«Kuninglik armulugu» - film, mida vajaksime ka meie

, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirglik afäär: Caroline Mathilde (Alicia Vikander) ja Johann Friedrich Struensee (Mads Mikkelsen).
Kirglik afäär: Caroline Mathilde (Alicia Vikander) ja Johann Friedrich Struensee (Mads Mikkelsen). Foto: Kaader filmist

Liigse keerutamiseta võib öelda, et «Kuninglik armulugu» on õnnestunud ajalooline draama. Film, millesarnast vajab iga riik ja rahvas, et elustada oma mineviku suured hetked, et anda audiovisuaalne mõõde ajalooteadusele ning nägu nimedele neis tekstides.


2012. aasta Euroopa Liidu eesistujamaa Taani pole alati olnud väike, edukas, efektiivne ja eesrindlik riik, keda pea kõik teised kadestavad. (Nagu praegu võib öelda tema filmitööstuse kohta.)

18. sajandi teisel poolel oli see justkui tagurlikkuse pesa kesk valgustusajastu tuulutavate õhuvooludega Euroopat. Rousseau ja Voltaire olid õukonnas keelatud lektüür, kehtis sunnismaisus ja pärisorjuselähedane teotöö.

1766. aastal sai kuningaks ajalookirjanduses nõrgamõistuslikuks nimetatav kuningas Christian VII. Talle imporditi Inglismaalt võluv abikaasa Caroline Mathilde, kuid noor valitseja eelistas pigem kõrtse ja kohalikke prostituute.

Vaimselt ebastabiilse kuninga usalduse võidab sakslasest arst Johann Struensee, oma ajast eespool liikuv, terava mõistusega, uuenduslik ja sihikindel mees, kes suudab end sisuliselt riigijuhiks üles töötada.

See kõik oleks üks kuiv ajaloorägastik, kui sellesse poleks segatud armastus, tundeid ja mõistust hõlmav kirglik afäär kuninganna ja Struensee vahel.

Kõik kolm peategelast teevad äärmiselt võimsad rollid. Kui kogenud maestrona säravalt Mads Mikkelsenilt võis seda ka üldjoontes oodata, siis üllatavam on noore, alles teatrikooli lõpetava Mikkel Følsgaardi skisofreenilise kuninga ­ootamatult inimlik roll, mis leidis õnneks tänavusel Berliini filmifestivalil tunnustamist ka parima meesnäitleja auhinnaga. Kahe mehe maskuliinsuse vahel balansseerib võluva maitsekusega kuningannat portreteeriv rootslanna Alicia Vikander.

Kui teile vähegi meeldivad ajalugu või filmid, siis ärge minge vaatama samal ajal ekraanidel püsivat piinlikult kostüümidesse ja klišeedesse uppuvat «Kallist sõpra».

Minge vaadake hoopis seda, mitu korda kavalamat ja paremat Taani filmi «Kuninglik armulugu». Te saate mitmekihilise ja ajalooliselt autentsena mõjuva elamuse, mille puhul kostüümidraama termin on pigem ebatäpne, sest selles filmis pole keskseks mitte butafooria (kuigi vaieldamatult õnnestunud, nagu ka filmi muusika), vaid lugu ja tugev terviklik draama.

Nikolaj Arceli filmi võib julgelt võrrelda hoopis teise monarhistliku looga «Kuninga kõne», neid mõlemaid ühendab inimlikkuse kaudu suureks mängitud ajalugu, tempokas stsenaarium (samuti Berliini auhind), täiuslikud näitlejatööd, mis portreteerivad ebatäiuslike sinivereliste tavainimlikke eksimusi, ja suurejooneline visuaal, mis maalib välja ühe ajastu murdelised sündmused ilmselt mitme praeguse põlvkonna ajaloopildiks.

Sääraseid filme on vaja ja neid tasub vaadata kas või ajaloo õppimise pärast. Isegi kui need ei räägi meie endi lugu, räägivad nad lugu inimestest nagu meie.

Film

«Kuninglik armulugu»
Režissöör Nikolaj Arcel
Taani 2012
30. märtsist Tallinna kinodes Artis ja Coca-Cola Plaza ning Tartu kinos Cinamon

 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles