«See lugu algas 1962. aasta 14. septembril, kui tähistasime sõber Aare Tamra sünnipäeva,» alustab Henno Ustav (80) oma Merivälja kodus aeglaselt. Jutt tuleb pikk ja põnev.
Henno Ustav tegutses kui ustav ristivalvur
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolm töökaaslast – Toivo Hüvato, Aare Tamra ja Henno Ustav – jäid pikemalt maailma asju arutama. Korraga hakkasid Ustavist kümmekond aastat nooremad mehed huvi tundma, kus Tallinnas asusid Vabadussõja mälestusmärgid.
Reaalkooli poisikuju teadsid kõik. Ustav oli aga veel pärast sõda Kaitseväe kalmistul näinud mitmeid monumente, mida võõrvõim polnud jõudnud kõrvaldada.
Ettekäändeks kartulivedu
Kalmistul ootas ees kurb pilt – eesti rahvale pühad monumendid olid lõhutud. Noormehed nägid aia ääres Vabadusristi kavaleride monumendi tükke, sõdurikujud olid mitmes plokis laiali.
«Äkki leidsime põõsaste vahelt kummuli risti, mingid oksad peal. Keerasime selle ringi, et kas on lõhutud. Ainult väikesed kriimud olid peal,» räägib Ustav leiust.
Graniitrist võis tema arvates kaaluda oma 300–400 kilogrammi, kolme mehe jõud sellest nii lihtsalt üle ei käinud. Nad pöörasid risti tagasi ja katsid hoolikalt okstega.
«See tuleb ära tuua,» ütles paar päeva hiljem üks poistest – Ustav ei mäleta, kumb. Vist Tamra.
Päevane aeg ei tulnud kõne allagi. Öösel oli see oht, et surnuaia kõrval asus Nõukogude sõjaväeosa. Auto saadi töö juurest ettekäändega, et vaja on maalt kartuleid tuua.
«Mingit legendi meil polnud välja mõeldud. Kui juhtub midagi, eks siis näe, mis edasi saab. Olime kindlad, et vahele ei jää,» meenutab Ustav seda kesköist seiklust.
Mehed viisid risti Meriväljale Ustavi koju. Mõni aeg hiljem võeti veel üks ustav mees appi ja tõsteti rist keldrisse selleks ettevalmistatud kohta, kus see jäi aastakümneteks kivisöekuhja alla.
«Siis ei osanud arvata, kui kauaks. Mõte oli, et jääb kauaks jääb, aga vähemalt ei jää venelastele lõhkuda,» ütleb Ustav. «Aga usk Eesti Vabariigi taastulekusse oli meil kindel.»
Loovutas hüvitiseta
Kui vabariik tuli, mõtlesid mehed oma leiust teatada. «Arutasime Hüvatoga seda asja, see oli enne 1994. aasta suve. Ütlesin: las olla niikaua, kui Vene vägi sees on,» mäletab Ustav.
1995. aastal algul luges mees lehest, et muinsuskaitseamet lubab muististe omanikele hüvitist. Sama aasta 19. jaanuaril kirjutas ta teate muinsuskaitseametile keldris asuvate esemete kohta. Lisaks graniitristile oli seal varjul veel üks Kaitseväe kalmistult päästetud hauakivi. Mingit hüvitist Ustav ei soovinud.
Vabadusristi kavaleride mälestussammas, mille autor oli skulptor Juhan Raudsepp, valmis 1940. aastal, aga jäigi punavõimu saabumise tõttu avamata. Taastatud monument avati 1998. aasta novembris.