Eestlased aitavad Kolmandat maailma

Sinimustvalged värvid keset Kenyat: Mirjam Link õpivõimalusest õnnelike laste keskel Shianda külas Munganga kooli ees. Foto: Erakogu

Eestis pole puudust entusiastidest, kes aitavad vaestes riikides elujärge edendada. Iseküsimus on see, kui tõhusaks toda abi hinnata.

Andres Sepp ei olnud selliseks ülesandeks, nagu püstitati Ghanas Kakumi rahvuspargis, põrmugi valmis. Ta õppis parajasti Tallinna Ülikoolis rekreatsioonikorraldust, kui tundis, et ihkab keskkonnavahetust, eemale tohutust infomürast, ja leidiski võimaluse sõita kolmeks kuuks Lääne-Aafrikasse ökoturismi edendama. Ent kohale jõudes tabas teda üllatus.

Sepp, kel puudus igasugune botaanikuharidus, sai ülesandeks selgitada rahvuspargi külastuskeskuse läheduses välja kõigi puude ja põõsaste liigid ning tähistada need infotahvlitega. Nädal aega veetis ta raamatukogus, misjärel veendus, et ülesanne käib üle jõu.

Nagu hiljem ilmnes, nõuaks selline töö isegi väljaõppinud taimeteadlaselt üle kolme kuu. Sepp palus kohalikult ülemuselt uued ülesanded. Nonde sekka kuulus ka vihmametsa läbiva, lastele mõeldud õpperaja tegemine.

Sepale meeldis Ghanas sedavõrd, et ta otsustas pärast vabatahtliku töö lõppu veel kolmeks kuuks sinna jääda. Enne äralendu põikas ta veel korra Kakumi parki – ja mis ta nägi! Laste õpperajast oli järel vaid kinnikasvanud jalutusrada.

Ega see Seppa nii väga jahmatanudki. Ta oli ju näinud, et pargitöötajad lisatasuta ühtki liigutust ettenähtust rohkem ei tee, eelistades veeta tunde kabet mängides; oli näinud bürokraatlikku kemplemist, mis parki läbimõeldult arendada ei võimaldanud; rahapuudusest rääkimata.

Kuigi Sepp hindab kõrgelt Ghanast saadud elukogemust ja kultuurilist elamust, väidab ta: «Kandideerida vabatahtlikuks mõtetega minna maailma parandama on vale.»

Sellegipoolest pole Eestis puudust neist, peamiselt noortest, kes võtavad oma paar asja selga ning sõidavad kuudeks Kolmandasse Maailma, et püüda seal elu paremuse poole pöörata. Eesti riikki paneb neile sageli õla alla, toetades vabatahtlike saatmist arengumaadesse kümnete tuhandete eurodega. Ühtekokku läheb välisministeeriumi eelarvest arengukoostöö ja humanitaarabi toetuseks 3,7 miljonit eurot aastas. Tundub palju? Siiski moodustab see vaid tuhandiku sisemajanduse kogutoodangust.

Arvo Anton ei mäleta enam täpselt, kui suure summaga toetas välisministeerium tema vabatahtlikuks suundumist Kesk-Indiasse Nagpuri linna, kuid igal juhul ulatus see kümnete tuhandete kroonideni. Kolm kuud veetis ta sealse kodanikuühenduse heaks rahastusprojekte kirjutades, PR- ja kujundustöid tehes ning inglise keelt õpetades. Anton, kes on tegutsenud ligi pool aastat vabatahtlikuna ka Kolumbias, tunnistab, et Indiasse viis teda ennekõike isiklik huvi saada uusi kogemusi.

«Ma ei olnud õnneks või kahjuks nii naiivne, et arvata, nagu ma suudaks oma kolmekuulise tööga panustada oluliselt India arengusse või sealse vaesuse vähendamisesse,» lausub Anton, kes nüüd töötab välisministeeriumis.

Kõhklused lahkumise eel
Paljud, kes Kolmandasse Maailma appi tõttavad, panustavad selleks oma raha. Ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Jüri Saarma sõitis neljaks kuuks Uganda pealinna Kampalasse ja elas seal isiklike säästude eest. See oli tema ammune unistus: näha lähemalt Eestist väga erinevat riiki ja teha ühtlasi midagi kasulikku.

Saarma ülesanne oli leida kohalikule MTÜ-le piiri tagant vabatahtlikke, korraldada nende tööd ja jälgida, et kõik sujuks õlitatult. Ent temagi tunnistab, et paari kuuga on raske suuri püsivaid muutusi korda saata, mööndes, et kohalikest oludest tingituna jäi tal enda võimetekohane maksimum paraku andmata.

Tallinna tervishoiu kõrgkoolis terviseedendajaks õppiv Raimo Pregel tegutseb parajasti vabatahtlikuna Ghana põhjaosas Kongo külas. Ta ei salga, et sinna viis teda eelkõige tüdimus üksluisest ja pelgalt kasumijahile orienteeritud Eesti elust.

Suurem jagu aega kulub tal koolist kooli käimisele, et abistada lapsi lugemisel ja parendada nende inglise keele oskust. Peale selle leiab ta aega korraldada arvukatele lesknaistele korvi punumise õppusi ning aidata kaasa külakeskuse ja raamatukogu rajamisele.

Kuna aeg on piiratud, vaid neli kuud, pole Pregelil pääsu mõttest, kuidas küll tagada, et see, millele ta kaas aitab, pärast tema lahkumist varjusurma ei vajuks. Ta vähemasti loodab, et koolides loodud raamatuklubid innustavad noori edaspidigi koos käima ja ennast arendama.

Kaitseliidu noorteinstruktor Mirjam Link tunnistab samuti, et on käinud vabatahtlikuks eeskätt iseenda pärast: hankimas uusi kogemusi ja avastamas teistsugust maailma, mitte niivõrd selleks, et kedagi aidata. Ta on veetnud Kenyas kolm kuud 30 000 elanikuga Shianda külas, kus haris kohalikke naisi hügieeni, esmaabi ja HI-viiruse asjus ning aitas muretseda nende lastele koolivorme ja õpikuid.

«Maailma ma muuta ei kavatsenudki, ka mitte aidsiravimit leiutada,» lausub Link, «aga mõne väikese inimese koolisaatmine on tema maailma muutmine küll.» Samas teab ta mitmeid arenguabilugusid, kus välismaalaste vaevaga ehitatud WCd lammutati pärast nende lahkumist küttematerjaliks või pandi sinna elama kanad. «Kui kohalikud millelgi ise mõtet ei näe ja vajalikkust ei tunneta, siis pole selle tegemisel suuremat perspektiivi,» tõdeb ta.

Probleemsed pered
Janika Tamm on Kenyas vabatahtlikuna käinud koguni kaks korda, kokku peaaegu aasta. Algne põhjus oli kultuuriline, seletab ta: «Tahtsin teada, mis tunne on elada igapäevast elu võimalikult erinevas kultuuriruumis.» Oma huvi eest tasus Tamm enda taskust.

Eesti keskmisest palgast kuus kuud järjest pool kõrvale pannes on tema kinnitusel võimalik osta nii lennukipiletid kui Kenya külades eluga hakkama saada. Paljud kohalikud pered elavad näiteks kõigest 30 euro eest kuus. Teisele Kenyas-käigule võttis ta kaasa ka neli sõpra, kes samuti reisi ja elamise ise kinni maksid.

Algul töötas Tamm orbudekodus, seejärel aitas põhikoolides läbi viia ingliskeelsete raamatute lugemisprogrammi, mille käigus tutvus naisega, kellel aitas alustada Shianda külaarendusprojektiga.

Tamme ülesandeks sai korraldada HIV-testimisi, viia haigeid puudustkannatavaid lapsi haiglasse ning leida võimalusi, kuidas aidata valusate probleemidega peresid. «Näiteks korraldasin lähisugulase poolt vägistamise tagajärjel invaliidistunud ja seetõttu koolist välja kukkunud tüdruku saatmise puuetega laste internaatkooli,» meenutab ta.

Kõige olulisemaks peab Tamm aga andmebaasi koostamist lastest, kes majanduslikel põhjustel koolis käia ei saa. Eesti abiorganisatsioon Mondo aitab omakorda leida toetajad, kes kindlustaks noile lastele iga-aastaste maksetega hariduse koolitee lõpuni. Aasta tagasi võttis Shiandas Eesti toetajate abiga koolitee jalge alla 41 last, nüüdseks on nende arv kahekordistunud. «Kenyas motiveerib mind teadmine, kui vähe on vaja, et teha ära midagi käegakatsutavat,» lausub Tamm. «Teadmine, et tänu minu algatusele käib koolis juba üle 80 lapse, kes muidu tegevusetult kodus oleks, prostituudina raha teeniks või sundabielus oleks, on midagi, mis annab rasketel hetkedel jõudu.»

28-aastane vanaisa
Linnamööbli ekspordi müügijuhina töötav Seidi Reek on üks neist, kes Tamme kirega tehtud tööst sütitatuna on võtnud nõuks toetada aastas 40 euroga ühte Shianda tüdrukut, peagi kümneseks saavat Cynthiat. Eelmise aasta lõpus tegi ta toetuse veel ühele lapsele – oma sõbra nimel, sõbrale jõulukingiks.

«Lihtsalt raha ja asju kinkides muudaksin Cynthia hetkeolukorda, kuid pikas perspektiivis oleks sellest vähe kasu,» lausub Reek. «Usun, et inimese arengu toetamine on alati jätkusuutlik.» Hiljuti sai ta Cynthialt suahiilikeelse tänukirja, mille Google’i abiga ära tõlkis. «See kiri tegi südame väga soojaks,» lisab Reek.

Silja Symphony laeval massöörina töötav Meelis Sikk sattus Shianda külla poolteist aastat tagasi puhkusereisil. Ta otsustas teha seal kolm päeva vabatahtliku tööd. Aga nähes, millisesse väljapääsmatusse olukorda on langenud mitmed paljulapselised pered, jõudis ta järeldusele, et kõige rohkem tõuseks kasu kolme lapse haridustee toetamisest.

Need õnnelikud on ema ja isa kaotanud Hassan (18), kelle eest hoolitseb kasuvend; orb Consolata (17), kelle eestkostjaks on vanaema; ja Lutomia (17), kes pärast kolme aasta tagust vägistamist sünnitas poja ning kelle ainsateks sugulasteks on HIV-positiivne õde ja õe lapsed. «Mulle meeldib sõprade seas naljatada, et lisaks kolmele lapsele on mul ka lapselaps, mis teeb minust 28-aastase vanaisa,» lausub Sikk.

Tuleval kuul sõidab Sikk Kenyasse oma lapsi külastama. Nad on talle aeg-ajalt kirjutanud, et anda aru, kuidas koolis läheb. Igaühel on oma unistus, kelleks saada. «Isegi kui neist kõigist arste ega meditsiiniõdesid ei tule,» ütleb Sikk, «tunnen ikkagi rõõmu selle üle, et sain anda neile võimaluse väljuda täiesti võimatuna näivast olukorrast.»

Ka Andres Sepp, kelle rajatud õpperada Ghanas rohtu kasvas, pole lasknud enda isiklikku sidet Ghanaga rohtuda. Viimased viis aastat on ta käinud sinna korraldatud kultuurireisidel reisijuhiks ning on iga kord külastanud ka parki, kus ta kunagi vabatahtlikuna töötas.

Toetades oma reisidel kohalikku kogukonda, mitte suuri hotellikette ega rahvusvahelisi korporatsioone, on tema nägemuses üks võimalus, kuidas iga turist või seikleja saaks arengumaades oma väikse abi anda. Raske on talle vastu vaielda.