Kui Indrek Neivelt käis üleeile välja mõtte, et ettevõtete tulumaksu taaskehtestamisest pole pääsu, olid hurjutavad reaktsioonid kriisišokis ühiskonnale kohaselt üsna vaoshoitud. Kuid siiski võis ettevõtjate kommentaaridest aru saada, et endine pangajuht on läinud tabu kallale.
Ülemaailmses kriisis, mille järel ei pruugi paljud seni harjumuspärased tõekspidamised läänemaailmas enam sugugi iseenesestmõistetavad olla, kõlab kuldsena Baltika juhi Meelis Milderi manitsus, et täna homset vormides tabuteemasid olla ei tohiks.
Ei, ma ei kasuta praegu Postimehe nappi lehepinda, et klassiviha kütta ja nõuda «ärikate» maksu alla panemist. Kuid on oluline mõista, et kärbetega ühele poole saades pole riik oma panust veel kaugeltki andnud. Rohkem kui kunagi varem vajame nüüd ühtset arusaama, kuidas edasi minna.
See ei tähenda tõdemust, et pingutame mõned aastad püksirihma ja küll varsti on kõik jälle hästi. Mitu ettevõtjat on vestluses öelnud, et Eesti ühiskond vajab suurt ja kompleksset strateegiat nii ettevõtluse kui ühiskonna edasiseks arenguks. Strateegiat, mis ulatuks üle majandussektorite piiride, sõnastaks selgelt visiooni Eesti tuleviku mootoritest, sõnastaks ka ohvrid, mida ühiskonnagrupid peavad tooma, ning põhjaliku paketi ülesannetest, mis sihtpunkti jõudmiseks teha tuleb. Midagi ühiskondliku leppe sarnast, kui soovite.
Ning poliitilised tabud oleks sellel strateegial vaid risti jalus.
Kärbete arutamine kinniste uste taga, mitte avalikkuse ees loosungeid hõigates, teeb koalitsioonipoliitikutele au, sest siin käituti riigimeeste, mitte poliitikutena. Järgmine samm strateegia edasiminekuks peab aga vastupidi olema kogu ühiskonda hõlmav protsess. Ma ei tea, kas see on Eestis võimalik, kuid hiljutine uue töölepinguseaduse sünnilugu annab selleks siiski lootust. Eestimaalaste võidukas ülestõus Langi ja Maripuu vastu toimus ühiskondliku aktiivsuse ja kodanikujulguse, mitte kividega. Ehk õnnestub see ka Eesti uue strateegia loomisel?
Saksamaa keerulist, paljude eranditega maksusüsteemi on Eestis pigem toodud esile halva näitena, kuid vähemalt annab see Saksamaale võimaluse teha majandus- ja regionaalpoliitikat. Ajad on erakorralised ning senine hüüdlause (ärme unustame, puhtalt poliitiline!), et olgu ühtlased ja väga väheste eranditega maksud, ei tohi jääda dogmaks.
Kordan veel kord, ma ei ürita nõuda ettevõtete tulumaksu taastamist või muud kardinaalset maksusüsteemi muudatust. Aga kodanikuna tahan arutelu, tahan kuulda häid ja sisulisi argumente mõlemalt poolelt. Mitte poliitilisi loosungeid.