Igas koolitunnis võiks kasutada moodsat tehnoloogiat, kuid selleks oleks vaja õpetajatel rohkem eestvedamist, aega ja sobivaid tingimusi, leiab Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumi arendusjuht ja füüsikaõpetaja Veikko Kõrv.
Õpetaja: innovaatilisust koolis peab ergutama juhtkond
26. veebruar 2012, 16:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõrv, kes on oma koolis arendusjuhina just palju infotehnoloogia tundidesse viimisega seotud, märkis, et e-õppe keskkonnad on teda õpetajana muutnud palju personaalsemaks, õpilaste suhtes rohkem arvestavaks. «Kui ma annan neile ülesande, et kirjuta, mida arvad õppimisest ja füüsikast, siis jälgides nende veebipäevikuid saan ma igaühelt teada, mis on tema mure.»
Veikko Kõrva tulevikunägemus koolist 15 aasta pärast oli see, et õpetajast on saanud õpilase juhendaja virtuaalmaailmas: «Nii, nagu me õpetame last noa-kahvliga sööma, võiks õpetajad õpetada õpilasi uut tehnoloogiat kasutama.»
«Eelkõige on vaja eestvedamist, tunnustamist. Kuskil peab olema keegi, kes näitab, et see on tore ning viitama ka, mis järgneb sellele, kui sa teed või proovid neid asju,» põhjendas Kõrv.
Kõrv märkis, et praegu takistab õpetaja innovaatilisust väga palju ka ajapuudus. «Ajapuudusel ei saa õpetajad sageli koolitustelegi, arvutiteemaliste koolituste järel tuleb aga palju uusi oskusi treenida, enne kui neid edukalt kasutama hakata,» rääkis ta. «See ei ole nii lihtne, et loen raamatu läbi ja võin selle sisust lastele tunnis rääkida. Peab katsetama, proovima eri võimalusi, milline on kõige parem meetod,» selgitas Kõrv.
Teiseks on vaja ka tingimusi, et õpetaja saaks end kõigi tehnoloogiliste uuendustega kurssi viia. Isegi kui koolis on haridustehnoloog, kes on sinu jaoks valinud välja mõned vahendid teatud meetodite jaoks, siis ikkagi sõltub see veel teistest teguritest – õpilaste arvust, arvutiklassi kohtade arvust, kuidas on lastel kodus arvutiga lood ja nii edasi,» sõnas ta.
Kõrv arvas, et pole kooli, kus õpilased ei aitaks õpetajaid oma tehnoloogiateadmistega. «Aga pigem on see programmi käivitamine, millegi otsimine, millegi ühendamine – kui see, et nad teeksid meie eest ära töö, milline vahend selle meetodi jaoks on kõige parem.»
«Õpilane ei oska kindlasti õpetajat nõustada meetodite poolest, selles on ikka õpetaja targem. Õpilane ei kasuta tavaliselt neid vahendeid, mida õpetaja võiks tunnis kasutada – nad kasutavad teisi seadmeid.»
Kõrv leidis, et igas klassiruumis võiksid olla tehnoloogilised vahendid. «On ta siis sul käes või laua küljes, aga kogu aeg kättesaadav. Kui õpetaja annab midagi lugeda, loetakse seda sealt vahendist, tehakse kohe sinna märked, kogutakse vastavad märksõnad kastikesse…» unistas õpetaja. «See peaks olema universaalne vahend, mille abil saaks õpetaja iga õpilase töö ühe nupulevajutusega suurele tahvlile lasta, seal saaks kohe teha teste ja nii edasi.»