Maailmadžässi noorema põlvkonna diiva Lizz Wright (32) oskab leida elus tasakaalu – laval annab ta end tunnete võimusse, viies kuulajad oma hüpnootilise häälega kaasa muusika müstilisse maailma. Kodus meeldib talle olla kahe jalaga maa peal ja kätega mullas – elades mägises paigas, Põhja-Carolina osariigis, on Lizzi lemmikhobiks aiandus. Spirituaalne lauljanna esineb 27. aprillil Jazzkaare festivalil.
Lizz, kust sa tuled? Pean silmas, mis on su sügavam sisu ja mis mõjutab su muusikat?
Ma naudin tunnetekesksust ja püüan aistinguid sügavuti uurida. Muusika on väga empaatiline kunstivorm. See on turvaline ja samas täis kauneid riske. Kontserdi lõpus loodan alati, et olen puudutanud sügavalt seestpoolt nii ennast kui publikut. Kui tunnen end laval hästi ja samas olen keskendunud, toob laulmine kergenduse.
Me oleme harjunud nägema ja kuulma mustanahalisi artiste laval ülimalt ekspressiivsetena, nad näitavad oma tundeid kõigiti välja. Sina tundud erinev oma meditatiivse laulumaneeriga. Sa ei esitle oma vokaaltehnikat ega kasuta heliefekte, siiski su maagiline hääl mõjub kuulajatele. Kas pidid käima pika tee, et leida oma stiil või on see tagasihoidlikkus algusest peale sulle omane?
Intensiivsust võib väljendada mitmeti. See ei pea olema väline ja efektne. Olen nähtavasti üks neist, kes hoiab oma tundeid peidus ja ootab seda õiget plahvatamishetke. Kui laul liigutab mind sisimas sügavalt, ei näe ma vajadust pidevalt näidata oma vokaalseid võimeid, et emotsiooni edastada. Siiski ei oska ma iial arvata, millised kavatsematud hetked mu hääles või esinemises panevad publiku kuulama ja seda nautima. Igal õhtul pärast esinemist olen tänulik ja erutunud müstilise elamuse eest ja ma ei võta seda kogemust eales endastmõistetavana.
Oled maineka plaadifirma Verve all välja andnud neli edukat plaati. Sa laulad poppi, souli, gospelit, folki ja su muusikud panevad selle kõlama džässi võtmes. Kas keegi ütleb sulle, mida sa peaksid tegema või saad ise otsustada, valides oma muusika ja muusikud just sellised, nagu sulle meeldib?
Kui peaksin tegema alandavaid ohverdusi muusikamaailmas püsimise nimel, ei oleks see väärt otsus. Oleksin siis pigem õnnelikum, lauldes kitsekarjale ning teenides elatist millegi muuga, kui olles kellegi niitidest tõmmatav nukk. On privileeg teha rõõmu pakkuvat tööd, eriti kui kuulajad mind niimoodi hoiavad.
Esinejana pead sa alati andma endast parima. Kuidas hoiad end tasakaalus või suudab muusika alati anda jõu, mida vajad reisimiseks, esinemisteks, plaadireklaamiks?
Viimased kaksteist aastat tegelen selle väljamõtlemisega, et mis mind tasakaalustaks – ja see õppeprotsess on lõputu! Praeguseks olen valinud elu vaikuses mägimaastikul ja harin maad nii palju kui võimalik. See annab mulle energiat esinemiste ajaks. Varem, kui pidevalt tuuritasin, jäi viimaks sellest entusiasmist puudu. Parema meelega esinen vähem ja tugeva sisetundega, kui igal pool ja järjest tühjemana. Reisimine on omamoodi tore ja vaheldusrikas, kuid ma vajan tasakaalustavat ja tõelist elu, oma kodu.
Mida sa oma aias siis kasvatad?
Praegu ehitan ümber kasvuhoonet, terve talve olen kasvatanud külmakindlaid taimi. Ameerikas on juba suur kevad ja olen külvanud palju seemneid – salatit, kapsast, ürte... Et oleks toidutegemiseks värsket alati oma aiast võtta. Söögitegemine ja aiandus on mu lemmiktegevused muusika kõrval.
Kas laulmist saab õppida või sa lihtsalt pead laskma elul ja tunnetel oma häält kujundada?
Hääl on maagiline ja ääretult isiklik, aga siiski on see ka instrument. Olen tänulik oma hääleõpetajatele nende teadmiste jagamise eest, nad on õpetanud mulle, kuidas saada häälest rohkem värvi ja jõudu. Loomulikult, lõpuks jääb ikkagi minu hing ja kujutlused, millest ma laulan. Treenimine aga tuleb igal juhul kasuks – see eemaldab piirangud ja arendab häält, et see võiks olla kaua terve ja hästi kõlada.
Mida sa tead Eestist ja millised on su ootused seoses Eesti kontserdiga?
See saab olema minu esimene kord Eestis esineda, ootan seda väga. Püüan veel enne reisi Eesti kohta nii palju kui võimalik teada saada ja kuna ma austan rahvustoite, tahaksin tutvuda ka Eesti köögiga!
Kui peaksid valima ühe laulu oma repertuaarist, mis sind iseloomustaks või mis on sulle eriti lähedane, milline see oleks?
Ühe laulu valimine on muidugi raske, nagu peaks valima ühe mütsi, mida terve elu kanda! Aga laul, mida ma olen alati valmis laulma, on «I Remember, I Believe». See tekitab alati tunde, nagu oleksin kodus.