Te veedate võõrast inimest oodates unetu öö, vaatate alates varajastest hommikutundidest aknast välja. Avate käte värisedes lõpuks tumesinises jopes naisele ukse. Kes on see oodatud salapärane imetegija?
Pensionäre külastas eile salapärane imetegija
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kuhu ma nüüd allkirja pean andma?» küsis 91-aastane Miralda Pundi asjalikult. Raplamaal Kohilas elava naise koduuksele ei jõudnud postiljon kahte kordagi koputada, kui see juba avanes ja vanaproua ta pimedast koridorist ahjusooja tuppa kutsus.
Postiljon Sirje Heinoja oligi Pundi eilne oodatuim külaline. Loomulikult ei lasknud ta postiljonil jalanõusid ära võtta, kutsus kohe ruudulise vakstuga kaetud köögilaua juurde. «Siia pean ka veel kirjutama,» imestas Pundi, kui palju eakalt inimeselt allkirju nõutakse.
Hetkeks jäi köök vaikseks ja kostis vaid postiljon Heinoja hääl. «Üks, kaks, kolm, neli...,» luges naine asjalikult Pundi pensioniraha üle, et kas paberile kirjutatud summa ikka rahatähtedega klapib.
Mida lähemale koidulate lugemise lõpule, seda enam tuli Pundi näole tagasi naeratus. Viimaks ohkas vanaproua kergendatult – pension oli täpselt sama suur kui eelmisel kuul. «Ja kantaksegi riigi kulul pension koju,» rõõmustas Pundi.
Nüüd oli perenaisel aega rääkida küll – mis ka naabrite juures uudist ja kuidas üle jõe elaval sõbrannal tervis? «Sina oled ka tubli ja juba kõnnid ringi, puna põskedel,» kiitis Heinoja Pundit, kes nädal tagasi haigena voodis oli lamanud.
Postiljoni töö aga vajas tegemist ja nii tuli selleks korraks Pundile nägemist öelda. Koridoris poetas Heinoja veel päevinäinud roostes postkastidesse paar ajalehte. «Kui varem kõigil postkaste ei olnud, jättis üks naine mulle trepi peale suure supipoti,» meenutas Heinoja. «Päris pikka aega sai posti sinna pandud.»
Pundist paar tänavat eemal elav Asta Ennoja oli postiljonile juba vana tuttav. «Veel paar aastat tagasi käis Asta ise pensionil sides järel,» rääkis Heinoja ja lisas, et siis oli vanaproual kombeks osta hunnikute viisi postmarke ja -kaarte ning kõike muud, mida kontoris müüa oli. «Peaaegu pool pensioni pani kohe postkontoris hakkama,» naljatles Heinoja.
Nüüd oli Ennojale pensioni kojukande paber juba tuttav ning allkirigi ilmus sinna peale kiiresti. «Aga see vetsupaber, mida te postkontoris müüte, see ei kõlba kuhugi,» ütles Ennoja otsustavalt ja julgelt, kui rahatoimingud juba seljataga.
Olgu väljas kümme kraadi külma ja tänavatel uisuväli või paistku suviti päike lagipähe, on teise Kohila postiljoni Laidi Ainjärve liikumisvahendiks kollane jalgratas. Talvel koguni naelkummidega. «Üleliigsed kilod kadusid kohe, kui poolteist aastat tagasi postiljonitööd alustasin,» rääkis naine naljatledes. Keskmiselt tuleb päevas maha sõtkuda viieteistkümne kilomeetri pikkune postiring.
Mööda kitsukest jalgteed oli Ainjärvel vaja pension viia ka Selmale. «Ma ei saanud terve öö magada ja närveerisin, kas ikka tuuakse mulle nüüd ka pension koju või mitte,» rääkis naine. Ja lisas, et juba teisipäeval käis ta igaks juhuks postkasti kontrollimas, sest äkki uue korra järgi jäetakse raha sinna.
«Ja nüüd ei räägi, ma loen raha üle!» manitses postiljon. Hetkeks valitseski toas pingeline vaikus. «Suvel käisin ma ikka aiaväravas vaatamas, kas post on tulnud,» jätkas seejärel eakas daam. «Aga ainult siis, kui päike oli juba puu taha läinud, muidu ju liiga palav.»
Kirjakandja Tiina Kepsil aga ei oleks postiringil liikumiseks ratast vaja läinudki. «Ega ma muud moodi oska kui kiiresti ja kärmelt,» selgitas Keps. Siksakiliselt mööda lumiseid kõrvaltänavaid tuhisedes täitis ta järjest postkaste ajalehtedega.
Kepsi hüütakse postiljonide ringkonnas ka puhkepäevaks. «Kord olen Sirje, siis jälle Laidi,» selgitas naine. Kui teistel postiljonidel on kindel postiring, siis Keps asendab postiljoni, kellel parajasti vaba päev.
Rõõmsaid seiku ja naljakaid juhtumeid tuleb postiljonidel ette küll ja küll. Kohila postkontori juhataja Marju Lond rääkis, et postiljonid tunnevad oma ringi inimesed ära isegi saabaste järgi. See oli juba aastaid tagasi, kui ühele mehele saadeti tähitud kiri.
«Meest ennast kodus ei olnud,» rääkis Lond. «Meie teadsime, et ta ühe naise juures ööbib, ja viisime kirja sinna.» Mees olevat pahaseks saanud ja küsinud kurjustades, kuidas too ta üles leidis. «Aga sul ju saapad kogu aeg siin ukse taga,» selgitas postiljon.
Ent kui elanikke ei olegi vahel kodus, siis koduvalvurid ei lahku oma postilt hetkekski. Ja koerad on postiljonide suurim mure. «Siin ei ole võrkaeda, see on hea märk,» viitas Keps majale. See on üks nippidest, kuidas koeraohust aimu saada.
Mitti pere maja uksele ilmus pereisa Karl, kellel postiljoni nähes silmad särama lõid. Toas ootas ka abikaasa Helmi. Köögilaua ääres allkirja andmine tähtsatele paberitele võttis mõlemal käed värisema. «Loe ikka üle, kas on täpne summa,» ütles Helmi Mitt postiljonile.
Peremees Mitt lehvitas külalisele veel rõõmsalt järele – järgmine kuu jälle! «Nende inimeste elurõõm teebki selle ameti tähtsaks,» tõdes Keps.