Hoolikalt kollasele märkmepaberile kirjutatud PIN-kood lendleb mööda pangakontorit, vanainimese liikumist hõlbustavad ratasraamid seisavad seina ääres rivis ning ärevil pensionärid ootavad kannatamatult, millal nad oma pangakaardi kätte saavad.
Pensionär tanklas automaadist raha ei võta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pangatöötajatele polnud eilne tööpäev kaugeltki tavaline.
Nimelt said ligi 100 000 pensionäri oma raha esimest korda kätte pangast, mitte postkontorist. Et raha välja võtta, tuli kõigepealt kätte saada läikiv pangakaart ja PIN-kood. Seejärel seisis ees kõige raskem samm – suur ja hirmutav pangaautomaat, mis uhiuue kaardi endasse imeb.
Enne kella üheksat hommikul on Tallinnas Nõmme pangakontoris veel rahulik. Teller Jaana Privoi märgib, et kuigi eakad inimesed on tavaliselt varajased ärkajad, siis Nõmme elanike kohta seda öelda ei saa. Sagimiseks pidavat minema kella kümne paiku.
«Me oleme siin ka ilmatargad,» naljatleb Privoi. Nimelt on halva ilmaga kliente vähem. «Täna tuleb hea ilm ja järelikult liigub inimesi ka rohkem.»
Juba enne avamisaega ootab kannatlikult ukse taga Erika, kellel on vaja nii korteriühistu asju ajada kui ka isikliku pensioni seis üle vaadata.
Hüva nõu kulub ikka ära
«Kas te nüüd saate mulle appi tulla, see rahavõtmine ei tule mul veel päris hästi välja,» palub Erika tellerit, kui kontori uksed viimaks avatakse.
Viis või kümme minutit kulub automaadi juures askeldamiseks, ning kui raha viimaks käes, on vanaproua näost näha, et selleks kuuks on raske ülesanne täidetud ja pension käes.
Mustamäel avaneb pangakontori uksest sisse astudes hoopis teine vaatepilt. Kuigi järjekord ei tellerite ega pangaautomaatide juurde lausa uksest välja ei ulatu, on ometi tükk tegu, et umbes kahekümnest ukse juurde summa kogunenud inimesest mööda pääseda.
Telleriõpilane õpetab vanahärrat, millisele nupule vajutada ning näitab, millisest august raha lõpuks välja tuleb.
Lõpuks saab automaadi juures löögile Helle Puhm. «Mina saan juba ise hakkama, ma oskan,» kiitleb Puhm. Raha käes, asub ta aga jälle järjekorra lõppu.
«Nüüd ma võtan natuke sajaseid kah välja,» selgitab isepäine vanaproua, võtmata kuuldagi telleri kinnitust, et raha saab ka korraga välja võtta.
«Kuid meil on ju ka väljas ukse taga automaat, te ei pea siin sees järjekorras ootama,» juhatab pangatöötaja viisakalt. «Ei, mulle on õpetatud, et väljast raha välja võtta ei tohi,» lausub Puhm targalt. «Ja teate, ka bensiinijaamade automaatidest mina kunagi raha välja ei võta,» lisab vanaproua.
Puhm räägib, kuidas tema sõbranna paljaks varastatud olevat. Just nimelt bensiinijaama rahaautomaadi juures. «Ja sellepärast võtan mina raha alati välja pangas sees kaamerate valve all,» annab proua nõu.
Sisestage kaart, valige summa, lõpetamine. Sisestage kaart, valige summa, lõpetamine. Puhm võtab raha välja saja krooni kaupa. «Nii ei lähe arvestus segamini,» selgitab ta rõõmsalt.
Vanaproua võtab kõik raha alati pensionipäeva esimestel tundidel automaadist välja. «Pank ei ole rahahoidmise koht,» kinnitab ta. «Mina ei usalda seda metallkasti raha hoidmiseks.»
«Aga teie raha ei ole ju seal metallkastis, vaid ikka pangas,» viitab pangakontori juhataja seinale tellerite selja taga. «No jaa,» alustab Puhm kõhklemisi. «Aga mind on nii õpetatud,» väidab ta viimaks otsustavalt.
Mitmekümne kaardisisestuse ja kooditoksimisega soovitud summa kätte saanud, pistab Puhm raha jope põuetaskusse ning hakkab Eesti poliitikat kiruma. Lõpetuseks vuristab proua, millised asjatoimetused tal veel ees seisavad.
Polegi nii hull
Kõigepealt kavatseb Puhm oma pangakaardi koju viia ja võtta kaasa järgmise, ema oma. «Mu ema on 95-aastane, ei tema sellega enam hakkama saa,» räägib Puhm. «Siis lähen poodi, vaja kartulit ja kohvikoort osta.»
Enam-vähem samasugune pilt kui Mustamäel avaneb ka Õismäe pangakontoris, kus liikumist hõlbustavad ratasraamid seina ääres rivis seisavad ja ruumi täidab jutuvada.
Ka Nõmme pangakontoris on elu käima läinud. Valdavalt on klientideks pensionärid, kuid sabas ka kooliõpilasi.
Kõlab kõll ja järjekorratabloole ilmub number 97. Saima ktõttab naeratava telleri jutule.
«Täna ma vist veel raha pangaautomaadist välja ei võta,» jõuab vanaproua veel poetada.
Ent peagi kõnnib ta reipalt koos telleriga sularahaautomaadi poole, et rauast kastiga lähemalt tutvust sobitada.
«Ei olnudki nii hull,» ütleb nõmmelane Saima, kui pension automaadist nähtavale ilmub.