Laevalt vette hüpanud mees: tundsin, et tahan elada

Berit-Helena Lamp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helsingi lähedal asuval Pihlajasaarel elas Tallinki laevalt merre hüpanud mees kolm nädalat, enne kui endast märku andis.
Helsingi lähedal asuval Pihlajasaarel elas Tallinki laevalt merre hüpanud mees kolm nädalat, enne kui endast märku andis. Foto: Andres Haabu

Eile Soomes Pihlajasaarelt leitud eestlane, kes 28. märtsi õhtul reisilaevalt Star üle parda hüppas, rääkis TV3 «Seitsmestes uudistes», et sai vahetult pärast vette hüppamist aru, et oli teinud vale otsuse.

«Nii kui vette kukkusin, võttis pildi ette, et mis on juhtunud ja miks ma vees olen. Võtsin riided seljast ära, sest teadsin, et nad on rasked ja et ma ei jõua nendega ujuda. Alguses ujusin krooli, aga palju ei jõudnud,» rääkis mees uudistesaatele antud intervjuus.

«Teadsin, et pean liigutama, sest muidu jahtun kiiresti. Ujusin vaikselt konna, aga siis ei jõudnud ka seda teha. Proovisin karjuda, aga olin selleks liiga nõrk. Keerasin selili, aga sain aru, et kallas on liiga kaugel ja ma ei jõua sinna ujuda. Arvasin, et on kindel minek,» rääkis mees.

Mees rääkis, et palus abi kõrgematelt jõududelt, et ta saaks ikka kaldale. «Ma ei mälea, mis juhtus, et siis olid jalad põhjas ja olin kaldal. Tundsin, et mul on pere ja tahan elada. Kaljudest oli raske üles ronida, sest need olid libedad.»

Noormees ütles, et istus pikemat aega teki all ja hoidis varvastest, mis pidid siiamaani jääkülmad olema. «Kui oleksin magama jäänud, siis poleks hommikul ilmselt silmi lahti teinud.»

Poisi ema rääkis, et käisid Soomes poissi ka otsimas ning käisid isegi samal saarel, kuid ilmselt oli noormees kusagil vaikselt kössitamas.

Esimestel päevadel hoidis mees end elus lumevett juues. «Päevad läksid edasi, tuli hirm sisse, et mida ma olen teinud. Kartsin, et olen sellise tembuga hakkama saanud, et mind ootab ees suur karistus.»

«Otsisin majast sööki, leidsin šokolaadi, krõpse, mineraalvett ja väikeseid kõrrejooke. Kõik olid muidugi aegunud, aga kõik maitseb fantastiliselt, kui pole poolteist nädalat midagi söönud,»rääkis mees ja lisas, et lõpu poole tegi väikese lõkke peal ka makarone.

«See on kuidagi nii imelik. Sain aru, et mul on kallis pere ja väike õde, kes mind kõik armastavad. Seesama hetk oli mul nii halb ja ma ei tahtnud elada, aga järsku tekkis nii suur elutahe uuesti sisse tagasi,» sõnas mees.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles