Tänu koondamisteatele Austraaliasse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Oleksin oma Eesti ülemusele peaaegu tänukirja saatnud, et ta mu ära koondas,» tunnistab Andres Saar (32), kes elab koos abikaasa Viktoriaga kolmandat aastat Austraalias ega kavatse niipea kodumaale naasta.
Kui me pärast Andrese koondamist Eestist lahkusime, mõtlesime, et reisime ringi, jahtume maha, tuleme värske peaga tagasi ja hakkame siis eeskujulikeks maksumaksjateks ja lapsevanemateks, räägib Viktoria Saar (27).
Austraaliasse jõudis paar 2009. aastal pärast seda, kui oli üheotsapiletiga Taisse lennanud ja seal mõni nädal akusid laadinud. «Esialgu ei pidanud ma reisile minemist üldse õigeks.
Olin selline konservatiivne eestlane ja leidsin, et milleks raha maha sõita, kui selle eest saaks endale lubada näiteks... ükskõik mida,» räägib Andres. «Pärast esimesi nädalaid Tais aga olin peaaegu valmis oma Eesti ülemusele tänukirja kirjutamas, et ta mu ära koondas.»
Et mõlemad mahtusid toona Austraalia viisa vanusepiiridesse, otsustati Taist edasi just sinna sõita. «Mõtlesime, et teeme tööd ja reisime ringi, küll see koduigatsus meid ükskord tagasi veab,» meenutab Viktoria.
Pärast poolt aastat Austraalias oli aga mõlemale selge, et just selles riigis tahavad nad elada. Siis hakati tegutsema selle nimel, et lühiajalisest viisast saaks pikaajaline. Tänu sellele, et Andresel on rahvusvaheline eriala ja ta on töötanud pikalt lennutranspordiga tegelevas rahvusvahelises logistikafirmas, oligi paaril võimalik Austraaliasse jääda.
Andres ja Viktoria elavad riigi edelaosas Perthis ja on eluga igati rahul – avab ju sealne keskmine palk uksed väga paljudele võimalustele nii Austraalias kui ka mujal maailmas.
«Ühiskond tervikuna, inimesed, töötingimused – kõik on väärt seda, et ikka ja jälle kõiksuguseid pabereid Austraalia riigi jaoks kokku ajada,» räägib Viktoria, kes alustas kaugel maal töökarjääri baarileti taga kliente teenindades, nüüd aga töötab ühes rauakaevandustele masinaid tootvas Saksa firmas.
Kuna tänu praegusele Austraalia kaevandusbuumile areneb firma kiiresti, jagub Viktorial ülesandeid seinast seina, alustades arhiveerimissüsteemi loomisest ja paljundamisest ning lõpetades konkreetsete varustajatega lepingute sõlmimise ja üldise hinnapoliitika kujundamisega.
«Eks kogu Austraalia ühiskonna olemus peegeldub ka keskmises austraallases – nad armastavad veeta aega oma perega, mitte ei tee nädalavahetusel topeltpalga eest ületunde. Elu on võrreldes Eestiga üsna stressivaene, inimesed elavad kauem, on tervemad ja oma eluga rohkem rahul,» kiidab Andres.
Austraallased on sõbralikud – poemüüja lobiseb aastavahetusepeost, postiljon soovitab hekki pügada ja paljud kiidavad Viktoria seni konarlikku, tugeva aktsendiga inglise keelt. «Eestlastele tundub kõik see alguses silmakirjalik ja võlts, aga nüüd paistab, et austraallased ei oskagi teistmoodi ja see on pigem ikkagi siiras,» mainib naine.
«Samas ei taha ma Eestile väga palju ette heita ega kaht maad omavahel võrrelda. Eluolu, asukoht, riigi olemus ja saatus on ju olnud täiesti erinevad. Samas pole Eestis regionaalpoliitikat minu meelest ollagi, Austraalias aga saavad keskustest eemal töötavad inimesed mitu korda suuremat palka, et kuidagi asustust hajutada ja inimesi maale meelitada. Eestis omakorda on hea ja lihtne asju ajada, näiteks võimaldab e-riik meil ka Austraalias oma kodanikukohustusi täita.»
Kas noored, kes on elanud suure osa oma elust Eestis, veetnud mingi aja Saksamaal ja Gruusias, kihlunud Tais, abiellunud Filipiinidel ja elavad nüüd Austraalias, on kodumaa maitsed ja mälestused täielikult mälust kustutanud?
«Mina igatsen kukeseeni, mida saan ise Värska männimetsadest korjata! Värska vett peaks ka siia sisse tooma, sest mineraalvee valik on Austraalias väga kesine. Ja eestikeelseid raamatuid tahaks rohkem lugeda,» loetleb Viktoria asju, mida taga igatseb. Samuti tunneb ta puudust jutuajamistest... võõraste inimestega.
«Eestis võib mõnikord pikalt juttu rääkida mõne inimesega, kellel on sinuga samasugune sotsiaalkultuuriline taust. Austraalias elades pead aga kõik mõisted pikalt ja laialt lahti seletama, enne kui sügavale jõuad.»
Andres igatseb musta leiba ja saunaõhtuid sõpradega: «Kui me Austraalias kunagi maja ehitama hakkame, siis saun on kindlasti kohustuslik!»
Kuigi Andres ja Viktoria ei pea end teab mis suurteks eesti tavade austajateks ja järgijateks, kipuvad need aeg-ajalt iseenesest välja lööma. «Küsisin haigla jõulupeol kolleegidelt, kas kingipakkide saamiseks peaksime midagi etendama, luuletama või laulma, mispeale mind vaadati veel mitu kuud natuke imeliku pilguga: «Ah, see on see tüdruk, kes tahab terve osakonna ees laulda!» Igatahes pöörati see küsimus tol korral minu vastu ja olin ainuke, kes pidi kingipaki saamiseks midagi tegema,» meenutab Viktoria humoorikat seika kultuurilistest erinevustest.
Õnneks on ka Austraalia suurlinnade eesti seltsid päris aktiivsed ning Perthi eestlaste «ema» Anu peavad Andres ja Viktoria tõenäoliselt maailma kõige külalislahkemaks ja abivalmimaks eestlaseks. Jõulude ajal, vabariigi aastapäeval, emadepäeval ja jaanipäeval tullakse alati kokku ja korraldatakse midagi eestipärast.
Maailma kõige keerulisem küsimus perekond Saare jaoks tuleb nüüd: «Kas plaanite Eestisse tagasi ka tulla?»
«Me romantiseerime eemal olles Eesti elu üle. Mõtleme ajale, kui lapsed on juba suured, meie vanad, aga hea tervise juures, Austraalia pensionid tiksuvad ja muresid justkui poleks – et siis kolime Eestisse ja hakkame talu pidama.
Oh, aga praegu läheme kuueks nädalaks Eestisse külla ja naaseme Austraaliasse täielikus depressioonis,» toob Viktoria näite unistuste ja igapäevaelu vastuolust.
Andrese sõnul pole ta kunagi välistanud Eestisse tagasipöördumist, kuid praegu tunduks see ilmselge rumalusena, sest töös pakub Austraalia talle palju suuremaid ja huvitavamaid võimalusi.