kirjutada absoluutselt akadeemilisel moel, piinates lugejat tsitaatide, viidete ja purukuiva maneeriga ning hoides huvilised uinutuspüssi lasu kaugusel.
Tegelikult räägib Bryson olulistest asjadest, mis huvitavad kõiki: peavari, toit, riided, tervis, olmemugavused. Ja teeb seda nõnda haaravalt, et raamat ei luba end käest panna. Igal esemel, mida me puudutame või kasutame, on pikk ajalugu. Ei pea ilmtingimata mõtlema Sinimägede lahingutest või Boriss Jeltsinist, et tajuda, kuidas minevik meid igal sammul ümbritseb.
Pesu triikides, lõunauinakut tehes või kanapraadi nosides ei mõtle just sageli, kust võiks triikraud, voodi ja kahvel pärit olla, kes nad leiutas. Pikki sajandeid oli elu raske, igav ja ebamugav, kõik asjad ja vidinad, mis teevad elu elamisväärseks, on kellegi looming, nendeni jõudmine on sageli olnud vaevarikkam kui lend Kuule. Brittide ja ameeriklaste elulaadis, mille lahkamisele ja võrdlemisele Bryson eelkõige keskendub, peegelduvad progressi saavutused ning narrused.
«Teekond kodumajas» koosneb peatükkidest «Köök», «Elutuba», «Kelder» jne. Autor võtab lugeja hellalt käekõrvale ja kutsub ta jalutuskäigule majas leiduvates ruumides, jutustades lõbusaid, õpetlikke, mõnikord üpris jubedaid lugusid. Nõrganärvilistele ei julge soovitada lehekülgi, kus juttu hiirtest, rottidest, satikatest ja muudest parasiitidest, kes inimeste läheduses elutsevad. Brysoni väitel peavad linnalegendid WC-poti kaudu majja imbuvatest rottidest paika. See teadmine peaks lisama motivatsiooni potile ikka kaas peale panna.
Samas kujuneb äärmiselt huvitavaks ülevaade trepilt kukkumiste ajaloost ja tänapäevast ning seda ilma mingisuguse naljata. Trepp on maja kõige ohtlikum osa, tõestab Bryson, 2002. aastal (selle ajani peeti Britannias arvet trepilt kukkumiste üle) sai trepilt kukkudes viga 306 166 britti.
Kõik nad vajasid arstiabi. Statistika ütleb, et vallalised kukuvad sagedamini kui abielurahvas ja mitmendas abielus olijad kukuvad sagedamini kui eelnimetatud rühmad. Sagedamini kukuvad hea tervise juures olijad.
Ega mullu detsembris 60-aastaseks saanud Bill Bryson polegi päris ajaloolane. Tema-mees on ajakirjanik, ameeriklane, kes juba palju aastaid elab Inglismaal ning uduses saareriigis ehk liigagi hästi kodunenud. Bryson on patoloogiline lugeja, faktide ülestähendaja, süstematiseerija ja populariseerija.
Brysoni sulest pärineb hulk meeleolukaid ning harivaid teoseid, neist eesti keeles varem ilmunud kaks: vallatu reisiraamat «Ei siin ega seal» (2011) ning suurejooneline «Kõiksuse lühiajalugu. Teekond Suurest Paugust Inimeseni» (2006). Foto järgi otsustades on Bryson reibas punnpõskne habemik, prillipapa, kes ei ütle ära napsist ega naljast. Eks ole needki traditsioonilised anglosaksi väärtused.
Raamat
Bill Bryson
«Ringkäik kodumajas. Eraelu lühilugu»
Tõlkinud Henn Käämbre
Pegasus, 412 lk