Tegu pole niivõrd halva õnnega, kuivõrd kehva aja ja ajastusega laiemalt – majanduslikult äärmiselt ebakindel ja traditsioonide nappuses vaevlev üleminekuaeg ei olnud just parim uute kodumaiste kvaliteetmeelelahutust pakkuvate jutukirjanike esilekerkimiseks.
Vana ja ajaviitekirjandusse halvakspanuga suhtuv raamatukirjastamine oli alles ümber kujunemas iseseisva kultuurrahva turumajanduslikel alustel toimivaks kirjastusmaailmaks, ka perioodika, kus võinuks leida avaldamiskohti, elas üle oma ebastabiilseimat arengufaasi. Ometi oli kirjanik Tiit Tarlap juba tollal täiesti valmis ja väljakujunenud looja, kellel lihtsalt ei õnnestunud jõuda oma potentsiaalse publikuni, iseasi, milline oli toona selle lugeja ostujõud.
Igatahes õnnestus Tarlapil tasapisi hakata avaldama oma tekste Pärnu, Viljandi ja Haapsalu maakonnalehtedes, esimesteks nende hulgas olid tipptasemel meelelahutust pakkuvad romaanid «Kurjuse tund» ja «Vampiirilõks» aastail 1993–1994, aga jällegi tuleb tõdeda, et ilmunuks need rajoonilehe järjejutu asemel Tallinna kirjastustes omaette köidetena, olnuks ka meedia ja kriitika tähelepanu ilmselt teisest suurusjärgust.
Ometi olid need teosed samal tasemel, kuhu ülejäänud algupärane Eesti žanriulme ja kvaliteetne loojutustamine jõudis alles Indrek Hargla tulekuga kirjandusse sajandivahetusel.
1998. aastal võitis Tarlap lühiromaanidega «Vihkamise suund» ja «Kaduviku paladiinid» esmakordselt välja antud Eesti ulmeauhinna Stalker, kuid fännide tunnustusele ei saanudki järgneda laialdast lugejamenu, kuna kirjaniku tekstid olid endiselt kättesaavad vaid maakonnalehtede jutusabades.
Uue sajandi alul ilmusid omakirjastuslike kogumikena esimesed Tarlapi raamatud «Viiking, kes armastas haisid» (2001) ning «Kurjuse tund. Koidiku lapsed» (2005), mis andsid laiemale publikule esimest korda võimaluse tutvuda Tarlapi loominguga, kuid lõviosa neis ilmunud tekstidest olid tolleks ajaks juba 10–15 aastat vanad.
Alles viimastel aastatel on Tarlapi värskem romaanilooming kiiremini lugejateni jõudma hakanud: 2009 avaldas kirjastus Jumalikud Ilmutused ta romaani «Meie, kromanjoonlased» (kirjutatud 2004–2005), 2010 kirjastus Fantaasia romaani «Tuleriitade öö» (kirjutatud 2007) ning nüüd on (taas üsna omakirjastuslikult) ilmunud romaan «Roheliste lippude reservaat» (kirjutatud 2006).
Endiste Tšernobõli-meeste (kelle hulka kuulub ka Tarlap) ühingu väljaandel ilmunud romaan on suuremate vaidlusteta üks selle aasta olulisemaid, kui mitte see kõige olulisem algupärane ulmeraamat.
Ulmeasjatundja Jüri Kallas on märkinud, et üks Tarlapi avaldamisraskuste põhjuseid võib olla suurkirjastuste tädidest ja meestädidest toimetajad, kelle jaoks kirjaniku romaanid on liialt mehelikud, julmad ja jõhkrad. Igatahes on «Roheliste lippude reservaat» pühendatud just «Kõigile nais- ja meessoost tädidele, kellele selle loo üleannetu käsitlusviis paraku vist ei meeldi».
Aastal 2600 saadetakse Planetaarse Inspektsiooni Agentuuri inspektor Vegard Doyle planeedile, mille nimi ongi andnud romaanile pealkirja, uurima ühe haruldase narkootikumi esilekerkimist ja ajama selle levitajate jälgi. Too narkootikum ei mängi teoses suurt rolli, kiiresti kerkivad esile poliitilised võimumängud Maa, kolooniate ja selle reservaadi erakondade vahel, peategelased muutuvad ootamatult oma elu eest pagevateks tagaaetavateks.
Tuleb välja, et romaani kangelased ongi saadetud oma tööandjatest luureasutuste poolt etendama katalüsaatori rolli näitemängus, mille stsenaariumist neil loomulikult aimugi pole, aga mille viimaste lehekülgedeni nad plaani järgi kindlasti ellu jääma ei peaks. Nende tegevusest sõltumatult või siiski just selle tõttu toimub kaugel planeedil riigipööre ning luurajad leiavad end peatselt kodusõja keerises.
Kriitika on sedastanud, et Tarlapi jaoks on väga südamelähedane looja karmi koolkonna kriminaalkirjanik Raymond Chandler, ning tuleb tunnistada, et «Roheliste lippude reservaat» on autori loomingu vaat et kõige chandlerlikum tekst. Selle minajutustaja tegevuskirjeldused, sisevaatlused, elutähelepanekud ja ilmavaade on äärmiselt philipmarlowe’likud ning sellistena väga toredad, vaheldusrikkad ja üldsegi mitte keskmisele spioonipõneviku täiuslikule kangelasele omased.
Inspektor Doyle pole eriline püstoli- või rusikakangelane. Ta küll armastab teha suitsu ja tarvitada kanget alkoholi, aga surma saata või korralikult läbi peksta õnnestub tal teksti jooksul vaid mõni üksik antagonist, enamasti klohmitakse teda ennast, tõmmatakse nutikamate tegelaste poolt haneks või vantsib ta lihtsalt ühest ettesöödetud situatsioonist teise, käitudes just nii, nagu salajased niiditõmbajad on eeldanud. Seejuures on ta üsna resigneerunud ja saatuse maksahaake fatalistlikult võttev tüüp, meenutades klassikalist karmi koolkonna detektiivi.
Tarlap on oma miljööloomelt, dekoratsioonidelt ja hingelaadilt väga vanaaegne ulmekirjanik. Tema 2600. aasta kosmosemaailm lähtub sisuliselt 1950. aastate tehnika arengu hetkeseisust. See on äärmiselt retrohõnguline ja teadlik valik, mistap kerkivad lugedes pidevalt silme ette nostalgilised pildid tollasest angloameerika ulmeklassikast.
See on just seda tüüpi tekst, milles võib aastal 2600 mõne kauge planeedi koloonias kohata jätkuvalt paberile trükitava ajalehe toimetust, kus võib kohtuda reporteriga, kes tipib artikli valmis mehaanilisel kirjutusmasinal.
Ometi pole see romaan pelk retrohõnguline krimiseiklus. Riigipöörde järel partisanivõitluse keskmesse sattunud tegelastele avaneb reservaadi põlisasukate laiem vaade inimese ja looduse vahekorrale, inimese arenemisele ta enda loodud üha kunstlikumas keskkonnas ning võimalusele valitud ummikteelt pääseda.
Seega pole tegu primitiivse kosmoseooperiga, mis mängib vaid maksimaalselt grandioossete dekoratsioonide taustal läbi klassikalist tragöödiat, vaid ulmeline keskkond on kirjanikule vajalik teatavate sotsiaalsete ja psühholoogiliste tendentside võimendamiseks.
Lühidalt sedastab Tarlap oma tegelaste suu läbi, et inimtsivilisatsiooni tehnoloogiline etapp, mis hõlmab tervikust ajalises mõttes umbes 0,1 protsenti, on tegelikult juba haiguse surmafaas, mida võib võrrelda peenralt ära lõigatud ning vaasi pandud lillega. Selle värvid on kaunid ja ta lõhnab kenasti, aga tegelikult teame kõik, kui kauaks seda ilu veel on.
Tiit Tarlap on eesti žanrikirjanduses Indrek Hargla kõrval ainus autor, kelle enam-vähem suvalise teose võid kätte võtta just siis, kui tahad eesti kirjandusele nii harva omast mõnusat, süümepiinadeta, loomulikult ja heas mõttes lõdva randmega kirja pandud, kiiresti jooksvat lugu lugeda, kui tahad intelligentset ajaviitekirjandust, mida varem oled harjunud otsima peamiselt angloameerika žanrikirjanike teoste riiulist.
Raamat
Tiit Tarlap
«Roheliste lippude reservaat»
Pärnumaa Tšernobõli Ühendus «Gamma»
Pärnu, 2012
300 lk
Tiit Tarlap
Pärnumaal elav eesti ulmekirjanik Tiit Tarlap on sündinud 13. novembril 1954.
Varem ilmunud raamatuid:
• «Viiking, kes armastas haisid» (2001; kogumik)
• «Kurjuse tund. Koidiku lapsed» (2005; kogumik)
• «Meie, kromanjoonlased» (kirjastus Jumalikud Ilmutused; 2009)
• «Tuleriitade öö» (kirjastus Fantaasia; 2010)
