Sellisest sensatsioonilisest edust, mis saatis Leonardo da Vinci näitust Londoni Rahvusgaleriis, võime ainult unistada. Mustal turul olevat näitusepileti hinnad küündinud 700 dollarini. Neljapäeval kanti filmi näitusest üle lausa satelliidi kaudu telekanalitele kuhu iganes.
Sellist murdu olen ise näinud Leningradis impressionistide näitusel ja ka Moskvas, kui midagi lääne poolt sisse toodi. Siis olid järjekorrad pikemadki kui Punasel väljakul Lenini mausoleumi juurde.
Võrdlus Louvre’is eksponeeritava Leonardo «Mona Lisa» ja Lenini mausoleumiga pole üldse kohatu. Kui «Mona Lisa» toodi korraks Moskvasse, siis oli ta turvatud ja piirdega ümbritsetud. Kuna saba oli pikk, siis sai šedöövrit vaadata vaid aeglaselt mööda jalutades kümmekond sekundit, täpselt nagu mausoleumi. Ka Louvre’is on raske «Mona Lisat» vaadata, sest rahvas koguneb just selle maali juurde.
Meie jaoks on enneolematu, et mõne klassiku näitusele tuleb pileteid ette müüa nagu teatri-muusika-kinoetendustele. Kuid New Yorgis juhtus see Jackson Pollocki ja Brüsselis Réne Magritte’i retrospektiividega. Toome küll kunstihoonesse välismaa kunstnikke, kuid marginaalseid, ja ka tuntud nimede kõrvalise tähtsusega töid.
Helsingi Ateneum sai aga samal ajal hakkama Pablo Picasso suure näitusega. Jah, muidugi raha pole. Kuid võiks proovida sokutada mõnesse tähtsasse muuseumi või galeriisse näituse Konrad Mägi või Eduard Viiralti «Live’i».
Miks kunstnik Milanost?
Nüüd aga live-näituse juurde. Kunstiajaloolasele ei pakkunud see film midagi erilist. Teame niigi, et Leonardo sündis Firenze lähedal Vinci linnakeses, oli Verrocchio õpilane, töötas Milanos hertsog Lodovico Sforza õukonnakunstnikuna ja lõpuks Francois I kutsel Prantsusmaal.
Huvitav on seegi, et miks «maalikunstnik Milanost»? Samuti võib Leonardot seostada Firenze, Rooma või Prantsusmaaga. Tõsi küll, et ta töötas kõige kauem Milanos, võrreldes kuue aastaga Firenzes, kuid tema juured olid ikkagi pärit sealt kandist. Kuid ehk oligi filmi tegijate taotluseks rõhutada Milano-aega. Lõpuks ei saa ükski koht monopoliseerida geeniuse asukohta ja päritolu.
Siiski on live-näituses midagi õpetlikku mitmes plaanis. Näiteks seegi, mis on kavand, mis originaal. Keskmes on maal «Madonna kaljukoopas» (1483), mille originaalsuse üle vaidlevad inglased ja prantslased siiamaani: kelle käes see õige on.
Kui palju on vaieldud ka kõige tuntuma ikooni, «Mona Lisa» üle. Kas Louvre’is on ikka see kõige esimene ja õigem? Tolle aja kunsti uurimise teeb keeruliseks see, et meistritel oli palju õpilasi, vahel pani meister alles lõppjärgus käe külge, lisaks arutul hulgal kopiste, kellest andekamad võisid isegi originaali ületada.
Natuke on kahju, et keskenduti puhtformalistlikele teemadele. Muidugi on huvitav vaadata, kuidas nägid välja maalidele eeltööna tehtud eskiisid, Leonardo joonistused, kuid eriti ei puudutatud ajastu sotsiaalset tausta, rääkimata siis Sigmund Freudi uurimusest «Leonardo da Vinci lapsepõlvemälestus», mida Freud ise pidas üheks oma parimaks teoseks. Verrocchio õpilastele esitati süüdistus homoseksualismis, kuid Leonardo pääses süüdistamisest. Samas võis ta ka ise olla asjaga seotud.
Freud näeb «Mona Lisas» ka seda, kuidas see Firenze kaupmeheproua portrees ilmutas talle nägemus oma bioloogilisest emast, kellest pidi ta lahkuma varajases eas. Ka kuulsas «Püha õhtusöömaajas» võib leida vähemalt androgüünseid elemente.
Kuidas näitust müüa
See selleks. Live-näitus oli omamoodi õpetlik, kuidas käib näituse tegemise protsess, millise hoolikuse ja respektiga suhtutakse näituse kujundamisse ja piltide üles riputamisse. Peab ütlema, et Eestis on samal tasemel töötajaid nii kunstihoones kui Kumus. Teine asi, mis meie kunstifilmidest erineb, on see, kuidas saatejuht, kuraatorid ja kriitikud kunstist räägivad. Ma ei tea, kas see on kõik siiras, kuid emotsionaalselt mõjuv küll.
Meil seisab kriitik lihtsalt pildi kõrval ja jutustab midagi. Siin aga lähevad käiku kõikvõimalikud paralingivistilised vahendid: modelleeritakse häälega, vehitakse kätega, näidatakse maali detaile peaaegu käega puudutades. Siit oleks õppida ka meie näituse giididel.
Samuti seegi, kuidas näitust müüa, olgu need postkaardid, suveniirid, fotod või videod. Mina neid vidinaid ei ostaks, kuid kunsti propageerimiseks soovitaksin küll. Ehk lähevad ka siis paremini müügiks tõsiseltvõetavad kataloogid ja monograafiad.
Kokku võttes: Leonardo kui ikooni või sümboli tähendus pole kusagile kadunud, Londoni Rahvusgalerii näitus ja see näitus kõnetas meid uuesti suure geeniuse tööde kaudu.
«Leonardo Live: maalikunstnik Milanost»
Live-näitus Coca-Cola Plazas 16. veebruaril, kordused 21. ja 29. veebruaril. Giidiks kunstiajaloolane Tim Marlow (inglise keeles)