Et Eesti lippu maailmas kõrgel hoida, ei pea eestlasena sündima, tõestavad edukad ja andekad noored venelased.
Noored edukad venelased - südame poolest sinimustvalge
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Konstantin kirjutas Eesti nime Euroopa jalgpallikaardile. Tatjana muusika kinnistab meie heliloomingu head mainet maailmas. Andrei on internetiäri looja, töökohtade tekitaja ja poliitik. Dimitri juhib Tallinna Ülikooli kolledžit. Igor tudeerib Eesti sõjaajalugu. Nad kõik on noored venelased, kelle üle Eesti uhkust tunneb.
Oktoober 2011. Eesti jalgpallikoondise EMi valikmäng Põhja-Iirimaaga. 77. minutil võitleb mängujuht Konstantin Vassiljev välja penalti ega väärata eduseisus palli vastase väravasse saates. Viik! 85. mänguminutil tehakse ajalugu – Vassiljev põrutab 25 meetrilt palli paremasse ristnurka.
Eesti võit 2:1! Kuidas ütleski Briti peaminister mängufilmis «Love Actually»? «Oleme võimas riik, sest meil on David Beckhami parem ja vasak jalg.» Eesti võib sama öelda Konstantin Vassiljevi ehk lihtsalt Kostja kohta.
«Tänapäeval on au mängida Eesti Vabariigi eest,» ütleb jalgpallur, kui temalt Eesti kohta pärin. «Eesti on minu kodumaa. Siin olen ma sündinud, siin möödus mu õnnelik lapsepõlv, siin hakkasin mängima jalgpalli, lõpetasin kooli, abiellusin, mul sündis Eestis laps. Igal eluperioodil oli minu Eesti erinev, sest inimene kasvab suuremaks ja tema omadused muutuvad.
Lapsepõlves tähendas kodumaa mulle perekonda, ema ja isa. Kasvades see tähendus muutus, eriti siis, kui hakkasin oma riigi eest jalgpalli mängima. Ühes sellega kasvas uhkus eriti siis, kui sain võidu.»
Kuhu ilmanurka elu andeka noore sportlase ka paiskab, üks on kindel – tema juured püsivad Eesti küljes kinni. «Maailm meie ümber muutub. Võib-olla lähen kauaks kaugele, kuid Eesti on mu kodumaa ja tean, et olen alati koju tagasi oodatud,» ütleb Kostja.
Tuhmunud rahvusromantika
Helilooja Tatjana Kozlova puhul ei teki küsimustki, kuskohas tema end koduselt tunneb – blondid energiapommid Taavi (4) ja Lumi Helle (2) püüavad Nõmme lumises idüllis teineteise võidu ema tähelepanu.
Tundub uskumatuna, et paarikümne aasta eest elas Tanja Narvas ega saanud eesti keelest silpigi aru. «Narva, see polnud Eesti. Eesti oli Tallinn – päikesepaisteline ja romantiline koht; välismaa, kus räägiti väga ilusat keelt, millest aru ei saanud,» meenutab ta.
Keel on Tanja meelest endiselt ilus ja nüüd mõistab ta seda täiesti, kuid romantika kipub tuhmuma. «Minu Eesti on see, kus inimesed hoolivad oma lähedastest, mitte autodest ja superstaaridest, kus jõulud pole stress, sünnipäevad väljaminek ega jalgrattasõit eluohtlik tegevus.
Minu Eestis ei ole lasteaiad eluohtlikud ebainimlikud konveierid, poodides ei juhmistata inimesi tümakaga ja müüjad on viisakad. Minu Eestis ei tembeldata kunstnikke muidusööjateks ja poliitikud mõistavad, et kunst on meie riigi nägu.
Minu Eestis pole meedia ja poliitika pelgalt inimestega manipuleerimise vahendiks. Minu Eestis see, kel surres rohkem asju, kohe üldse ei võida,» võtab Tanja oma suhtumise kokku. «Kahjuks pole minu Eestit veel olemas ja kardan, et seda ei tule kunagi. Varem oli lootus, nüüd enam pole. Entusiasm on kadunud.»
Naise sõnul on tal tunne, et Eestis mõistetakse lõimumise all sageli venelaste muutmist eestlasteks. «See õnnestub päris hästi. Minu tutvusringkonnas käivad kõigi venelaste lapsed eestikeelsetes lasteaedades ja koolides. Nad õpivad lugema ja kirjutama kõigepealt eesti keeles ja seejärel emakeeles.
Milline on aga nende emakeel ja kas nad üldse kunagi õpivad vene keeles kirjutama? Siit-sealt kuuleb ikka ja jälle väljendeid «umbkeelne tibla», «mõttetu Lasnamäe venelane». See paneb meid avalikus kohas emakeelt rääkides piinlikkust tundma, tekitab alateadlikku hirmu.
Kui paljud eestlased on tulnud selle peale, et ei pruugi märgatagi neid venelasi, kes eesti keelt oskavad? Kas teate, kui paljud meist räägivad eesti keelt ilma vigadeta ja aktsendita?» paiskab Tanja õhku retoorilise küsimuse.
«Kunagi otsustasin hakata õppima Peterburi asemel Tallinnas, sest tahtsin olla osa eesti kultuurist. Välismaal õppides tahtsin alati tagasi tulla, sest mulle tundus, et Eesti ja eelkõige selle kultuuri jaoks on paremad ajad ees.
Tahan jätkuvalt olla osa eesti kultuurist, kuid viimasel ajal on raske leida midagi, mis muutuks positiivses suunas. Otsitakse muudkui Eesti Nokiat, aga kõik on juba olemas, meie kunst ja muusika on heal tasemel.»
Meist ja teistest
Eesti ja vene kogukond Eestis on teineteisest üsna isoleeritud, leiab ka ärimees Andrei Korobeinik. «Probleem ei ole niivõrd tolerantsuses, pigem selles, et elatakse erinevates inforuumides ja pole väga palju ühiseid teemasid.
Minu arvates on see üks põhjus, miks näiteks venelasi on riigiasutustes väga vähe. Neid ei võeta tööle «alateadlikult» – ülemus eelistab ikka kolleegi, kellega saaks viimase tõsielusarja sündmusi arutada.
Äris, kus tulemused on ühishuvidest tähtsamad, läheb venelastel juba palju paremini.»
Poliitikust ärimees, Rate’i looja ning üks rahvusvahelist tähelendu alustanud kohtinguportaali Flirtic asutajaid lisab, et Eesti puhul on talle oluline riigi väiksus ja paindlikkus. «Nii saab lihtsamini kaasa rääkida ja muudatused ellu viia, sellepärast proovin mina näiteks poliitikas kaasa lüüa,» mainib mees.
«Ma olen vene rahvusest ja vene kultuuri kandja, seega tunnen vastutust kõige eest, mis seostub Eestis mõistega «vene»,» lausub keeleteadlane, Tallinna Ülikooli Katariina kolledži direktor Dimitri Mironov. «Kahjuks ei ole see ainult rikas kultuuriruum, vene kunst, kirjandus ja keel.
See on veel midagi, millest me kogu aeg kuuleme meediast või inimeselt, kellega suhtleme. Olen olnud olukordades, kus mulle püüti selgeks teha, et «venelane» on eesti keeles sõimusõna, et ma võiks oma aktsendist vabaneda ja koguni nime ära eestistada.
Kuid olen kuulnud sedagi, kui tore on omada vene sõpru ja et kas ma ei räägiks rohkem oma emakeeles, sest teised tahaksid seda praktiseerida. Lõhet kogukondade vahel on tunda siis, kui eksisteerib lõhe nende esindajate sees.»
Kultuuride pusle
«Mina kipun arvama, et inimene ei sünni juhuslikus kohas,» ütleb Mironov. «Olen väga palju kordi endalt küsinud, kas ma oleksin tahtnud sündida Venemaal. Kuigi mul on seal palju sõpru ja sugulasi, olen veendunud, et poleks ikkagi seda soovinud. Eesti on mulle kui isiksusele väga palju andnud. Mulle tundub, et vene inimestel on eestlastelt palju õppida.
Venemaal on üldlevinud arusaam, et riik on väga suur, inimesi on palju, loodusvarasid veelgi rohkem – nii et mida tahame, seda teemegi. Eestlaste mõtteviis on täiesti vastupidine ja mulle lähedasem. Kunagi jõutakse sinnamaani ka Venemaal, aga selleks kulub veel aega.
Mulle meeldib, et meil osatakse hoida loodust, olla üksteise suhtes tähelepanelikumad ja laulupeol üheskoos laulda.»
«Mulle meeldib mõiste «Eesti rahvas»,» tunnistab sõjaajaloolane, õpetaja ja Kaitseliidu liige, Eesti väekontingendi koosseisus Afganistanis missioonil käinud Igor Kopõtin. «Seda annab nimelt vene keelde tõlkida kahetiselt: эстонский народ või народ Эстоний, millest viimane tähistabki sisuliselt Eestimaal elavaid rahvaid.
Tihtipeale seisnebki rahvusvähemuse probleem selles, et ei osata end identifitseerida, öeldaks enda kohta näiteks «eestivenelane»,» selgitab mees, kelle doktoritöö Tallinna Ülikoolis käsitleb Eesti Vabariigi kaitseväes teeninud rahvusvähemusi.
«Kaitsevägi on justkui kultuuride sulatusahi, kus eri rahvusrühmadesse kuuluvatel inimestel on üks eesmärk – teenida Eesti iseseisvust. Afganistanis olles panin tähele, kuidas ameeriklased ütlesid enda kohta uhkelt «ma olen ameeriklane», vaatamata sellele, missugust etnilist rühma üks või teine inimene tegelikult esindas.
Meiegi võiksime pürgida sinnapoole, et Eesti rahvas moodustaks ühtse terviku, justkui pusle, mis eri etnilistest kildudest kokku saab. Loomulikult on riigis ja rahval probleeme, aga lahendada saab neid vaid ühiselt.»
Tähtis küsimus
Millal saab Eesti venelasest presidendi?
Igor Kopõtin: Ühel päeval kindlasti, ja siis saame üle ka paljudest praeguses Eestis valitsevatest probleemidest. Üsna palju on juba poliitikuid, kelle emakeel pole eesti keel.
Andrei Korobeinik: Kui presidendivalimised oleksid üldrahvalikud, oleks ka vene kandidaatidel võimalus. Täna küll pigem teoreetiline, aga mida aeg edasi, seda enam väheneb Eestis rahvusküsimuse roll. Teise maailmasõja ajal ehitati Ameerikas Pentagoni. Seal on ka praegu kaks korda rohkem tualettruume, kui vaja oleks – tehti need aga selleks, et valgetel inimestel oleks eraldi WC. 60 aastat hiljem valisid ameeriklased endale mustanahalise presidendi.
Dimitri Mironov: Aastal 2008, kui USAs valiti presidendiks Barack Obama, olin täienduskoolitusel Washingtonis. Mäletan väga hästi, kuidas tema pooldajad rõõmustasid võidu üle ja olid väga uhked, et nende riik sai esimese mustanahalise presidendi. Ameeriklastel kulus sellele natuke üle 200 aasta. Ma ei taha öelda, et sama palju läheb ka meil Eestis, kuid soovin rõhutada, et ühiskond peab olema selleks valmis. Eesti rahvale on väga oluline, et riigipea oleks rahvuselt eestlane. See on arusaadav ja loogiline.
Samas võib mõiste «eestlane» ajapikku laieneda kõikidele Eestis püsivalt elavatele inimestele. Minu kolmeaastane õetütar on Beatrice Aarma – pooleldi vene päritolu, kahe emakeelega, «rahvusvahelise» ees- ja «eestimaise» perenimega tore pisitüdruk. Kes ta siis on?
Seda võime küsida vaid temalt endalt, kui ta suuremaks kasvab. Võib-olla rõõmustavad aga just tema pooldajad kunagi selle üle, et Eesti sai esimese naispresidendi. Minul oleks selle üle ainult hea meel!