Miks ei tohi kohanimi olla vanas kirjaviisis?

Täiendatud kell 10.18!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
11. märts 2012 21:08
Õigekeelsussõnaraamat | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Eestis on viimasel ajal tekitanud elevust nõue, et senised vanas kirjaviisis olevad maatükkide nimed tuleb ümber vormistada. Keelemees Peeter Pälli kinnitusel on seda vaja segaduste vältimiseks.

«Kirjaviis on kokkuleppeline tähistusviis, kuidas me mingit nime kirja paneme ja eesti keele uus kirjaviis on see, mis kehtib,» selgitas Eesti kohanimede asjatundja Peeter Päll. Tema sõnul on vaja seni vanas kirjaviisis olnud nimed ümber vormistada, kuna nende senine nimekuju on eksitav. Kui vanasti pani Lõuna-Eesti talumees oma maatükile nime Ukku, siis Pälli sõnul hääldati seda sõna ikka kui Uku.

«Ukku nime vast valesti ei loeta, aga kui on selline kohanimi nagu Jaama, mida vanas kirjaviisis kirjutakse Jama, siis on see ikka täiesti jama,» tõdes Päll. Lisades, et vana kirjaviis hakkab eksitama just tänapäevaseid kasutajaid.
Keelemees kinnitas, et hoolimata nimekuju nüüdisajastamisest jääb ju koha ajalooline nimi alles.

Eesti keele käsiraamat kirjutab, et vana kirjaviis on  XVII saj lõpul kasutusele võetud lihtsustatud ja täpsustatud eesti õigekirjatava, mis on kujunenud ülemsaksa ortograafia alusel. Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (Loja, rõmustas), kinnises silbis kahega (maal, kuulsa). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märkis järgneva konsonandi kahekordne kirjutus (wagga, ühhest, rikkas).

Vanas kirjaviisis kirjutatut tuleb lugeda nagu tänapäeva eesti keelt õigete pikkustega: Loja hääldatakse nagu looja, rõmustas on rõõmustas, niisamuti vaga, ühest, rikas.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL