Enam kui kaks kuud Somaalia piraatide käes vangis olnud Andrei Nožkin leiab, et kõige rohkem kannatasid raskel ajal pantvangide lähedased.
Kapten Nožkin: piraadid olid ise hirmul
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reisi algus oli tavapärane – Taani firmale Clipper Group kuuluv alus СЕС Future, lastiks lehtteras, alustas Antwerpenist teekonda Malaisiasse. Meeskonda kuulus 11 Vene kodanikku, üks Gruusia kodanik ja üks kodakondsuseta isik, neist viis elab Eestis.
«Muidugi me teadsime, mis koht see Adeni laht on, teadsime ka piraatidest,» räägib esmaspäeval kodulinna Tallinna jõudnud laevakapten Andrei Nožkin (42), kes alustas oma meremeheteed 16. eluaastal jungana.
«Aga üks asi on kuulda jutte, teine asi, kui needsamad piraadid on sinu laeva pardal. Olukord oli ikka päris hirmus: meile lähenesid mootorpaadid piraatidega, nad tulistasid laeva pihta, vehkisid meremeeste nina all automaatidega ja hirmutasid muud moodi,» meenutab kapten.
Piraadid ründasid CEC Futuret siis, kui laev oli nn ohutuse koridoris. Samas lähedal peaks paiknema mitme riigi sõjalaevad, mis on just tänapäeva mereröövlite ohjeldamiseks sinnakanti saadetud.
«Aga ükskõik kui palju laevu sinna saadetakse, tervet ala katta pole nagunii võimalik,» nendib Nožkin. «Meie vangistusaja lõpus võis siiski näha, et nii-öelda saatjalaevu on kohapeal rohkem.»
Nožkini laevalt käis läbi 15–30 piraati, kes üksteist välja vahetasid.
«Neil on ülesanded omavahel ära jagatud: on sõjamehed ehk need, kes laeva ründavad, siis on niinimetatud karjapoisid, kes vange valvavad, ja kuskil kaldal on koorekiht, kes ootab lunaraha,» räägib kapten. «Piraadid moodustavad klanne, kes on piirkonna omavahel ära jaganud, ja võõrale territooriumile tungijad ei leia halastust.»
Ainuke enam-vähem normaalne inimene CEC Future hõivanud kambas oli Nožkini jutu järgi tõlk, kelle abil suhtlesid piraadid vangidega inglise keeles ja kes oskas ka mõningaid sõnu vene keeles.
«Ma ei tea, kas ta oli piraat või nii-öelda palgatud töötaja,» mainib kapten. «Igal juhul andis ta vahel minu poistele telefoni, et nad saaks koju helistada. Ülejäänud olid metsikud ja ettearvamatud, aga ka nendega pidi vahel suhtlema – näoilmete ja žestide abil.»
Aeg-ajalt korraldasid piraadid hirmutamisaktsioone, näiteks ajasid meeskonnaliikmed ööpäevaks või koguni kaheks sillale ja sihtisid neid automaatidest. «Aga see oli ainult etendus, piraadid ei tapa oma vange,» mainib Nožkin. «Lähemalt vaadates võis aru saada, et nad on ise hirmul.»
Laeva omanikfirma tegutsemine kriitilises olukorras teenib Nožkinilt vaid kiidusõnu. «Uskuge mind, see ei ole niisama kompliment tööandjale,» sõnab ta. «Olime algusest peale kindlad, et meid ei jäeta üksi, et meie päästmiseks tehakse kõik võimalik.»
Firma ja piraatide läbirääkimised puudutasid vaid kaht küsimust: kui palju maksta ja millal maksta? Kapteni sõnul ei saa laevaomanik ka parima tahtmise juures oma meremehi kohe välja lunastada, sest kui laod kogu küsitud summa kohe välja, rünnatakse sama firma laevu kindlasti edaspidigi.
«Olen kindel, et kõige raskem oli sel äreval ajal meremeeste sugulastel,» räägib Nožkin. «Meie olime asja sees, aga nemad ei teadnud, mis toimub. Omaniku teadetest, et läbirääkimised käivad, rahunemiseks ei piisanud.»
Muidugi polnud meeskonnalgi kerge need kaks kuud üle elada. Piraadid sundisid mehi vahel laua all lamama ja käsu peale naeratama. Kokk omakorda pidi tegema süüa nii oma meestele kui ka piraatidele.
«Andsin piraatidele mõista, et kui nad tahavad head lunaraha, peavad nad meremeeste eest hoolitsema,» meenutab kapten. «Teisalt tuli mul hoolt kanda, et mehed ei võtaks piraatide suhtes midagi ette. Ühel kippusid küll närvid üles ütlema, siis pidid teised teda toetama.»
Lõpuks tõi lennuk rahakonteineri kohale ja siis hakkasid mereröövlid omavahel saaki jagama. Nožkini jutu järgi oli pardal poolsada meest, kes hullusid suurt hulka raha nähes: «Kaklus, pussitamine, veri... Juhuslik kuul võis tabada ka igaüht meist.»
Mis edasi? «Eks ikka merele, see on ju minu töö. Aga enne seda saame meeskonnaga kokku, tõenäoliselt Peterburis. Laevaomanik soovib veenduda, et meestega on kõik korras, siis loeb ta oma missiooni täidetuks,» ütleb kapten.
Pantvangistus
• Taani firmale Clipper Group kuuluva aluse MV CEC Future laevameeskond, mille 13 liikmest viis on Eesti elanikest meremehed, sattus Somaalia ranniku lähistel piraatide kätte 7. novembril 2008.
• Eesti välisministeerium ja Eesti suursaatkond Kopenhaagenis olid järgnevalt pidevas ühenduses laevafirmaga ning jälgisid arenguid kaaperdatud laevapere vabastamisoperatsioonis.
• Piraadid vabastasid MV CEC Future ja laevameeskonna 16. jaanuari varahommikul. Laevafirma andmeil olid kõik meeskonnaliikmed vabanedes terved ja tundsid end hästi.
• Kapten Andrei Nožkin on öelnud ERRile, et ei tea, kui suurt lunaraha nende eest nõuti ja kui palju piraadid said, sest läbirääkimistega tegeles laeva omanikfirma ning meeskond pidi vaid lahendust ootama.
Allikas: PM