«Üks häirekell Eestis, mille kõla kuuleme imelikult vaiksena, on arusaam eetikast. Kas me tõesti arvame, et kõikelubatavus on osa vabadusest? Või tuleneb ükskõiksus eetika suhtes sellest, et me pole enam suured kirikuskäijad?» arutles president. «Mõni aeg tagasi võis lugeda ajakirjast Akadeemia, et me pigem usume üleloomulikesse jõududesse. Aga nende moraalikoodeks on senini mõistatus.»

Ta lisas, et kahetsusväärselt laialt on levimas arusaam, et seni, kuni mingi tegu pole kohtus, suisa riigikohtus karistuse saanud, siis on see lubatud. Et ebaeetilisele käitumisele ei tohiks anda hinnangut.

«Pidage meeles, süütuse presumptsioon tähendab seda, et enne kohtuotsust ei mõista me inimest süüdi, aga meil on õigus ja kohustus taunida ebaeetilist käitumist,» rääkis Ilves.

«Kui ilma kohtuotsusteta ei suudeta eetikas orienteeruda, läheb elu Eestis väga raskeks,» tõdes ta. «See on pahelise legalistliku eetika kõrgeim aste: juriidilisi nippe kasutades suudab keegi kedagi petta ja see pole taunitav.»

«Varastatud kirjavahetus võõras kabinetis, parlamendiliikme kahtlane äri, katse seadusevastaselt rahastada erakonda – on see kõik lubatud, kui kohtuotsust ei ole? Ja kas sa ütled oma lapsele, et kõik on elus lubatud, kui kohtust puhtalt välja tuled?» kõneles president.

«Sama loogikat kasutades võime jõuda absurdini, väites, et kuni kohus pole otsustanud, et Eesti oli okupeeritud, ei saa me okupatsioonist rääkida. Ja veel hullem: kuni kõik küüditajad pole kohtupingis süüdi mõistetud, ei saa anda küüditamisele moraalset hinnangut?» rääkis Ilves.