Soolise võrdõiguslikkuse volinik Mari-Liis Sepper leiab, et sootundlik eelarvestamine on tööriist, mis aitab liikuda soolise võrdõiguslikkuse poole. Selle järgi peaksid asutused eelarvet koostades läbivalt analüüsima, kuidas otsused mõjutavad mehi ja naisi.
Täna esitlesid sotsiaalministeerium ja soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper käsiraamatut «Riigieelarve naistele ja meestele. Vajaduspõhine eelarvestamine avalikus sektoris», kus räägitakse sootundlikust eelarvestamisest avalikus sektoris.
Sepper rääkis, et võrdsemaks kohtlemiseks tuleb võtta sugu arvesse erinevate poliitikate kujundamisel kõigil tasanditel kõigis etappides.
«Sotsiaalne võrdõiguslikkus ei ole teema, mis peaks jääma sotsiaalministeeriumi valitsemisala küsimuseks, vaid sugu, sooline võrdõiguslikkus kui eesmärk ja põhimõte, on midagi, mida ministeeriumid peavad oma tegevuses silmas pidama,» rääkis Sepper.
Sepper ütles, et sootundlik eelarvestamine on tööriist, üks viis, kuidas võrdõiguslikkuse põhimõtet erinevatesse poliitika kujundamise protsessidesse lõimida, kuidas tuua sooline võrdõiguslikkus rahandusse ja makromajanduslikule tasandile.
Mida sootundlik eelarvestamine endast kujutab? See on naiste ja meeste huvide ja vajadustega arvestamine kogu eelarve koostamise vältel. Samuti tuleb analüüsida tegelike kulude ja tulude mõju erinevust naistele ja tüdrukutele võrreldes meeste ja poistega.
Sepper rääkis, et kuigi seaduse järgi on kõik võrdsed, siis de jure võrdõiguslikkus ei ole toonud kaasa seda, et meil oleks reaalne võrdõiguslikkus.
«Meil on endiselt suur palgalõhe, see on ka Skandinaavias ja ei ole miski, mis on ületatud ja seljataha jäetud,» rääkis ta. «Naised on väga haritud ja Eestis on mitu aastakümmet naised kraadiõppes enamuses, aga kui me vaatame, kes on tipus poliitikas ja majanduses, siis seal neid ei ole.»
Sellest äratundmisest ongi Sepperi sõnul uue strateegia vajadus sündinud. Ta lisas, et otsustajad peavad oma valdkonnas teadma, missugune on meeste ja naiste olukord, kuid sellest, et teatakse suuri soolise ebavõrdsuse küsimusi Eestis, ei piisa. Voliniku sõnul tuleb oma valitsusalas koguda statistikat ja teha uuringuid, kus sugu peab olema seal läbivalt sees, muidu ei saa öelda, et valdkonnas on kõik korras.
«Sootundlikul eelarvestamisel küsitakse, millist mõju võib avaldada eelarve naistele ja meestele, kas see võib olla erinev,» rääkis ta. «Seda kõigis eelarvestamise protsessides.»
Sepper lisas, et kui leitakse mõju olevat erinev, siis sellele peab järgnema tulude-kulude ümber jaotamine, et eelarve aitaks naiste ja meeste võrdõiguslikkuse eesmärgile lähemale liikuda. Siiski ei tähendaks see seda, et naistele ja meestele tuleks kulud jaotada 50/50 põhimõttel.
Mis kasu võiks sellest tõusta? «Näiteks eelarve kärpimisel aitab see teha õigemaid otsuseid ehk kuidas kärped puudutavad üksikemasid, vanemaid, naispensionäre,» tõi Sepper välja. «Kui räägime peretoetustest, erinevatest hüvitistest, siis on väga erinev, kuidas erinevad elanikkonna grupid saavad otsustest mõjutatud.»
Sepper rõhutas, et sugu ei tohi jääda strateegilisest mõtlemisest välja, olgu selleks siis liiklusohutus, kaitsevaldkond või mõni teine valdkond, mida me pole harjunud seostama soolise võrdõiguslikkusega.
«Üldjuhul, kus on kokkupuude inimestega, kus lõppkasusaaja on inimene, seal on sooline aspekt sees,» ütles ta.