Avastus: film Georg Otsast, mis jäi sündimata

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajastutruud pildid:
 artiklit illustreerivad varem avaldamata fotod 1957. aasta oktoobrist, mil Tallinna Poliitharidusmaja saalis toimus revolutsiooniveteranide kohtumisõhtu noore põlvkonna loomeinimestega. Esinevad Viktor Gurjev ja Georg Ots, klaveril saadab Gennadi Podelski.
Ajastutruud pildid: artiklit illustreerivad varem avaldamata fotod 1957. aasta oktoobrist, mil Tallinna Poliitharidusmaja saalis toimus revolutsiooniveteranide kohtumisõhtu noore põlvkonna loomeinimestega. Esinevad Viktor Gurjev ja Georg Ots, klaveril saadab Gennadi Podelski. Foto: riigiarhiiv

Riigiarhiivi nõunik Liivi Uuet avastas Tallinnfilmi materjale uurides 1958. aastal töös olnud stsenaariumi, mille kaasautoriks ja kangelase prototüübiks oli Georg Ots isiklikult.

Aastal 2007 linastunud «Georgi» lavastajale Peeter Simmile tuleb Liivi Uueti avastus suure üllatusena. «Kuradi põnev, pole kuulnudki!» ütleb ta. «Olen kõik Georg Otsa puudutavad raamatud läbi lugenud, aga selle kohta pole kippu ega kõppu. Väga põnev!»

Otsa loomingu ammune austaja Liivi Uuet ütleb, et on kaua arhiivis töötanud ja üldiselt ei suuda teda enam miski üllatada, ent tööl tema kätte sattunud Tallinnfilmi omaaegsed kunstinõukogu protokollid on väärt, et neid laiema üldsusega jagada.

Neist nähtub, et 1958. aasta märtsis oli nõukogus arutlusel moskvalase Anatoli Rogovi ja Eesti elaniku Konstantin Ljubtšenko stsenaariumi «Viis päeva» esimene venekeelne variant, mille kaasautoriks oli Georg Ots.

«Tol ajal oli kunstinõukogu võimas institutsioon, kus arutati stsenaariumide variante, kinnitati näitlejaid osadesse, vaadati läbi musta ja valmis materjali ning anti filmidele kategooriaid, mille järgi filmitegijaid palka said,» valgustab Uuet. «Õnneks tegeleti ühe armsa asjaga veel – koosolekuid stenografeeriti.. Nii et kui üks koosolek kestis kolm tundi, tähendas see minule 25–30 protokollilehekülje läbitöötamist.»

Stsenaarium «Viis päeva» kõneleb kuulsast Nõukogude lauljast, eestlasest, kellega juhtub välismaise kontserdi ajal nii üht kui teist. Kuna aga toonane Eesti kunstnikkond oli küllaltki väike, ei tulnud prototüübi ning ilmselt ka peaosalisena kõne alla mitte mõni teine selle aja kuulsus, nagu Kalmer Tennosaar või Tiit Kuusik, vaid ainult Georg Ots. «Selle teeb tänagi väga äratuntavaks üks detail – et Otsa esimene abikaasa oli Rootsis,» tähendab Uuet.

Jõhker Nõukogude propaganda
Loo venekeelne algvariant ilmus järjejutuna ajalehes Sovetskaja Estonia, ja lühidalt oli selle sisu järgmine.

Üle Euroopa – vähemasti heliplaatide kaudu – kuulus eesti laulja Gustav Palm sõidab laevaga kontserdireisile välismaale, ilmselt Stockholmi. Seal elab Leida, kes oli 1940. aastal Gustaviga abiellunud, kuid haige isa nõudel koos viimasega Eestist emigreerunud. Taaskohtumine piiri taga on Palmile suur üllatus.

Järgneva viie päeva jooksul toimuvad Gustav Palmi kontserdid, ta suhtleb välismaa ajakirjanikega, naudib publiku armastust ja kuulsust. Mees veenab Leidat kodumaale naasma, kuid naine kardab ja kõhkleb. Armastus on nii tugev, et vaene Leida on kontsertidele pääsemise nimel müünud maha isegi enamiku oma kleite.

Ent Gustaviga on kaasas sõprusühingu esindaja, kaunis venelanna Niina, ja Nõukogudemaast räägitakse emigrantide hulgas õudusjutte. «Sellest on stsenaariumis palju juttu – et tagasitulijad saadetakse Siberisse jne,» märgib Uuet.

Kuid vaenlane ei maga. Emigrantlik Päästekomitee eesotsas oma küünilise juhi Varblaga püüab – kasutades Gustavi ja Leida suhteid – veenda lauljat kodumaad hülgama, lubades maailmakuulsust ja rikkust. Kui see ei aita, siis Leida röövitakse ning tema südamehaige isa sureb Varbla käsilaste järsu ja hoolimatu kohtlemise tõttu.

Lõpp on aga õnnelik: Leida pääseb, loobub kõhklustest ning tuleb viimase kontserdi ajal Gustavi juurde.

Tänu stenogrammile selgub, et kunstinõukogus tehti stsenaarium maatasa. Autoritele heideti ette nii tegelaste ebaloomulikku käitumist kui ka emigrantide teema, samuti välismaa elu täiesti asjatundmatut käsitlust.

Soovitati teha stsenaarium põhjalikult ümber või visata see üldse prügikasti.
Üks omapärane seik veel: kuna toonane ajakirjandus polnud mitte kollane, vaid punane, siis liikus inimeste eraelu kohta käiv teave suusõnal. Osa inimesi teadis, et Otsa esimene naine elab Rootsis,  ning Palmis nägi iga stsenaariumi lugeja Georg Otsa. Nüüd küsitigi Tallinnfilmi inimestelt, kas Ots lahutab oma teisest abikaasast, sest teati, et nende suhted kisuvad kiiva.

Melodramaatiline armastuslugu
Ent autorid ei jäta jonni. Mosfilmi juures tegutsenud stsenaariumide töökojas – just nii seda nimetatud ongi – valmib uus versioon, mille autoreiks vaid Rogov ja Ljubtšenko. 1960. aasta veebruari lõpul on poeetilise pealkirjaga «Kajakas mere kohal» taas arutlusel, aga selle suurim muutus on emigrantide organisatsiooni täielik väljajätmine.

Armastava Leida käitumine ja armastuse eest põgenemine muutub aga lausa absurdseks. Gustavistki on saanud närviline ja pirtsutav täht, kes keeldub suhtlemast ajakirjanikega, soovib armudraama tõttu loobuda kontserdist ning tahab kadunud Leida otsimise asemel välismaale jääda. Ja kuna «sõrusõhingu esindaja» Niina roll Gustavi järele valvajana oli varem liiga läbipaistev, on temast saanud viiuldaja, kes samuti võõrsil esineb.

Lõpp meenutab aga kangesti mõnd india filmi – Gustav soostub lisakontserdiga. «Miks jätsid sa mind teelahkmele ja lahkusid jälle? Ma anun sind, sa tule tagasi...» kõlavad ühe tema laulu sõnad. Leida aga  istub tühjades kohvikutes, et raadiost armastatu laule kuulata, taustaks aknale pekslevad vihmapiisad.

Lõpuks kammib Niina Leida juuksed sirgeks ning ta astub Gustavi hotellituppa.
«Ma laulame kevadest, õnnest ja kodumaast, mis kutsub ja kutsub,» kõlab laul, kui Gustav ja Leida Tallinna silueti taustal mererannal istuvad.

Laialdane äritegevus
Ent teinegi variant ei veena kunstinõukogu. Järjekordsel kolmetunnisel arutelul saavad hävitava hinnangu niihästi tegelastevahelised suhted kui olustik. Isegi «teenekas» kommunist Adolf Päss märgib, kui ebaloomulik on see, et kõik välismaalased on kujutatud väga vaestena ja peaaegu nälga suremas.

«Muide, ühele detailile pole kunstinõukogu aruteludel üldse tähelepanu pööratud,» nendib Liivi Uuet. Nimelt on stsenaariumis oma koht ka estraadilauludel, kuid need on fiktiivsed, kirjutamata, kuid mõlemas käsikirjavariandis esitatakse neid klaverisaatega.

Toona aga taolisi laule enam nii ei esitatud, vaid ikka ansambli saatel. Uuet arvab, et võib-olla tahtsid autorid tegelaste hulka kärpida. Nii ongi ansambli asemel klaverisaatja, noor mees, kelle ainus iseloomulikum joon on kimbatusse sattudes kõrva näppimine.

Stenogrammi lõpuosast leiab ka ägeda tüli stsenaristi ja nõukogu liikmete vahel, kuid stsenaarium lükatakse tagasi. Autoritele jääb avanss, mille saamise nimel see nähtavasti kirjutatigi, ja Sovetskaja Estoniast saadud honorar.

Liivi Uuet imestab, kui palju üldse on arhiivis Tallinnfilmi kasutamata stsenaariume – mõnest on lausa seitse-kaheksa varianti, sest töösse läinud stsenaariumi täishonorar oli 40 000 rubla, mille eest võis maja osta. «Filminduses liikusid suured rahad, stsenaariumide kirjutamine oli tollal n-ö laialdane äritegevus,» muheleb ta.

Uuet ei imesta, et Peeter Simm «Viiest päevast» ja «Kajakast mere kohal» kuulnudki polnud. «Selle teadasaamiseks tulnuks kas järjest kasutamata stsenaariumide käsikirju läbi lugeda – aga nimistus on vaid pealkiri kommentaarideta – või siis vanu protokolle,» nendib arhivaar.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles