Teistmoodi Arvi Siig

Mullune raamatuaasta kinnitas üht näiliselt ootamatut, ent kindlasti loogilist trendi. Võime rääkida isegi buumist. On mälestuste ja mäletamise aeg. Arvestatav müügiedu saatis ennekõike neid eesti keeles kirjutatud või diktofoni räägitud raamatuid, mille kaanel tuttav nägu ning sees tuntud nimed lähiminevikust ja tänapäevast.

Memuaare kirjutavad või lasevad endast kirjutada ennekõike aastakümnetega laval või ekraanil kuulsaks saanud (või ennast kuulsaks pidavad) naised. Kirjanduseks need raamatud ei pretendeerigi. Memuaare kirjutatakse endast ja teistest. (Kauneim ja kirjanduslikem neist oli Mari Tarandi raamat oma nooremast vennast Juhan Viidingust.) Aga suurim edu saatis (saadab siiani) hoopis ühe vägagi kirjanduslikust dünastiast pärit võrdlemisi noore mehe vägagi ebakirjanduslikke poripilduvaid mälestusi oma noorukiea mäluaugust, nolkrokkari padualkoholismist (Mihkel Raud).

Päriskirjanikest hetkel vist ainsana andis Loomingus intrigeeriva maitseproovi oma valmivaist memuaarest Mihkel Mutt. Jne, jne. Küllalt kirev bukett mälulilli, kui olla lüüriline. Üks lill oli selles siiani puudu. Eesti kirjandusloos pole peaaegu üldse olemas nn lesememuaare. (Elo Tuglas, ütleb ehk mõni. Aga tema pidas ju päevikut.)

Selle lünga täitis alanud aasta algul Valentina Siig. Tema «Veel kord» on päris heas mõttes kirjanikulese pühendunud mälestusraamat, millesarnaseid näiteks vene kultuuripildis teaksin päris palju nimetada. See on žanr, millel on oma kirjutamata reeglid ja traditsioonid – ja minu meelest on Valentina Siig olulisemaid neist kas teadlikult või alateadlikult järginud.

Selle raamatu tonaalsuse paneb paika pühendustekst tiitellehel: «Pühendatud minu abikaasa Arvi Siia helgele mälestusele.» Selles mõttes on kõik korras. Selles raamatus paksu pori ei pilluta – ja seegi, kes otsib ehk mingeid erilisi nõukamöödaniku jälkusi ja saladusi, peab pettuma.

See raamat on tõepoolest armastava naise tundeline tagasivaade nende kahe kooselatud aastatele. Mõlema jaoks oli see teine abielu, mida ilmselt tõesti hoolega hoiti. Või vähemalt selline on Valentina Siia maalitud pilt. Umbes niimoodi võikski kõlada kõige lühem retsensioon Valentina Siia raamatule.

Ilmselt olin koos paljudega Arvi Siia ja tema tulevase naise esmatutvuse tahtmatuks tunnistajaks ajakirja Noorus suvelaagris Pärnumaal (raamatus on nimetatud Häädemeestet, laager oli siiski pisut eemal Kablis), kuhu venekeelne noorsooajaleht Molodjož Estonii saatis hiljuti Eestisse saabunud Valentina reportaaži tegema.

Tikk-kontsadel ja minikleidis ilmus see rinnakas ja pika musta juukselakaga eksootiline ilmutis meie sekka. Mõne aja pärast kohtasin neid juba Arviga kahekesi Pegasuse kohvikus istumas. Nii see läks, nagu lauldakse laulus. Karm Tallinna asfaldi ja neooni laulik, noorte ja armunute lemmikluuletaja oli leidnud oma uue õnne…

Kardan, et ega ma seda eraldiseisva oopusena arvustada oskakski. Segavad mitmed asjaolud. Just nimelt – asjaolud ja kontekstid. Seegi, et tundsin ju minagi head eesti luuletajat Arvi Siiga mitu kümnendit, 1959. aastal taaselustatud Noorte Autorite Koondisest alates. Teekaaslane (või kaasteeline) oli ta meile, kirjanduslikele «kuuekümnendikele». Oleme Arviga mõnda aega isegi kõrvaltubades töötanud  – Eesti Kirjanike Liidus selle kõige põnevamal perioodil, 1986–1988.

Olen temaga aastakümnete jooksul väga erinevatel teemadel (kirjandus, poliitika, olme) küllalt palju suhelnud, mul oli temast kujunenud ilmselt mingi oma (kinnis)pilt – nagu temal ehk minustki. (Muide, alles hiljuti avastasin Pegasuse avaldatud suurest Arvi Siia luulekogust, et olen üks väheseid, kellele ta on pühendanud ühe luuletuse. Loomulikult liigutas see takkapihta. Miks ma seda omas aegruumis ei märganud? Ei teagi…)
Arvi Siig oli legendaarselt Suur Vaikija, kellelt võis kahe kohvitassi vahelt kuulda maksimaalselt kaks sõna. Seda kinnitab mitut puhku ka Valentina.

Seega ehk huvitas mind selles raamatus kõige enam, mida rääkis Siig koduses miljöös – ja kas üldse rääkis. Nagu selgus, siis ega sealgi eriti mitte. Rohkem rääkima hakkas Siig alles siis, kui parandamatu haigus ta algul korteriseinte vahele, lõpus aga voodisse aheldas. Minu jaoks kõige huvipakkuvamad ongi Valentina Siia lindistused haige Siiaga, mis on ühtaegu hinnangulised ja kokkuvõtlikud nii enda, teiste kui ka ajastu suhtes. Eks ta mitmes tahus  umbes niimoodi oligi, nagu olin vargsi oletanud.

Näiteks: tal oli kahju, et ta ei mahtunud parnassile koos Rummo, Runneli ja Kaplinskiga. Tõsi see oli – tema tihti lausa publitsistlik andelaad tundus sügavusi ihkava kriitika jaoks liiga pindmine. Ta pidas palju vene kirjandusest ja luulest, ennekõike hingesugulasest Jevtušenkost, keda ta ise tõlkis ja kes ka teda jõudumööda tutvustas.

Ta pidas väga oluliseks hiiglaslikus Moskvas pulbitsevat kultuurielu, mida enamik eestlasi kas piiratusest või kadedusest keeldus tunnistamast. (Kuigi toonane nn ametlikule poolele jääv Moskva «kirjanduselu» oli sel ajal juba piisavalt tülgastav, ja suur osa meie põlvkonna parimaid vene kirjanikke kas maha vaikitud, ära keelatud, vangi pandud, riigist välja saadetud või ennast surnuks joonud. Ma ei teagi, mida Siig tegelikult silmas pidas.)

Ja veel: ühiskonnakriitiline Siig, omal ajal enam kui kord parteiladvikut õrritanud ja pahandanud publitsistlik poeet, vakatas 80ndate teisel poolel üsnagi sõnatuks, mis siis, et kuulus ka ise iseseisvuse taastamiseks suure eeltöö teinud kirjanike liidu juhatuse tippu. (Just temale, toonasele ENSV Ülemnõukogu saadikule, tegime ülesandeks tulla välja keeleseaduse projektiga.) Naise küsimusele, et miks sa nüüd vaikid, kui kõik teised barrikaadile hüüavad, vastas Siig: aga kelle vastu ma sõdin, sinu vastu või?

Siin peitubki üks kontekstilisi nüansse, millest päriselt mööda minna ei saa. Tegelikult lugesin Valentina Siia mälestusraamatut juba venekeelses originaalis, ja tunnistan, olin tookord piisavalt häiritud. Eestikeelne variant on korralikult läbi toimetatud, fookuses on rohkem poeet ja vähem lesk.  Pole ju saladus, mida kujutas endast venekeelne ajakirjandus Eestis neil aegadel ja üheksakümnendate algul. Nõukogude Liidu lagunemine ja Eesti iseseisvumine oli paljudele siinsetele venekeelsetele ajakirjanikele lausa isiklik katastroof, mida taheti vältida iga hinna eest. Üsna samas gammas kirjutas oma lugusid toona oma ajalehes ka Valetina Siig. Minu meelest pole ta sellestki kaotusest tänase päevani päriselt üle saanud. (Algul riik, siis abikaasa.) Seda enam väärivad ta meenutused usaldust. Seda enam mõistan mina nüüd Arvi vaikimisi.

Valentina mälestusraamatut soovitan lugeda igal juhul. Keegi ei saa temalt nõuda, et need oleksid teistsugused. Sest need on tema mälestused, see oli tema Arvi. Mida meie ka ei arvaks, on see valu ja armastusega kirjutatud raamat. Ning oma luuletajast saab lugeja sealt samuti üht-teist teada. Aga üht-teist ka ajastust. Näiteks seda, mismoodi tollal tohtis piiritsooni suvilat osta.

Paar tähelepanekut muustki. Tõlge on üldiselt korralik, seda enam, et Valentina ise valdab vene sõna võimalusi kaugelt üle keskmise, st tublil kirjanduslikul tasemel. Küll aga lipsab sisse ajaomaseid väärkeelendeid jms (näiteks «kostab» asemel «kostub»).

Ka tekitas tahtmatult igasuguseid muid ja kirjanduskaugeid assotsiatsioone venekeelsest raamatust tõlgitud eessõna, mille on Venemaa Kirjanike Liidu ja Vene Kirjanike Eesti Ühenduse nimel kirjutanud ei keegi muu kui kurikuulus Vladimir Iljaševitš. Aga eks temalgi ole õigus muutumisele ja uute võimaluste otsimisele.  See on aga hoopis muu teema, mis kuidagi ei puutu Arvi Siiasse.

Mõnikord olen mõtelnud, et milleks üldse igasugu isiklikku laadi mälestusraamatud inimestest, kelle jälg siin maailmas on niigi enam kui ilmne – ja see on nende looming. Aga ju siis ikka on. Vähemalt neile, kes neid teevad. 

Uus raamat

Valentina Siig
«Veel kord. Mälestused Arvi Siiast»
Vene keelest tõlkinud
Toomas Kuter
Pegasus, 2009
262 lk