Eelmisel aastal tuvastasid Eesti kindlustusseltsid üheksa juhtumit, kus inimesed lootsid neid petta oma vara maha põletades.
Kelmid püüavad punase kuke abil kindlustust petta
25. märts 2012, 00:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tuleõnnetustega seotud kelmuste puhul on tavaline, et kindlustatud objekt pannakse tahtlikult ning kindlustusvõtja teadmisel põlema,» rääkis Erki Ernits Eesti kindlustusseltside liidust. Kindlustust püütakse petta nii hooneid, aga ka autosid süüdates.
Kindlustusseltside hinnangute põhjal on lavastatud või tahtlikult esile kutsutud kindlustusjuhtumite arv viimase 3-4 aastaga kasvanud. «Põhjuseks on toodud nii seda, et headel aegadel «ärist» kõrval olnud kelmid on tagasi tulnud, kui ka seda, et kelmuseid sooritades püüti vabaneda enda ootamatult üle jõu käivateks muutunud kohustustest panga või liisingettevõtte ees,» rääkis Ernits. Ta lisas, et kuigi eraldi statistikat selle kohta ei tehta, võib öelda, et enamasti on selliste kelmuste taga eraisikud.
Keskmine hüvitis tuleõnnetuse kelmuste puhul jäi mullu suurusjärku 30 000 eurot, kuid Ernitsa kinnitusel suudeti peaaegu kõigi juhtumite puhul kelmus enne väljamakse tegemist tuvastada.
Nii Ergo kui ka If Kindlustusest öeldi, et tulekahjudega seotud kindlustuspettuseid esineb mõned juhtumid aastas.
«Samas ei ole sellised juhtumid õnneks igapäevased, pigem võib neid nimetada erandlikeks,» sõnas Ergo kindlustuse jaekindlustusdirektori Andres Konsap.
Konsapi sõnul näitab nende praktika, et selliste pettuste tuvastamine on keeruline ning see on võimalik ainult koostöös politsei ja vastavate ekspertidega.
«Pettuste avastamisel on palju abi kahjukäsitlejate suurest kogemusest, kus sisetunne hakkab kellama, et miski selles juhtumis ei klapi. Pettusjuhtumites on omad indikaatorid, mille ilmnemisel oskame tähelepanelikumad olla,» selgitas If Kindlustuse varakahjude osakonna juht Argo Karo. Ta selgitas, et oma tööd tehes võrdleb kahjukäsitleja kas teadlikult või alateadlikult iga uue kahjujuhtumi asjaolusid ja kahjuga seotud isikute käitumisi varasemate kahjudega. «Nii need erinevused silma jäävad,» tõdes mees.
Erki Ernitsa sõnul esineb väljamõeldud lugude puhul kindlustusjuhtumi kohta käivates faktides ebakõlasid. «Kui tavapärase juhtumi puhule faktide täpsustamine selgitab ebakõlasid, siis kelmuste puhul pigem süvendab,» selgitas ta, kuidas pettureid on võimalik avastada.
Ernitsa sõnul pole kindlustusfirmadel omaette nö musta nimekirja petturitest, kuid seadustega lubatud ulatuses vahetavad kindlustusandjad infot. «Kui kindlustusandja poole pöördub keegi kes on varem kelmusega vahele jäänud, siis kontrollitakse tema väidete paikapidavust kindlasti põhjalikumalt kui teiste klientide puhul,» tõi ta näite. Ka on võimalikud kõrgemate tariifide rakendamine ja erandjuhtudel ka lepingu sõlmimisest keeldumine.
Näide ühest kindlustuspettusest
Korteris tekkis süütamise tagajärjel tulekahju ning tulekahjustustusi sai üks ruum. Ülejäänud ruumides olid tahmakahjustused. Kahjustada sai ka kodune vara. Politsei tõendas, et hüvitise taotlemiseks esitatud vara korteris ei olnud. Tunnistajate kinnitusel oli enne tulekahju vara korterist minema viidud.