Eesti mahuka kakaoimpordi niidid võivad viia Aafrika lapsorjadeni

Raul Sulbi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kakaooad.
Kakaooad. Foto: SCANPIX

Statistika kohaselt on Eesti üks maailma suurimaid kakaoubade importijaid Aafrika probleemriikidest, kus kasutatakse kakaoistandustes lapsorje. Kuigi suuresti on tegemist transiidiga, selgub, et ka näiteks Eesti magusatootja Kalevi puhul pole tarneahel läbipaistev.

Lääne-Aafrika on maailma suurim šokolaadi tooraine ehk kakao tootja, andes enam kui 70 protsenti kogu maailma kakaoekspordist. Teistpidi - see šokolaad, mida meie nii hea isuga naudime, tähendab kibedat reaalsust sadadele tuhandetele Aafrika lapsorjadele, vahendas ERR Uudised ETV saadet «Pealtnägija».

Global Witnessi kampaaniajuhi Daniel Balint-Kurti sõnul on lapstööjõu kasutamine selge probleem Lääne-Aafrikas, kakaokasvandustes Elevandiluurannikul ja Ghanas ning puuvillakasvandustes teistes Aafrika riikides.

Oxfami poliitnõuniku Merieke Poissonnieri sõnul töötab Elevandiluurannikul üle 250 000 alla 12-aastase lapse kakaokasvandustes, Ghanas on see arv üle 270 000.

Ehkki võõraid Lääne-Aafrika kakaoistandustesse vabalt ligi ei lasta, on nii õiglase kaubanduse koordinaator Eestis Jaanus Välja kui ka humanitaar- ja arenguabi andva MTÜ Mondo eestvedaja Riina Kuusik-Rajasaar sealse olukorraga hästi kursis.

«Meie organisatsiooniga, kes me töötame Põhja-Ghanas, näeme seda aastate lõikes - oleme näinud seda, kuidas lapsed lihtsalt kaovad ära või õigemini nad lähevad tööotsingul alla lõunasse, lootes kaevandustes või kakaoistandustes tööd leida. Aga 5-16 aastane laps peab käima koolis, mitte töötama,» rääkis Kuusik-Rajasaar.

2001. aasta septembris leppisid mitme riigi valitsused ja maailma suurimad šokolaaditööstused kokku, et asuvad üheskoos võitlusesse. Seda nimetati Harkin-Engeli protokolliks ja selle järgi pidanuks laste orjatööjõud olema likvideeritud juba 2005. aastaks. Kui tärmin kukkus ja selgus, et olukord pole muutunud, lükati tähtaega veel kolme aasta võrra edasi. Tänaseks on selge, et Harkin-Engeli protokoll on osutunud jõuetuks.

«Tulemusi ei ole, tulemused on väga kesised, paljudesse piirkondadesse pole see info või tegevus üldse jõudnudki. Ei ole informeeritud tootjaid või neid, kes kasvatavad kakaod, et selles suunas üldse töötatakse,» tõdes Jaanus Välja.

Kuusik-Rajasaar märkis, et nüüd on võetud küll uusi lubadusi ja uusi tähtaegasid ning suured firmad on öelnud, et nad on aidanud kogukondi ja farmerite olmetingimusi parandada ja natuke keskkonnasäästlikumalt toota, aga säästlikku ja jätkusuutlikku kakao tarneahelat ei ole  tema sõnul jätkuvalt olemas.

«Me oleme oodanud üle kümne aasta, et ettevõtted teeksid midagi. Nad on küll andnud lubadusi, kuid me vaevu näeme tulemusi. Sel põhjusel me kutsume üles looma õiguslikult siduvaid meetmeid nii riikide kui ka ettevõtete poolt,» ütles Marieke Poissonnier.

Pisike Eesti on Lääne-Aafrikale üks suuremaid ekspordi sihtkohti. Rahvusvaheliste inimõigus- ja arenguabiorganisatsioonide viimaste aastate raportites figureerib justnimelt Eesti mitmete näitajate esirinnas. Näiteks Global Witness viipas juba 2007. aastal meie suunas, kirjutades, et kogu Elevandiluurannikult pärinevatest kakaoubadest tuuakse Eestisse lausa 8,2 protsenti, mis on suuruselt maailma neljas näitaja.

Oxfam Internationali raport märgib aga, et ka Ghana kakaoubade ekspordis on Eesti üks suurimaid sihtmaid. Elevandiluurannikult saabuva kakaopulbri impordis oleme aga terves maailmas suisa teisel kohal, Hollandi järel ja Ameerika ees.

Nii Global Witnessi kui Oxfami analüütikuid paneb imestama, et väike Eesti on kakaoimpordi osas tõeline dinosaurus. Aga sellega kaasneb mitte ainult tohutu vastutus, vaid ka kohustus teada, mis toimub tarneahela teises otsas.

«Suur osa Eestisse tulevast kakaost pärineb Lääne-Aafrikast, seega on üsna suur tõenäosus, et seal kasutatakse lapstööjõudu,» märkis Poissonnier.

Maksu- ja tolliameti andmetel läbis möödunud aastal Eesti sadamaid peaaegu 61 000 tonni kakaoube, kusjuures enamik sellest kogusest on pärit justnimelt probleemsetest Lääne-Aafrika naaberriikidest – Elevandiluurannikult, Ghanast ja Togolt.

Näiteks Ghanast saabus Eestisse eelmisel aastal pisut üle 27 000 tonni kakaoube. Elevandiluurannikult ligi 26 000 tonni ning Togolt tuli mereteed pidi Eestisse natuke üle 4500 tonni kakaoube.

Muu kakaotoorme osakaal on küll pisut väiksem, kuid siiski üsna märkimisväärne. Kakaomassi toodi möödunud aastal Eestisse üle 5300 tonni ning päritolumaade esirinnas on taaskord Elevandiluurannik ja Ghana. Kakaovõi import oli peaaegu 3000 tonni ning kakaopulbri osakaal oli mullu 750 tonni.

Suurem osa Eestisse jõudvast kakaost on aga re-eksport ehk taasväljavedu. See tähendab, et Aafrikast Eestisse jõudev kakao suundub siit edasi peamiselt Venemaale, Ukrainasse ja Valgevenesse.

Et kakaotransiit läbi Eesti sadamate on tõusuteel, seda tõestab ka eelmisel nädalal Tallinna Sadama ja maailma ühe suurima logistikafirma Katoen Natie vahel sõlmitud leping. Selle järgi valmib Muuga sadamasse järgneva paari aasta jooksul 25 000 ruutmeetrine laokompleks justnimelt kakaoubade ja teiste kakaopõhiste toodete jaoks.

Belgia logistikafirma Katoen Natie tütarfirma AS Unieveem Eesti on üks suurimaid kakaokäitlejaid Tallinnas. Univeem Eesti juhatuse esimehe Mart Melles on  loomulikult ka kursis Aafrika lapstööjõu probleemiga, kuigi ettevõtet see otseselt ei puuduta.

«Meie kliendid on ikkagi investorid, nad ostavad kohalike farmerite käest päritoluriigis kakaod, töötlevad kohapeal seda ringi ja ekspordivad. Nemad ei ole palganud, ma olen veendunud selles, ei ole palganud mitte ühtegi last enda heaks tööle,» kinnitas Melles.

Eesti suurim ja tuntuim magusatootja Kalev tunnistas «Pealtnägijale», et ostab kakaoubade massi tõepoolest Ghanast ning kakaovõid ja pulbrit teistest Aafrika ja Aasia riikidest - kokku umbes 2000 tonni aastas. Kui aga küsiti Kalevilt täpsemalt kakao liikumise ja tarneahela kohta, siis «Pealtnägijaga» koostööst ettevõte keeldus.

«Ettevõtted teavad, kust nende kakao tuleb, nad teavad, millistes tingimustes see on toodetud. Miks nad seda ei ütle, ma ei tea, kuid neil on see informatsioon. Võib-olla on neil midagi varjata, ma ei tea,» rääkis Marieke Poissonnier.

Oma kirjalikus vastuses teatas Kalev, et «tegemist on ärisaladusega» ning et «sellisel globaalsel teemal ei soovi Kalev võtta eestkõneleja rolli». Samas kirjutab ettevõte, et «neile kakaotooret tarnivad firmad on kinnitanud, et kusagil nende tarneahelas lapstööjõudu ei kasutata.»

«Kui nad teavad, et nende tootmisahelas on kõik korras, siis nad peaksid näitama tõendeid. Ma ei oleks rahul vaid vastusega, et selle kakaoga on kõik korras. Kuidas nad seda teavad? Kes neile seda ütles?» arutles Daniel Balint-Kurt.

Kalev rõhutas ka, et on «probleemidega kursis ning seetõttu on firma liitunud ORKLA kontserni liikmena Põhjamaades algatatud Elevandiluuranniku Jätkusuutliku Kakao Initsiatiivprogrammiga». Samas on Norra kontserni ORKLA kodulehel must-valgelt kirjas, et lapstööjõu vaba tarneahelat ei olegi võimalik garanteerida.

Loomulikult ei saa üheselt väita, et näiteks Tiina komm, on osaliselt valmistatud Aafrika lapsorjade abil. Aga seni, kuni pole teisi tõendeid ja magusatootja ise ei ole huvitatud läbipaistvast suhtlemisest, ei saa seda paraku lõpuni välistada.

«Sinnamaani, kuni nad ei ole avaldanud oma tarneahelat ehk siis kinnitanud, kust täpselt nende kakao pärit on ja kuidas seda toodetakse, siis me ei saa kindlad olla, et seal ei ole kasutatud lapstööjõudu,» tõdes Jaanus Välja.

Riina Kuusik-Rajasalu lisas, et vastutus ei ole mitte ainult suurtel firmadel, vaid ka valitsused peavad sellega tegelema.

Inimõiguslased ütlevad, et ühegi toote boikoteerimine ei ole päris mõistlik lahendus, kuid ka lihtne tarbija võiks ja peaks teadma, kustkohast tegelikult tuleb see kaup, mida ta suhu pistab - mil määral on selle tootmisega seotud kahju keskkonnale või kui palju on meie naudingu nimel kaubitsetud inimestega või kasutatud orjatööjõudu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles