Eesti juhtivaid dokumentaliste Marianna Kaat ei sooviks mingil juhul, et temast endast tõsielufilmi vändataks.
Marianna Kaat: elu ise on mängufilmist palju huvitavam
15. aprill 2012, 10:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõpetanud 1986. aastal Peterburi teatriakadeemia teatriteadlasena, pole Marianna Kaat (54) valitud erialal päevagi töötanud. Isegi teatris ei käi ta enam, kui ooperid või väärt ooperite kino-ülekanded välja arvata.
Sattunud kaheksakümnendate lõpul Eesti Telefilmi Juhan Aare dokumentaalfilmi «Mitte ainult kodumeri» toimetajaks, haaras ta olude sunnil ise ohjad ning keskkonnareostuse-teemaline, ainsagi sõnata film tegi ilma nii meil kui ka arvukatel festivalidel üle maailma.
Ise teeb, ise loob
Marianna Kaat meenutab XII Firenze naiskineastide filmifestivalilt lühidokumentaalfilmide peapreemia, 500 000 liiriga naasmist. Laureaadid tehti teatavaks kesköö paiku, lennuk väljus aga juba kell viis hommikul. «Anti pangatšekk, aga mina isegi ei teadnud, mida sellega tehakse,» naerab Kaat. Nõukogude inimene polnud ju mingist tšekindusest kuulnud.
Lõpuks koguti tšekile vastav summa festivalikülalistelt sularahana, ning seda auhinnaraha sai noor režissöör veel hiljemgi festivalidele sõites taskurahaks kasutada.
Aeg on teinud oma töö. Praegu, usub Kaat, ütleks ta sarnase linateosega sõnumi välja mitte 35, vaid kümne minutiga.
Valmis veel paar filmi, siis lagunes Nõukogude Liit, kadus Eesti Telefilm, sündis esimene laps, seejärel teine, järgnes töö ETV hanketoimetuses... «Aga selline tulevikus elamine – sest filme ostetakse ju tulevikku silmas pidades – mulle ei meeldinud,» nendib Kaat.
1998. aastal otsustas ettevõtlik ja alati rõõmsameelne naine luua päris oma produktsioonifirma, mis sai nimeks Baltic Film Production. Tõsieluseriaalid nagu «Loomakliinik» või «Kahjukäsitlejad» on televaatajail küllap seniajani hästi meeles.
Võiks arvata, et juhtida oma firmat, olla produtsent, režissöör või kes veel ühes isikus on lust ja lillepidu. Paraku pole see kaugeltki nii: «Vahel viskab tõesti üle. Asjad jooksevad kokku, sest meie äris ei saa midagi edasi lükata. Kui nihutad tähtaega, võid terveks aastaks mõne fondi rahastusest ilma jääda.»
Huvitab omapärane karakter
Seni on Kaadi edukamaks müügiartikliks osutunud 2007. aastal valminud «Kalinovski väljak», mis käsitles presidendivalimisi Valgevenes. Kui paljud inimesed seda näinud on, ei tea aga täpselt keegi. Sama lugu on balletiveteranidest kõneleva «Maria teatri fantoomidega», sest kui Eurochannel seda näitas, saabus tänumeile isegi Brasiiliast.
«Filme tehes köidab mind eelkõige tugev karakter, omapära. Sa lihtsalt naudid seda inimest, ükskõik, mida ta ütleks või teeks,» selgitab Kaat, kuidas ta oma filmide kangelasi valib. Mil viisil aga peategelased kaamera ees loomulikult käituma ja lihtsalt oma elu elama saada, ta täpselt öelda ei oskagi.
Ütleb, et üritab luua vastavat atmosfääri, kuid palju aitab kaasa seegi, kui tunda siirast huvi peategelaste elu vastu. «Pead olema nende lainel ja unustama kõik muu,» mainib ta.
Marianna Kaadile on pakutud ka mängufilmide lavastamist, aga see pole tema maailm. «Elu ise on palju huvitavam, pakub selliseid karaktereid ja olukordi, milliseid ei mõtle välja ükski stsenarist. Kui mängufilmitegija palub jumalat, et kõik läheks plaani järgi, siis dokfilmitegija loodab, et hakkaks nüüd midagi juhtuma. Dokfilm on ootamatu nagu jalgpall, sest sa ei tea iial, millega see lõpeb.»
Parandamatu Anti-Keedus
«Minu eesmärk filmi tehes on, et seda vaadanud inimesele jääks lootus ja usk elusse. Veendumus, et kõik saab korda,» räägib Kaat. «Olen ka ise optimist ja mulle ei meeldi masendavad filmid. Film ongi režissööri loodud reaalsus, tema valib, millist materjali ta filmis kasutab.»
Seetõttu on ta täiesti nõus nimetama end Anti-Keeduseks, ehkki hindab Sulev Keeduse ühiskonda peeglisse vaatama sundivaid, lausa raputavaid taieseid väga kõrgelt. «Mul on lihtsalt teine lähenemine,» märgib Kaat.
«Päikeselisem ellusuhtumine – ja see on tõestatud – sõltub geenidest. Optimismi ei saa kasvatada, see kas käib või ei käi sünniga kaasas. Võib-olla aitaks kedagi šokolaadi söömine. Võib-olla peaks Keeduski rohkem šokolaadi sööma?»
Paradoksaalne, aga samas ka loogiline: Marianna Kaat ise ei sooviks mitte mingil juhul olla tõsielufilmis jälgitav objekt. «Ma ei usu, et olen huvitav inimene. Minu eluski pole midagi huvitavat. Ei, minul seda vajadust ei ole.
Mulle ei meeldi isegi intervjuusid anda ja lasta endast pilti teha. Aga ma tahan, et inimesed läheksid ja vaataksid filme, ja seetõttu mõistan, et see on vajalik.»
Nii et kel võimalik, minge nädalavahetusel kinno. Möödunud nädalal esilinastus «väikesest Pavarottist» Alex Priorist jutustav «Tööpealkiri: Imelaps». Film, mida kriitikudki juba taevani kiita jõudnud, ja mitte asjata.