Must raamat ja valge raamat

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jürgen Rooste, fs. Kaht luuletajat ühendab seekord keha teema.
Jürgen Rooste, fs. Kaht luuletajat ühendab seekord keha teema. Foto: Erakogu

Mariliin Vassenin vaatleb kõrvuti kahe «eestiparima» luuletaja hiljutisi luulekogusid – fs ilmutas end raamatu kujul esimest korda nelja-aastase vaheaja järel, Jürgen Roostelt ilmus mullu kaks raamatut, millest viimane kannab pealkirja «21. sajandi armastusluule».


Võrreldes «2004-ga» pole fs-i luule vormiliselt muutunud: peaaegu metafoorivaba keel on endiselt alasti, ajamata taga kauneid kõlasid, sõnastus napp, värsid lühikesed ja täpsed. Kujundid on samuti tuttavad: külm, tolm, vaesus, Andrew Eldritch, talv, hall, must, kevad, valu, veri, öö, linn jne, kuid «Alasti ja elus» fs on konkreetsem, laiahaardelisem ja iroonilisem kui varem.

Avaluuletus pealkirjaga «2005» näib jätkavat sealt, kus eelmine raamat «2004» pooleli jäi: «olen põrandal / elus / ehkki see pidi olema lõpp / nii oli see mõeldud.» Need sõnad puudutavad minu arvates üht olulist teemat fs-i luules: luuletamist ja selle vajalikkust. Luule ja elu näivad fs-i jaoks olevat teineteist välistavad mõisted, kuid mõlemas painab teda vaikimistung. Luuletamise ja vaikimise vahelisest pingest «2005» ühtlasi räägibki.

Mõtteliselt võib kogu jagada kaheks. Esimene pool on intiimsem, siin on rohkem emotsioone, eksistentsiaalset valu ja meeleheidet. Läbi intiimsuse suudab fs jõuda kõigini ja iga üksiku inimeseni eraldi – «ma ei ole tundnud midagi / mis ei oleks kõigile tuttav» – ning selles intiimses alastuses võib näha sümbolit, mis tähistab tekstitasandil ausust. Alasti olla tähendab olla absoluutselt aus, taandada kõik üleliigne, rääkida otse ja keerutamata sellest, mis on. Kuid selle taandamise käigus hakkab tekkima küsimus, kus lõpeb luule ja algab elu. Kui kaugele võib luule taandada? Ja missugune on see elu, milleni luule peaks jõudma? Sama näib küsivat fs: «karvadega kaetud nahk / luudega toestatud liha / masin töötab ja liigub / tuksub ja koriseb / ja tekitab teisi hääli / levitab soojust ja gaase / miks me tast luuletame? / siin / ja raamatust raamatusse.»

Raamatu keskel toimub teatavat sorti murrang, võimas topeldus, kus ühest saab kaks. fs ehitab seal masina, Jumala, kellele ta annab teiste seas ka omaenese kodanikunime. fs-i eelmises kogus «2004» oli masin madalal või kõrgel. Nüüd on masinal uus omadus – ta pole enam midagi võõrast, millega pole võimalik kontakti saavutada, vaid fs-iga loomeakti kaudu seotud. Selle poeetmasina «lammutamist» ongi tunda kogu teises pooles, kus enamik tekste on sotsiaalkriitilised ja läbinisti iroonilised.

Luule ülevusse fs ei usu. Luule koht on madalal, kusagil füüsilise või koguni elutu tasandi läheduses. Selle tasandiga kokku puutudes on luule kas kurb või irooniline, mida juhtub kõige sagedamini kogu teises pooles: «kui Londonis purskaks vulkaan / … / ja mind leitaks sajandeid hiljem / nagu neid seal Pompeis / nii nagu ma istun siin / ja mind tuntaks / ei mitte nii / nagu ma ennast tunnen / see-kes-armastab-Sind / Anna ja Helena isa / ega ka nii / nagu mind mõni teine ehk teab / luuletaja / sajandeid hiljem mind tuntaks / ja õigusega / nagu / Sittuvat Meest.»

Keha teemaga tegeleb ka Jürgen Rooste «21. sajandi armastusluules». Selle toob hästi esile kujundus (kujundaja Piia Ruber), mis kasutab inimese anatoomiat illustreerivaid lehekülgi dr B. Voogase 1925. aasta esmaabikäsiraamatust. Kuid Roostel on keha märk, mis erineb kardinaalselt fs-i arusaamast. Keha on seotud ilu, armastuse ja kevadega. Kui keha puruneb, siis selleks, et armastada, nagu luuletuses «Kevadeplafatus»: «ta süda puruneb ja / kuumav veri tungib / huuates kõrvusse silmisse / värisevisse sõõrmeisse // iga rebenev kapillaar / ses kevadekehas / ulub unustamatul häälel / vabadust ja armastust / kõiki neid olnuid ja tulevaid.» Isegi juba laguneva keha paneb Rooste igatsema armastust («Küsida küsida küsida»).

«21. sajandi armastusluule» on õhuke, sisaldades vaid 22 luuletust, ja alguse poole on tõepoolest tegu armastusluulega, nagu pealkiri lubab. Valitsevaks tooniks on siingi melanhoolia. Kui aga fs-i kurbus on nagu sitahäda ja kaldub sageli olema miinusmärgiga, siis Rooste nukruses on alati maguskibedat valu. See melanhoolia tekib asjade ilust või sellest, kui banaalsus seguneb traagikaga, nagu luulekogu avatekstis «Pannitäis unistust». Ka siis, kui see maguskibe valu läheneb taluvuse piiridele, jääb ta üdini positiivseks, nagu loitsusarnases luuletuses «Minu maantee»: «sinu silmad minu maanteel nagu / nöör millega ma enese poon / et olemas olla et ellu jääda / et klammerduda rippuda valu ja / teadvuse küljes veel ühe / saamatu hetke.»

Lõpupoole tulevad reas mitu huvitavat teksti, mis tegelevad luuletamise ja luuletajaks olemise küsimustega, lisaks mõtisklusi kirjandusest, joomisest, lastest ja iseenda hirmudest. Teatud mõttes muudavad need tekstid pealkirja sisutühjaks, kuid tõenäoliselt polegi 21. sajandil armastusluule enam võimalik, ilma et ei lipsaks sisse näiteks Sartre’i või Enzensbergeri nimi. Üldjoontes võib «21. sajandi armastusluulet» pidada «Tavalise eesti idioodi» sentimentaalintellektuaalseks järellainetuseks.

Kui fs-il on luuletamise ja luuletajaameti suhtes kahtlusi, siis Jürgen Rooste on hea meelega poeet. Ja oma siiruses on ta hea. Just nagu fs-ki, kellele kuulub kangutamatu koht eesti kaasaegse luule parimate seas. Tänagem jumalat uute ilmutuste eest.

Luulekogud

fs
«Alasti ja elus»

Kirjastus JI
112 lk

Jürgen Rooste
«21. sajandi armastusluule. Põdrapõmmu-
tamine ja põnnitirtsuvada»

Verb, 64 lk

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles