Õpetajate palgamure on kadumas võõraste lippude varju, poliitiliselt arusaamatute nõudmiste taha, leidis peaminister Andrus Ansip õpetajate tähtsaima streigipäeva eelõhtul.
Ansip: õpetajate palgamure jääb streigisegaduse varju
7. märts 2012, 00:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ütlesite oma vabariigi aastapäeva kõnes, et inimesed ikka väsivad, kuid väsimine rahva tasandil oleks kahetsusväärne. Kuidas te streigilainet enese jaoks seletate?
Näen kahte poolt. Esiteks õpetajad ja nende palgamure. See on mõistetav, ja arusaadav on ka see, kui õpetajad soovivad oma murest valjul häälel streigi kaudu teada anda. Teine pool on mitmesugused poliitilised nõudmised, millel pole õpetajate palgaga mingit pistmist.
Ehk näitab see üldisemat rahulolematust riigi ja valitsejate suhtes?
Kindlasti on üldisem rahulolematus kogunenud, kuna emotsionaalne kriis algas meil juba siis, kui kriisi tegelikult polnud ja oli majandusbuumi aeg. Ja väga raske on endale praegu tunnistada, et see praegune kriis võib kesta veel mõnda aega ja see pole see kriis, kus me elada tahaks, vaid see on kriis, kus meil elada tuleb. Õpetajad on hädas, nende mure on mõistetav.
Pole aga õiglane oodata, et pensionäride, päästeametnike, politsei või sotsiaaltöötajate arvel suurendataks hariduskulusid. Sotsid on soovitanud kärpida kaitsekulusid, aga võin kindlalt öelda, et see valitsus ei nõrgenda riigikaitset.
Palgatõusuks on ju põhimõtteliselt võimalik makse tõsta ja keegi pole seda välistanud, aga kui soovitakse majanduskasvust kiiremat palgatõusu, siis kas oleme ikkagi maksude tõusuks valmis? Praegune valitsus ei hakka ka kindlasti võlgu võtma ja laste arvel elama.
Kuidas õpetajate palku ikkagi tõsta?
Haridusminister Jaak Aaviksoo on viidanud konkreetsele allikale: haridusreform tuleb ära teha. Tuletame meelde, et Eestis kulub haridusele seitse protsenti SKTst, mis on üks Euroopa kõrgemaid, kuid suured kulutused pole kaasa toonud õpetajate rahulolu.
Võrreldes 1995. aastaga on laste arv koolis kolmandiku võrra kahanenud, vähem on ka koole, aga õpetajate arv on püsinud muutumatuna. Koolivõrk on aastaid ära söönud õpetajate palgaraha. Praegu tuleks reform viivitamatult ära teha, et koolivõrgu ülalpidamiseks õpetajate taskutest kulunud raha õpetajatele endile anda.
Õpetajate palgaootuse kõrval nõuavad ametiühingud, et saavutataks töötukassa reservi ja töötuskindlustuse eelarve tasakaal. Kuidas sellele vaatate?
Tööandjate keskliit ja ametiühingute keskliit on nõudnud endale õigust kehtestada töötuskindlustuse maksemäär. Töötuskindlustus on sundkindlustus ja sundkindlustuse puhul on tegemist niivõrd kaaluka põhiseadusliku riivega, et pigem tuleks veel kord kaaluda maksemäära kehtestamise õiguse andmist valitsuse asemel riigikogule, mitte selle õiguse delegeerimist ametiühingutele. Nii oli kavandatud ka esialgses seaduseelnõu tekstis.
Töötuskindlustuse maksemäära tuleb alandada ja alates 1. jaanuarist 2013 on mõistlik vähendada maksemäär 4,2 protsendilt kolmele protsendile. Keskliidud soovisid alandamist selle aasta jaanuarist, see ei ole võimalik, tagantjärele langetamine ei tule kõne alla.
Nõutakse ka, et omal soovil või poolte kokkuleppel töölt lahkunutele makstaks töötuse korral hüvitist. Kas siin jääte jäigaks?
Omal soovil lahkub kvartalis töölt 25 000 – 51 000 inimest. Enamik nendest asub kohe tööle uuel ametikohal.
Töölepinguseaduse läbirääkimistel leppisime sotsiaalpartneritega kokku Euroopas suhteliselt erandlikus hüvitise maksmises ka omal soovil või poolte kokkuleppel töölt lahkunutele, kes jäävad töötuks. Samas lepiti kokku ka selles, et kõik kavandatavad hüved peavad saama kaetud 1,5-protsendise summaarse töötuskindlustusmakse määraga. Seda kokkulepet kinnitasid sotsiaalpartnerid oma allkirjaga.
Praegu on maksemäär peaaegu kolm korda kõrgem – 4,2 protsenti. Poolte kokkuleppel ja omal soovil lahkujatele hüvitise maksmise võimetuses veenduti juba 2009. aastal.
Praegused teadmised kinnitavad toonast prognoosi – omal soovil lahkujatele kavandatud hüvitist pole võimalik katta kokkulepitud töötuskindlustuse maksemäära alusel kogutud rahast. Kõik pooled kirjutasid alla 1,5-protsendilisele määrale. Ei saa rääkida, et üks pool on kokkulepet rikkunud! See pole aus.
Soovitakse ka, et ei muudetakse kehtivat kollektiivlepinguseadust.
Kollektiivlepinguseaduse muutmise vajaduse pole tinginud niivõrd mittesoovitud praktika, kuivõrd õiguskantsleri antud hinnang kehtivale seadusele.
Asjaolu, et tähtajalise lepingu tähtaja möödudes muutuvad tähtajalise lepingu kohustused igaveseks, vaatamata ühe lepingupoole vastuseisule, pole kooskõlas meie põhiseaduse ega Euroopa Liidu õigusega. Seda on mõistnud ka ametiühingute esindajad, kellega on riigikogu õiguskomisjon kokku leppinud, et seadust tuleb muuta.
On selge: vastuolu põhiseadusega tuleb kõrvaldada! Muudetud seaduse järgi saab olema nii, et kui vähemalt kolm kuud enne lepingu lõppemise tähtaega ei soovi kumbki pool lugeda lepingut tähtaja saabumisel lõppenuks, siis muutub leping tähtajatuks.
Viimast võivad pooled üles öelda kuuekuulise etteteatamisajaga. See kuus kuud peaks olema piisav vajadusel lepitaja kaasamiseks, uute tingimuste üle läbi rääkimiseks.
Kui ametiühingud on ka aktsepteerinud kollektiivlepingu muutmise vajadust ja kokkulepe on saavutatud, siis on suhteliselt raske mõista neid, kes praegu streigivad selle vastu, et vastuolu põhiseadusega ühest seadusest kõrvaldatakse. Sel nädalal on väga palju inimesi, kes on solidaarsed õpetajatega, ja on väga palju neid, kes ei mõista võõraste lippude all esitatud poliitilisi nõudmisi.
Kas tajute, et valitsuspoliitika kõrval on tekkinud justkui alternatiivne poliitika, mida aetakse ametiühingutes, vabaühendustes, tänavatel, interneti-üleskutsetes?
Rahulolematust on kõikjal palju. Otsuste langetamisel peaksime ka edaspidi lähtuma tervest talupojamõistusest ja mitte tekitama illusioone, et riigil on kusagil raha ära peidetud, et pruugib vaid kõvemini nõuda ja küllap nad siis raha laiali jagavad.
Imesid ei ole valitsus ja riigikogu suuteline tegema. Raha on täpselt nii palju, kui maksumaksjad on riigikassasse maksnud. Mõned kasutavad ka juhust, et segadust külvata ja oma selgelt poliitilisi nõudmisi võimendada.