/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
Tallinna-Tartu maanteel kaks aastat töötanud kiiruskaamerate tööpiirkonna analüüs näitab, et raskete liiklusõnnetuste arvu vähenemisele pole need eriti kaasa aidanud. Kasu on kaameratest siiski olnud – varem väga levinud kihutamist on maanteel vähemaks jäänud.
Kui maanteeamet Tallinna-Tartu maanteele kiiruskaamerad paigaldas, olid ootused aga palju suuremad.
Hea uudis on, et kiiruskaamerate tööpiirkonnas pole selle ajaga toimunud ühtegi sellist surmaga lõppenud liiklusõnnetust, mille põhjuseks olnuks arutu kihutamine. Kuid üldstatistika järgi on liiklus Tallinna-Tartu maanteel paraku isegi veidi ohtlikumaks muutunud võrreldes selle ajaga, mil kiiruskaameraid veel polnud.
Muude riikide kogemuse põhjal prognoosis maanteeamet, et kiiruskaamerad peaksid nende tööpiirkonnas vähendama vigastuste või surmaga lõppevaid avariisid kuni viiendiku ja materiaalseid kahjusid kümnendiku võrra. Näiteks Soome kogemus 2005. aastast oli järgmine: inimkannatanutega avariide arv vähenes kiiruskaamerate piirkonnas kolmandiku ja hukkunute arv isegi poole võrra.
Vähem vigastatuid
Et näha, kuidas on kaamerad mõjutanud liiklust Eestimaal, palus Postimees maanteeametil koostada detailse analüüsi liiklusõnnetustest, mis on juhtunud viimasel kahel aastal Tallinna-Tartu maantee Järvamaa lõigul. Järvamaa on analüüsiks parim koht seetõttu, et selle maakonna ulatuses on Tallinna-Tartu maantee täies ulatuses kiiruskaameratega kaetud.
Tõele au andes peab mainima, et adekvaatse uuringu tegemiseks oleks vaja võrrelda andmeid viie aasta kohta, mil kaamerad on maanteel oma tööd teinud. Kuid mingeid järeldusi saab siiski teha ka kahe esimese aasta põhjal.
Ning pealtnäha on maanteeameti esitatud arvud rõõmustavad – kui kogu Tartu maanteel on liiklusohutuses olukord kahe aasta jooksul veidi halvenenud, siis Järvamaal on raskete tagajärgedega avariide hulk mõnevõrra vähenenud.
Liiklusõnnetuste arv Järvamaa lõigul on vähenenud aastas ühe-kahe võrra. Kui 2009. aastal toimus piirkonnas 13 avariid, siis 2010. aastal 12 ja mullu 11. Hukkunute arv pole aastate jooksul eriti muutunud. Tuntavalt on aga vähenenud vigastatute arv sellel lõigul – 28 inimeselt 2009. aastal 16 inimesele mullu.
Muutus on küll toimunud, kuid tõenäoliselt on selle suurim põhjus siiski poolteist aastat tagasi valminud kümmekond kilomeetrit pikk neljarajaline Mäo kiirtee lõik. Seda möönab ka politsei.
«Varem oli Mäo ümbruses tihti raskeid avariisid, kas või seesama kurikuulus kolme hukkunuga Joosep Laiksoo avarii,» ütleb Paide politsei patrullteenistuse vanem komissar Üllar Kütt. «Nüüd ei ole sellel lõigul olnud ühtegi vigastustega avariid.»
Politsei liiklusbüroo juht Alo Kirsimäe toob kiiruskaamerate kasuks siiski esile argumendi, et Tallinna-Tartu maantee Järvamaa lõigul pole viimase kahe aastaga juhtunud ühtegi kihutamisest tingitud hukkunutega avariid.
Õnnetused on kergemad
«See on otsene tulemus positiivses suunas, sest me ei tea, millised avariid toimunuks ja millised olnuks nende tagajärjed siis, kui kiiruskaameraid seal üleval poleks olnud,» ütleb Kirsimäe.
Tema sõnul suurendab lubatust kas või ühe kilomeetri võrra kiiremini sõitmine ohtu avariisse sattuda kolme protsendi võrra. Ja siin tulebki mängu kiiruskaamerate kasutegur. «On fakt, et kaamerate piirkonnas pole juhtunud ühtegi kihutamisest tingitud avariid,» ütleb Kirsimäe. «Tänu kaameratest tingitud sõidukiiruse langusele väheneb ka õnnetuste raskusaste.»
Nii Kütt kui Kirsimäe toovad kiiruskaamerate puhul esile ühe potentsiaalse lisariski – see on nn känguruhüpe. Ehkki statistiliselt on kiiruskaamerad Tallinna-Tartu maanteel keskmist sõidukiirust alandanud, on probleemiks see, et kiiruskaamerate-vahelistel lõikudel kipuvad juhid aja tagasivõitmiseks kiirendama. Nii võib kiiruskaameratest mõnel juhul liiklusohutuse seisukohalt teoreetiliselt isegi kahju tekkida.