Kelamid peavad eestlasi kuldmedalirahvaks

Helisev muusika: Tunne Kelamile meeldib klaverit mängida. «Võimalus ise muusikat teha ja tõlgendada on mulle kogu elu tähtis olnud,» lausub ta. Tema peamised lemmikud on Beethoven, Chopin ja Mozart. Musitseerimisele elavad kaasa abikaasa Mari-Ann ja 5-aastane tütretütar Kiira. Foto: Toomas Huik

... ja nad ei mõtle sellega sugugi sportlasi. Mari-Ann ja Tunne Kelam usuvad, et igaüks ka neist, kes ei saavuta oma elus oma kuldmedalit, aitab Eesti püsimisele kaasa sellega, kui on teiste vastu lahke ja kena.

Tunne Kelam mäletab toda õhtut 1970. aastate lõpus enda sõnul nagu elektrilööki. Paar aastat tagasi oli ta KGB survel jäänud ilma entsüklopeedia vanemteadustoimetaja kohast ning töötas ENSV riikliku raamatukogu vanembibliograafina. Oli vabariigi aastapäeva õhtu ning nagu tollal eriti uljaste riigivastaste seas kombeks, läks ta Tartu raadi kalmistule Kuperjanovi hauale.

«Ja seal nägin äkki,» meenutab Kelam, «et kolm küünalt põlevad ja nende ümber on sinimustvalged lindid. Esimese asjana vaatasin enda ümber, kas KGB on luuramas.» Ei olnud. Siis võttis fotoaparaadi – innuka piltnikuna tegi ta paar plõksu ka intervjuu ajal Arteriga, usutlejast – ja talletas vaatepildi filmilindile.

«Mis see tähendas, kui koolipoisid tõmbasid vabariigi aastapäeva puhul Eesti lipu kuskile üles...» lausub ta õhates. «Ja praegu lehvivad need igal pool! See on tõeline ime.»

Nädalalõpuks europarlamendist Eestisse käies leidis ta koos abikaasa Mari-Ann Kelamiga aega, et lastelaste hoidmise kõrvalt meenutada põnevaid aegu, millest eluga väljatulek võimaldab nüüd vabariigi aastapäeva tähistada hirmu tundmata, rõõmuga.

Kas erutavam on Eestist ära sõita või siia tagasi tulla?

Tunne: Mulle on Eestisse tagasi tulek väga oluline. Ma ei kujuta elu ette sellisena, nagu mõni euroametnik või diplomaat, et võtan kõik kaasa, lähen mitmeks aastaks ära ja paar korda aastas tulen tagasi koju. See ei ole mulle vastuvõetav.

Mari-Ann: Sõidame palju koos, ja kui on mõnda toredasse kohta minek, siis naudsin seda. Kojutulek on alati väga armas.

Kujutan ette, et elu välismaal on teie ametis ilmselt väärikas ja rahulik, kõik on ette-taha ära tehtud, aga Eestis tuleb ise hakkama saada ja enda eest võidelda?

Tunne: Ma ütleks vastupidi: välismaal käib võitlus. Seal pole midagi garanteeritud, vaid tuleb ennast maksma panna.

Mari-Ann: Aga seal võib ka väga mugavalt ära elada – mulle vähemalt paistab nii.

Tunne: Minu ametis tuleb ennast maksma panna 750 inimese hulgas, kellest enamik on väga suurte kogemustega. 750st on sakslasi näiteks 99, eestlasi ainult kuus. Olen [Euroopa parlamendis] suurima [Rahvapartei] fraktsiooni liige. Selle grupi suurus on peaaegu kolm Eesti riigikogu. Olen seal Eestist üksi, delegatsiooni keha ja pea ühes isikus. Ühest küljest on see lihtne: mul pole probleemi delegatsiooni koosolekute korraldamisega, ma ei pea ruume reserveerima, võin koosolekut pidada lennukit oodates või lennuki peal ja tavaliselt saavutan üksmeele. Teisest küljest on see probleem: kui lähen igal hommikul parlamenti, on mul küsimus, mida täna teen, et oma olemasolu õigustada, sest keegi mulle midagi ette ei kirjuta.

Kuidas tolles suures seltskonnas omaks saada?

Tunne: Tuleb hakata ise teisi teretama, naeratama, olema sõbralik, huvituma teiste muredest. Minu suurim saavutus esimese viie aastaga oligi see, et muutusin saada osaks naeratavate sõbralike inimeste võrgustikus, kus kaugelt üksteist ära tunti, ja need ei ole ainult parlamendi liikmed, vaid ka ametnikud, uhketes livreedes saalivalvurid, uksehoidjad ja turvakontroll. Olen kogu seda käitumist Mari-Annelt õppinud. Olen tema õpilane.

Mari-Ann: Tunne liialdab... Ma käin Brüsselis või Strasbourgis väga harva, aga mõned on hakanud seal mind siiski ära tundma.

Tunne: Sind teatakse seal väga hästi, sa oled sügava mulje jätnud. Näiteks Euroopa parlamendi eelmine president Hans-Gert Pöttering ei unusta iial saatmast sulle tervisi.

Kas teile, Mari-Ann, on käigud Euroopasse puhkuseks?

Mari-Ann: Jah, mulle küll. Kuna mul pole poliitikas suuri ambitsioone, siis sealsed karmid võitlused mind isiklikult ei puuduta.

Tunne: Mari-Ann ei ole üldse selline tüüp, nagu mõnede abikaasad, kes lähevad poeturneedele. Tema huvi on lülituda minu kontoritegevusse ja seal kaasa aidata.

Mari-Ann: Näiteks vaadata, et taimed on kastetud. Päästsin hiljuti ühe väga ilusa taime elu. Mul on karmid sõnad peale räägitud, et ei tohi jätta seda unarusse.

Tunne: Nüüd on sel taimel esimene õis.

Mil määral on Brüsseli võimalik end koduselt sisse seada?

Tunne: Minul küll pole kodutunnet tekkinud. See on ikkagi tööl käimine. Tulen sinna esmaspäeva hommikul ja lahkun neljapäeva õhtul, parlamendi tööpäev kestab keskmiselt 12 tundi. Tulen parlamenti hommikul kella kaheksaks ja harva, kui õhtul enne kaheksat minema saan, ja väga harva on võimalust üldse sealsest hoonest lahkuda, kuigi peaks.

Kuivõrd olete rahul, et lahkusite Eesti areenilt Euroopasse?

Tunne: Olen muutnud oma hoiakuid. Kui ma 2004 [Euroopa parlamenti] kandideerisin, siis mõtlesin, et enam ei taha hakata uue alaga uues keskkonnas otsast peale. Aga olen igal pool olnud esimene: esimese avaliku meeleavalduse juures, esimese poliitilise läkituse juures 1973, esimese erakonna asutamise juures, esimese kodanikuliikumise algatamise juures – ja see kõik on väga huvitav olnud!

Paari aastaga veendusin, et töö Euroopas on mulle palju huvitavam ja omasem kui tegevus riigikogus, mis 1990. aastate esimesel poolel oli väga huvitav, aga on nüüd läinud tunduvalt enam rutiini. Kuid Euroopa parlament – see on nagu ujumine ookeanis, kus on kümnemeetrised lained, kus on vaja oskust, et püsida pinnal, ja kuhu tulevad probleemid kõikjalt maailmast, ja kus saab piiramatult teha Eesti jaoks põhilist – Eestit tutvustada. See töö ei lõpe kunagi. Me oleme kaardil, aga inimeste teadvuses kaugeltki mitte.

Mari-Ann, te olete olnud riigikogus, omal ajal Ameerikas Eesti asjaajanud, nüüd olete natuke kõrvaltvaataja. Kas te ei taha uuesti poliitikasse söösta?

Mari-Ann: Ei. Mul on olnud põhieesmärk teha seda, mis on vaja teha, mida ma oskan hästi teha ja mis on minu võimuses: aidata Eestit vabaks saada. Praegu olen Viimsi vallavolikogu koalitsiooni juht ja seotud kohalike probleemidega, mis on mulle koduseks saanud. Ma arvan, et olen Tunnele nagu taustabänd (naerab).

Tunne: Me pole kumbki kutselised poliitikud.

Mari-Ann: See on lihtsalt nii välja kukkunud. Kui elasin Ameerikas, siis istusid ju siin minuvanused inimesed Siberis. Kuidas ma ei tee midagi!? Hakkasin tegutsema, üks asi viis teiseni, ja kui tuli natuke edu, andis see julgust ja energiat juurde.

Peate küllap olema õnnelikud inimesed, sest teie suur utoopiline eesmärk on täitunud.

Mari-Ann: Neid oli palju, kes andsid oma panuse, ega üks inimene tee midagi. Samas ütles mu ema hästi, et üks naine, faks ja arvuti – ja Nõukogude Liit kukub.

Tunne: See oli sinu Washingtoni büroos, Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides.

Mari-Ann: Siin nähtavasti [seda ütlemist] ei teatud, sest mulle ei keelatud sissesõiduluba, kui tulime 1990 Eesti Kongressile. Paljud mehed ei saanud tulla, viisat ei antud isegi tuntud USA senaatorile Slade Gortonile.

Tunne: See lobitöö, mida Mari-Ann Ameerikas tegi, oli äärmiselt oluline. Kümme aastat hiljem, kui Ameerika Kongressi delegatsioonid tulid Eestisse, siis kõik tundsid teda.

Mari-Ann: No mitte päris kõik...

Tunne: Kõige olulisem oli panus Hirvepargi miitingu õnnestumisesse. See oli ette teatatud ja [ajaloolane] Jüri Kuuskemaa rääkis mulle, kuidas ta tegi Tallinnas ekskursiooni, kultpohodi eriüksustele, kes olid saadetud Moskvast, et meeleavaldust maha suruda. Paar päeva enne seda tuli Ameerika 20 senaatori läkitus Gorbatšovile, kus nad palusid, et tema usaldamiseks lubaks ta meeleavaldusel toimuda. Tolle kirja inspireerisid Mari-Ann ja tema leedu sõbranna. Probleem ei olnud selles, et kirjale toetust saada, vaid selles, et augusti teisel poolel oli Kongress puhkusel. Tänu usalduslikele sidemetele suutsid nad paari päevaga hankida viiendiku senaatorite allkirjad.

Kust tuli, Mari-Ann, teil Ameerikas üldse tahtmine võidelda Eesti eest, kus te polnud kunagi käinudki?

Mari-Ann: Jah, vahepeal oli seda indu natuke vähem, sest hakkasin 1970. aastatel kuulama nõndanimetatud targemaid inimesi, kes ütlesid, et Nõukogude Liit on tugev ja on kestnud nii kaua. Aga see muutus kohe, kui kuulsin poliitvangidest.

Põhilise innu andis ikkagi perekond. Mu ema ja isa armastasid oma kodumaad väga, rääkisid sellest nii armsalt. Ema rääkis, kuidas ta läks Päevalehte tööle, ja ta oskas seda käiku oma mõtetes läbi teha: kus ta peatus ja ostis tööle kaasa saiakese, kuidas ta istus oma laua taga ja nuttis, kui oli viimane tööpäev, sest ta pidi laevaga põgenema Saksamaale. See ju mõjub lapsele!

Teiseks on mul alati olnud õiglustunne. Ma ei tea, kas see on sisse kodeeritud või olen selle õppinud vanemailt: ma ei salli ebaõiglust! Olen isegi teinud nalja, et kui ma poleks eestlane, siis võib-olla oleksin võidelnud näiteks vaalade eest.

Lisaks olid mulle tähtsad Ungari sündmused 1956, millele elasin väga kaasa.

Tunne, kust tuli teil nõukogude ajal mõte hakata vastalist tegevust arendama? See võis ju olla päris enesetapjalik.

Tunne: Ei, vastupidi – see oli enese päästmine! Kõik hakkab pöördest inimeses endas, mitte sellest, et tahad midagi suurt saavutada. Mulle oli see küsimus oma isiksuse ja väärikuse kasvatamisest: kas sa lähed allavett propaganda ja valega kaasa või mitte.

Totalitaarne süsteem tugineb kahele sambale, vägivallale ja valele, ja mõlemad sõltuvad teineteisest. Vägivald ilma valeta ja propagandata kaua ei ela. Isegi kõige julmem vägivald vajab mingit viisakat katet. Totalitaarses ühiskonnas on ainus võimalus rünnata teist sammast, valet, mis on haavatav ja mis saab ennast kaitsta ainult vägivalla abil.

Kõik algas tõe väljaselgitamisest, mis on meiega juhtunud. Mu isa oskas paljusid keeli. Mäletan, kuidas ta sõja lõpus kuulas välisraadiot. Minu areng algas sellest, et hakkasin instinktiivselt otsima kõiki sõltumatuid informatsiooni palasid. Algul kuulasin Soome raadiot, siis õppisin koolis rohkem inglise keelt ja hakkasin kuulama BBCd. Kuulasin seda üle 30 aasta iga päev, sest seda ei segatud. Siis õppisin ära prantsuse ja saksa keele, et lugeda kommunistlikke lehti nendes keeltes. Algul lugesin l’Humanitéd, aga see tülgastas mind. Nägin, et l’Unità võiks olla parem, ja õppisin itaalia keelt. 1960. aastatel hakkasin koos Toomas Alataluga esinema ETVs. Ühes väliskommentaatorite saates tõstsin l’Unità üles ja tõlkisin jooksvalt [Itaalia kompartei liidri Palmiro] Togliatti [nõukogude-kriitilist] «Jalta memorandumit». Selle peale oli [EKP Keskkomitee sekretär] Leonid Lentsman televisiooni helistanud, kui kaua te lasete sel tegelasel esineda. Mind tõmmati viisakalt maha, sest ma ei olnud koosseisuline, mind ei saanud vallandada.

Hruštšovi ajal oli suhteliselt vähe kontrolli ja püüdsin võimalikult iseseisvalt väljendada. Avaldasin Edasis 1950. aastate lõpust rubriiki «Möödunud nädala sündmusi», mida võtsin Ameerika Häälest, BBCst või mõnest välislehest. Alles paar aastat hiljem keegi küsis, kes on mu allikad. Ülikooli lõpust peale olin ühingu Teadus rahvusvaheliste suhete lektor. Olin saanud esimestel kontrollidel hea hinnangu ja rohkem mind ei kontrollitud. Tegin, mida tahtsin.

See kõik kulmineerus 1968. aastal Praha kevade ajal. Olin igal pool rääkinud Praha kevadest kui positiivsest asjast, inimnäoga kommunismist. Siis ühel päeval oli poliitharidusmajas välispoliitika aktiivi päev. Kõigepealt esines keskkomitee propagandaosakonna juhataja, kes pidas sünge loengu, kuidas asjad on Tšehhoslovakkias käest ära läinud. Minul oli järgmine ettekanne. Ütlesin, et seltsimees rääkis sellest, mis on probleemid, aga selleks, et asju paremini mõista, peame aru saama, millest kõik algas, ja siis rääkisin oma tuntud juttu. Pärast seda ma muidugi enam kaua jätkata ei saanud.

Mari-Ann, kas Tunne siinsest tegevusest kostus midagi ka Ameerikasse?

Mari-Ann: Oh ei, mina ei teadnud temast midagi. Minu tööks olid poliitvangid. Kord keegi ütles, et peaksin kutsuma Tunne Kelami Ameerikasse, ta olla väga hea esineja. Küsisin, kus Gulagis tema on olnud. Sain teada, et ahaa, ta polegi vangis istunud... Ühel Balti uuringute üritusel kas 1988 või 1989 suvel Washingtonis sain tuttavaks Vardo Rumesseniga ja tema oli nagu ingel Gabriel, kes tõi mulle sõnumi, et on selline mees nagu Tunne Kelam, kuidas ma temast ei tea?!

Tunne, kuidas teid omal ajal vangi ei pandud?

Tunne: Olin liiga osav (naerab). Ei, asi on preventsioonis: kui hakkasin tegelema tõsisemate asjadega, võtsin kindla hoiaku, et ma ei suhtle kunagi telefoni teel ega räägi kodus asjadest, mis võiksid teist poolt huvitada. Arvan, et see aitas mind väga oluliselt. Mul oli suur tõenäosus minna kinni 1975, kui saatsime memorandumi ÜRO-le. Kiri läks väga aeglaselt, sest polnud õiget kanalit, mille kaudu saata, aga ta hakkas hiljem vastu kajama välisraadiotes. See oli memorandum kahe põrandaaluse grupi nimel, kus nõudsime okupatsioonivägede väljaviimist ja kaasabi vabade valimiste korraldamiseks Eestis.

Ja te nimi oli seal all?

Tunne: Ei. Me mõtlesime, kas panna nimed alla, ja lõpuks vanemad seltsimehed, kel oli juba võitluskogemusi, soovitasid, et ei ole mõtet panna, sest selle eest pannakse kindlasti kinni; parem paneme organisatsioonide nimed, mis jätab võimaluse edasi tegutseda.

Kõigepealt võeti kinni inimesed, kel olid juba varem sidemed KGBga, nagu Kalju Mätlik, Sergei Solatov ja Mati Kiirend. Nende hulgast leiti memorandumi koopiaid ja muid materjale. Kaks inimest tunnistasid minu kohta – ma ei olnud siis veel KGB teadvuses –, et olen olnud osaline memorandumi koostamises, isegi peaosaline, ja võtsin osa Eesti demokraatliku liikumise programmi väljatöötamisest. See oli esimene süstemaatiline analüüs nõukogude korrast ja pakkus ka stsenaariume, kuidas see kord laguneb. Mind jälitati paar kuud, lõpuks tehti mu juures läbiotsimine. Võimalus kinni minna oli väga reaalne. Üks mees, Arvo Varato, murdus ja tunnistas, nagu KGB soovis. Kui meid KGBs vastastikku pandi, siis ütlesin, et niimoodi, nagu nemad väidavad, see lugu ei olnud ja pigem lasi Varato ennast mul veenda ja võttis oma tunnistused tagasi, mille peale KGB oli väga pahane. Minu kohta polnud materiaalseid tõendeid.

Mari-Ann: Sa käisid ju ühe oma tuttava juures öösiti läkitusi välismaale tippimas.

Tunne: Tegin seda siis, kui teda kodus polnud, ja kirjutusmasina klõbina vähendamiseks tippisin vannitoas. Pärast seda hakkasin süstemaatiliselt vahetama infot Eesti ja välismaa vahel.

Mis kanaleid pidi?

Tunne: Põhiliselt olid need Soome turistid, kristlased, kes tulid siia missiooniga abistada kirikuid, ja olid nõus tooma kaasa ka poliitilist kirjandust ning viima ära poliitilisi sõnumeid. Juulis 1975 sain selle eeluurimise käigus viimase kutse KGBsse. Seal tegeles minuga major Anto Ots. Tema resümee oli, kui rääkida sportlikes terminites: «Teie võitsite, mina kaotasin.» Ta ütles, et on kindel, et ma olen kurja juur. Eelmine päev olin saanud teate, et mind vallandatakse entsüklopeedia toimetusest, aga see oli väga pehme asi võrreldes sellega, et minna kinni viieks-kuueks aastaks. Pärast seda oli mu elu kümmekond aastat niisugune, et vaatasin iga päev esimese asjana, kas õhk on puhas või mitte, kuidas infot vahetada ja kontaktisikutega kohtuda.

Minu esimese poliitilise õppetunni andis ema, kes Stalini ajal, kui toodi valimiskast koju, sest ta oli haige, ei lasknud bülletääni tänulikult kasti, vaid teatas, et valimised on salajased, läks teise tuppa, pani ukse kinni ja tõmbas seal ainsa kandidaadi nime minu silme ees maha vaatamata kuulujuttudele, et kõik bülletäänid on salaja märgitud ja leitakse üles, kes olid vastu. Sellest peale ei ole ma ükski kord oma elus hääletanud kommunistide ja parteitute ühisnimekirja poolt. Alati hääletasin vastu või boikoteerisin valimisi.

Teine asi oli osavõtt mai- ja oktoobridemonstratsioonidest, mis ei istunud mulle juba keskkoolis. Tegin viimase demonstratsiooni ülikoolis esimesel kursusel. Siis hakkas mulle vastu anda oma keha propagandaaparaadi käsutusse, et veenda välismaad ja juhte endid, nagu rahvas toetaks neid. Hakkasin otsima ettekäändeid, et külastan näiteks pühade ajal oma vanemaid Tallinnas, ja mõne aasta pärast taipasin, et kui ma nüüd demonstratsioonile läheks, oleks see minu moraalne allakäik.

Mari-Ann, kas teie tegevust Ameerikas püüdis ka keegi kuidagi salakavalalt mõjutada? Vene võimu kombitsad võisid ju sinnagi ulatuda.

Mari-Ann: Jah, võisid, aga oletasin, et ei ulatu. Kui hakkad iga puu ja põõsa taga tonti nägema, siis sa ei suuda mitte midagi teha. Kõige parem rohi selle vastu oli mitte lugeda spiooniromaane – siis ei teki selliseid mõtteidki.

Me viisime samuti läbi toredaid üritusi, millest ma ei ole kellelegi rääkinud, sest loose lips sink ships (kui suud paotad, võivad laevad uppuda – P.P.) 1986 olime Viinis suurel konverentsil, kui üks noor läti poiss pani seal põlema nõukogude sõduri monumendi. Aga ta rääkis sellest igal pool ja muidugi ta arreteeriti. Tee vaikselt asi ära ja hoia suu kinni! Sa ei tee seda asja ju sellepärast, et ennast upitada ja näidata.

Esimene kord, kui tundsin nuhkimist, oli Eesti Kongressi ajal ühel õhtul Viru hotellis, kus kus välismaalt valitud delegaadid rääkisid kuidagi valjusti. Vaatasin ringi, et mingid naljakad tüübid hakkavad ilmuma sohvade peale ja seal lehti lugema, nagu filmis. Tõusin püsti, võtsin oma kaamera välja ja proovisin pildistada. Nad kõik peitsid end lehe taha. Kui väikse koosoleku lõpetasime, siis järsku oli väljas väga palju taksosid sõitu pakkumas. Sel ajal oli tavaliselt raske taksot saada. Ütlesime neile aitäh, me läheme jalgsi.

Öelge, miks toimub meil Eestis jätkuvalt nii palju sigadusi, alates idarahaskandaalist ja lõpetades elamislubade müümisega?

Tunne: Ega sellised asjad juhtu ainult Eestis, vaid igal pool.

Mari-Ann: Vahest võib tõde leida väga ootamatust kohast. Mulle tuli ärkamise moment, kui laulsime kord «Hoia, Jumal, Eestit», mis mainib  rahu, tööd ja kainust ja vennaarmu suurust. Rahu meil on. Töö – sellega on mõnedel probleeme, aga on ka probleeme, et töötame üle. Kuid kainus – seal on küsimus. Mitte selles, et me ei jooks ja ei tarbiks narkootikume, vaid küsimus on kaines mõistuses! Midagi on moodsas ühiskonnas sellist, mis hävitab kainet mõistust. Inimesed ei kasuta seda. Ja vennaarmu suurus – nii vanaaegne sõna, aga nii õige: märka teist inimest ja saa aru, et tema on ka väärtuslik, jumala loodud olend, kelle suhtes pead olema heatahtlik. Me ei rõõmusta teinekord isegi kaasa, kui kellelgi hästi läheb.

Tunne: Vabadus iseendast ei lahenda ühtegi olukorda. Saksa-ameerika filosoof Erich Fromm kirjutab oma kuulsas teoses «Põgenemine vabaduse eest», et inimesed teavad, millest nad tahavad vabaneda, aga vähesed taipavad seda, milleks nad oma vabadust tahavad kasutada. Asi on tasakaalu puudumises. Vabadus millestki – tore, keegi meid ei kontrolli, teeme, mida tahame. Aga kui pole tõelist Jumalat või autoriteeti, siis ega koht jää kunagi tühjaks, vaid asemele tulevad ebajumalad, oma mina jumaldamine, ja kui see juhtub, kui vastutustunne puudub, siis on kõik võimalik, sest enam pole mingeid takistusi. Kõik need väiksed kuritarvitused tulenevad inimese keskendumisest oma minale ja sellele, et püüan läbi lüüa ükskõik milliste vahenditega, peaasi, et välja ei tule. Kõnepruugis väljendub see sõnaga jokk.

Mari-Ann, teie tulite välismaalt Eestisse tagasi, aga paljud on siit ära läinud. Mis pilguga teie selle peale vaatate?

Tunne: See on ka osa vabadusest. Meil tekiksid diktatuuri rudimendid, kui seda peaks kuidagi takistama.

Ärge öelge, et te äraminejate üle õnnelik olete!

Tunne: Ei, kindlasti ei ole. Aga ma ei ole ka väga traagiline, sest inimesed vajavad välismaa kogemust, ja ma arvan, et enamus tuleb tagasi. Kui inimesel on kitsas käes või ta tahab maja ehitada ja tal on Soomes koht, kus makstakse kaks-kolm korda rohkem – paljud käivad nagu mina Brüsselis, et tulevad nädalavahetuseks koju –, siis miks mitte. Meil on see eelis, et suur osa välistöölistest säilitab sideme kodumaaga.

Aga nagu lugeda saab, siis paljud pered lähevad eraldi elamise tõttu lõhki.

Tunne: Pered lähevad ka ilma lõhki. Eestis elamine seda ei takista. Aga see on oluline probleem, et kui pere hajub, kui suur osa lastest on harjunud elama ühe vanema või mitme vanemaga, siis kuidas saame loota, et nemad rajavad tugeva pere? Perega on ju seotud turvatunne, stabiilsus, identiteet, oskus kaasinimest armastada, koostööd teha ja vastutust kanda.

Kui palju olete teie välismaal märganud, et segaperedes kasvavad lapsed saavad eestlasteks?

Mari-Ann: Jah, see küsimus on murettekitav. Me kohaneme mujal nähtavasti väga hästi, ja see on üks oht. Samas on Eesti luule ja laulud täis koduigatsust. Küsisin oma emalt, miks need laulud, mis ta mulle laulis, on nii kurvad. Ta ütles, et eestlased on nii palju oma kodumaad kaotanud, sellepärast.

Hakkavad tekkima globaliseerunud inimesed, kellel ei ole kusagil kodumaad. See on tore, et nad valdavad palju keeli ja tunnevad end igal pool hästi, aga vähemalt minu generatsioonile tundub see imelik. Kodumaa peaks ikka olema. Olen kohanud palju perekondi, kes on mujalt siia tulnud, lapsed käivad siin koolis, räägivad mitut keelt, aga mis maad nad peavad oma koduks, seda ei olegi. Mõni suursaadik koguni uhkustab sellega.

Kodumaa olematuks kuulutamisest on saamas kohati lausa uus trend, kas pole nii?

Tunne: Praegu on vähemalt nii palju selge, et föderaalset Euroopat ei tule. Iga valitsus kisub Euroopas oma rahvuslike huvide poole, mis on üheltpoolt negatiivne, aga teisalt näitab positiivselt, et rahvuste tunne on väga sügav ja sellest üle sõita ei saa. Multikulti kohta on ka selgelt kuulutatud, et see ei toimi, sest ei saa lõputult segada rahvaid, vaid peab olema domineeriv kultuur nagu oma kodus, kus kehtivad sinu reeglid ja kus eeldad, et külalised alluvad sinu põhimõtetele.

Ma pean perekonna hajumist palju tõsisemaks probleemiks kui rahvuste hajumist. Rahvused püsivad keele alusel koos, ja emakeel on see, mis rahvuse määratleb. Kui eelmist paavsti tulistati Roomas, hakkas ta Itaalia keskkonnas rääkima emakeeles, poola keeles, sest ta arvas, et sureb. See on nii sügavalt igaühes sees, et seda tunnet ei hävita miski.

Mari-Ann: Probleem kerkib siis, kui vanemad kolivad välismaale ega kanna hoolt selle eest, et lapsed teaks, kes nad on. Imestan, kui inimesed annavad kergesti alla, öeldes, et nii raske on keelt ülal pidada. Jah, kui on mitmelapseline pere, siis on raske: lapsed hakkavad omavahel rääkima kohalikku keelt, sest nad mängivad teiste lastega selles keeles. Olen oma lastelaste puhul seda näinud. Aga mu tütar on saavutanud Ameerikas selle, et üks laps, kes on viiene, ja teine, kes saab peagi kolm, saavad mõlemad täielikult eesti keelest aru, ja suurem räägib eesti keelt täitsa vabalt. Ta on seda oma emalt õppinud.

Te tütar läks Ameerikasse tagasi, aga poeg jäi Eestisse. Miks?

Tunne: Kristopher leidis naise siit.

Mari-Ann: Mõlemad lapsed käisid minuga alati piketeerimas. [Eduard] Ševardnadze pidi Liidu väliministrina minema 1988 Valgesse Majja USA presidendiga lõunat sööma. Mõtlesime, et suure demonstratsiooni kokku ajamiseks ei ole meil aega, teeme mingi tänavateatri. Tegimegi. Mul oli triibuline poliitvangi kostüüm, rinnal silt Enn Tarto – ta oli viimane, kes kinni istus –,  ja roostes kett oli ümber. Kristopherile olin muretsenud karu kostüümi. Aga see oli natuke väike, ta ütles, et seal sees on nii õudne olla. Veensin teda, et ta ikka sees oleks. Ta urises ja sikutas ketti. Ševardnadze tuli suure autoga, nägi meid, lasi autojuhil peatuda, tuli autost välja ja ütles, et tulgu me tema juurde. Läksin koos [vabadusvõitluse toetaja] Tamara Jegoroviga. Mulle paistis, et ta sai meie jutust aru, aga võib-olla oli ta lihtsalt elas kaasa, kui seletasime, et meil on Enn Tarto, kes istub kinni, kuigi on perestroika. Ta ütles umbes nii, et saab tehtud.

Pärast läksin telefoniputkasse ja helistasin – asi polnud lõpetatud, sest ajakirjandus ei olnud kohal, keegi ei teadnud sellest. Helistasin Washington Posti ja Associated Pressi. Millegipärast nad uskusid mind, sest tihti on vaja infole kinnitust. AP tegi väikse nupukese, mis oli järgmine päev lehes. Arvan, et see oli nael, mis kinnitas, et Tarto saigi peagi vabaks.

Mis saab teie arvates meie riigist ja rahvast ja kultuurist järgmise 20 aastaga?

Mari-Ann: Eestlased on kuldmedalirahvas, ja ma ei mõtle ainult sportlasi. See on fantastiline, kui palju meil on igas valdkonnas inimesi, kes on maailmatasemel midagi saavutanud. Kuidas meid nii palju on, kui meid on nii palju tapetud ja küüditatud?! Meie potentsiaal on väga suur. Ja iga inimene, kes ei saavutagi kuldmedalit, aitab kaasa sellega, et ta on lahke ja kena. Nii lihtne see ongi!

Tunne: Mina olen üks nõukogude eestlane, kelle Mari-Ann on teinud teistsuguseks. Olin algselt endassetõmbunud, raskelt avanev, küllap pahatihti hapu näoga, ja tema on pannud mind suhtlema ja naeratama ja olema sõbralik. Läks üle 20 aasta, aga ma arvan, et olen palju paremaks muutunud.

Jah, te olete väga ühte nägu.

Mari-Ann: Jah, oleme, seda räägivad kõik. See on väga naljakas – kas pean endale teistsugused prillid saama?

Tunne: Ajaloo loogika põhjal ei oleks me pidanud täna siin kohtuma ja eesti keeles rääkima, ja ajaloo loogika kohaselt ei peaks me sel nädalal tähistama vabariigi aastapäeva – me oleks ammu pidanud olema minema pühitud või assimileeritud. Meie saatus on näidanud, et kõik on võimalik vaatamata välistele oludele. Mitte keegi ei uskunud ju 30 aastat tagasi, et Eesti saab taas iseseisvaks. Samas näitab meie ajalooline kogemus, et mitte midagi pole iseenesest tagatud, et kõik on võimalik kaotada – nagu 1940. aastal paari kuuga.

Lagle Parek on öelnud, et Eesti riik on suur luksus miljonilise rahva jaoks. Selle luksuse eest peame olema kodanikena valmis maksma palju kõrgemat hinda nagu luksuse eest ikka. Peame palju rohkem mõtlema oma ühiskonnale, olema valmis seda toetama. Kõik algab altpoolt algatustest. Lihtne on kulutada oma energiat ja viha, et vaadake, mida nad teevad üleval Toompeal. Aga mida me ise saame positiivset teha? Energia on piiratud. Inimene kas kasutab seda negatiivselt või positiivselt. Meil on, mille alusel edasi minna, kui me ei ela hapu näoga ja enesekeskselt, et mina tahan seda ja tahan kohe ja tahan mõnikord seda teiste arvelt.

ARVAMUS

Kristopher Rikken, Mari-Ann Kelami poeg, ERR News portaali toimetaja (pildil oma poja Morgan Matthiasega)

Kunagi aastal 1986 küsis üks klassivend, et kas sa tõesti arvad, et sellel, mida su ema teeb, on mingit mõtet, et kas Eesti tõesti saab taas vabaks. Polnud saladus, et meie pere ajas Washingtoni külje all tulihingeliselt Eesti asja. Vastasin veendunult: jah. Olin siis 12-aastane, mulle polnud keegi sisendanud, et üksikisik ei suuda piisava tahte korral võimu kukutada, mind ei vaevanud mõte, et mingid paratamatud protsessid teevad ise kõik inimese eest ära. NL-vastased protestid, milles osalesin, olid selles mõttes põnevad. Kui varahommikune sõit Baltimore’i Eesti pühapäevakooli polnud just alati meeltmööda, siis protestiaktsioon tundus lahutamatu osana eestlusest paguluses. Oli tõesti selline tunne, et skandeerides 150 meetri kaugusel NL saatkonnast saaks neid halle vaime, kes saalisid sisse-välja, häbistada selleni, et nad ühel hetkel lihtsalt loobuvad oma kurjadest plaanidest kodumaa osas. Väga efektne seejuures oli see, et 1960ndate sõjavastased loosungid kohandati nn uuele revolutsioonile sobivaks.

Mäletatavasti jõudis mõni tagasihoidlikum eestlane seda emale ette heita, et ta karjus nii valjusti! Aga tänavateater oli üks asi, ja köögipool oli hoopis teine. Mu põhiline mälestus ongi just paberimajandusest, mis täitis minu ema kodukontorit, pidevast suhtlemisest, sellest tohutust niidistikust. Ma küll ei tahaks arutleda teemal «teened kodumaale», minu meelest on tähtis meenutada just seda mitte sugugi lapsikult naiivset ajavaimu, kuna viimase 12 aasta jooksul on USAs ja mujal jälle hakatud liikuma vales suunas. Kogu oma vastuolulisuse juures soodustas mu sünnimaa tollal kindlasti õigeid väärtushinnanguid, sealne tsiviilühiskond oli võimas kasvulava idealistlikuks poliitiliseks tegevuseks ja üldse inimeseks sirgumiseks.

CVd

Tunne Kelam (75)

Sündinud 10. juulil 1936 Tallinnas

Haridus

Tallinna 2. keskkool 1954
Tartu Riiklik Ülikool, ajalugu 1959

Töid ja tegevusi

Eesti Riikliku Keskarhiivi vanemteadur 1959–1965

Eesti Nõukogude Entsüklopeedia vanem teaduslik toimetaja 1965–1975

Kreutzwaldi-nimelise rahvusraamatukogu vanembibliograaf 1976–1979

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaid (1988); esimees 1993-95

Eesti kodanike komiteede liikumise algatajaid (1989); Eesti kodanike peakomitee esimees 1989-1990

Eesti Kongressi liige 1990-1991; Eesti Kongressi alalise tööorgani Eesti Komitee esimees

Põhiseaduse Assamblee liige 1991–1992

Riigikogu aseesimees 1992–1995 ja 1996–2003

Riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimees 1997–2003
Euroopa Tulevikukonvendi liige 2002–2003

Isamaaliidu esimees 2002–2005

Riigikogu Isamaaliidu saadikurühma esimees 2003–2004

Euroopa Parlamendi liige 2004–...

Hobid: lugemine, pildistamine, muusika, klaverimäng, aiatööd

Tütar Ume (51)

Mari-Ann Kelam (65)

Sündinud 26. juunil 1946 Saksamaal Ansbachi põgenikelaagris

Haridus

Bellevue keskkool Ohios 1964 

Oberlini kolledž Ohios, kunst 1968 (cum laude)

Toledo ülikool Ohios, raamatukoguteaduse magister 1971

Töid ja tegevusi

USA Kongressi raamatukogu kataloogija 1968–1970

Toledo ülikooli õppejõud 1970–1972

KMT Contractors kaasomanik ja raamatupidaja 1979–1989

Eesti vangistatud vabadusvõitlejate abistamise toimkonna sekretär 1984–1989

Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides asepresident, Washingtoni büroo juhataja 1987–1993

Eesti välisministeeriumi pressiesindaja 1993–1996

Isamaaliidu välissekretär 1996–1999

Riigikogu liige 1999–2003 ja 2009–2011

Viimsi valla volikogu liige, aseesimees 2005–2009

Hobid: lugemine, tõlkimine, muusika, matkamine, loomakaitse, fotograafia

Lapsed Kristopher Madis (38) ja Merike Kai (33)