Põhja-Korea bussijuhi näpuvea tõttu nägi grupp välismaiseid ajakirjanikke eile pealinna Pyongyangi selliseid piirkondi, mida väliskülalistele mitte kunagi ei näidata, kuna siis selguks põhjakorealaste argireaalsus.
Bussijuhi eksitus näitas välisajakirjanikele tegelikku Pyongyangi
Buss pidi ajakirjanikud toimetama Hanani muusika- ja informatsioonikeskusesse, kuhu nad olid kutsutud seoses Kim Il-sungi 100. sünniaastapäeva tähistamisega. Juht keeras aga valele teele ja mingil hetkel märkasid seda ka giidid.
Tavaliselt sõidutatakse välismaalasi mööda siledaid ja puhtaid paraadtänavaid, kuid nüüd lendas akende taga kruus.
«Äkki on see vale tee?» pobises üks kaasas olnud ametnik. Bussijuht sai eksitusest aru ja keeras ruttu ära auklikult ning tolmavalt teelt.
Bussis viibinud AP toimetaja jõudis aga märgata pimedaid kauplusi, aeglaselt ukerdavaid vanureid ning presendist omavalmistatud seljakotte. Ka oli näha betoonist kortermaju, mille nurgad olid murenenud.
«Loodan, et ajakirjanikud kajastavad üksnes absoluutset tõde,» ütles giidiks olnud Ri Jinju väriseva häälega siis, kui buss sõitis marmorist ja särava ning peaaegu tühja muusikakeskuse ette.
«Tõde on see, et me igatseme väga oma juhti Kim Jong-ili ja tugev ühtelkuuluvus on rahva ja juhtide vahel, kes energiliselt järgivad liidrite instruktsioone suure, võimsa ja tugeva riigi ülesehitamiseks.»
Põhja-Koreas on raske aru saada, et mis on ehtne ja mis mitte. Tõsiasi on, et sa ei saa seda minna ise otsima.
Igaühte, kes tõmbub eemale pressile mõeldud tuurilt või jalutab eemale neist üksikutest hotellidest, kuhu välismaalasi lubatakse, võib politseinik pidada kinni ja ähvardada maalt väljasaatmisega.
Enamik välismaalasi pole Pyongyangis mitte kunagi näinud ühtegi löökauku, liiklusummikut ega maas sigaretikonist suuremat prahitükki. Ka pole näha füüsiliste puuetega inimesi ega seintel grafiteid, vahendas AP.