Eesti oleks äärepealt saanud oma hapude laenude päästeplaani, mille järgi oleks valitsus hakanud sekkuma ka laenuabi saanud ettevõtete juhtimisse.
Hapude laenude päästeplaan jäi toetuseta
12. veebruar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eksportivate ettevõtete toetamise kavas pakkus majandusministeerium välja ka võimaluse, et riik võiks Kredexi kaudu hüvitada hapuks läinud laene 400 miljoni krooni ulatuses.
Muu maailma sadadesse miljarditesse dollaritesse või naeltesse küündivate päästeplaanide kõrval olnuks see kui piisk meres, samas oluline märgiline sündmus, sest Eesti valitsus pole seni panku otseselt toetanud.
Valitsuskabinet lükkas 400 miljoni kroonise päästeplaani küll esmaspäevaõhtusel kinnisel istungil tagasi, kuid Juhan Partsi nõunik kinnitas, et minister läheb sellega uuesti valitsusse.
6,1-miljardilisest ekspordiettevõtete päästeplaanist jäi seega siis hoobilt järele 5,7-miljardiline plaan. Sellestki suur tükk, 1,2 miljardit krooni, peaks siiski minema pankade päästmiseks. Või õigemini on tegemist sõnastuse ja vaatenurga küsimusega – ametlikult läheks see riigikassast ja Euroopa Regionaalarengu Fondist pärinev rahasumma eksportivaile ettevõtteile edasilaenamiseks.
Samas saaksid riigiabina antava raha toel oma äri upitada ka pangad – selle garantii toel võiks lisaraha hankida suurtelt finantshiidudelt, kui need muidugi on nõus Balti pankadele lisaraha andma.
Hapude laenude päästmisega oleks riigi nimel hakanud tegelema Kredex. Kredexi juhi Andrus Treieri sõnul pole see mitte tasuta raha ettevõtteile, vaid «kannatlikum» raha, mille tagasimaksmisega oleks aega. Majandusministeeriumi plaani järgi oleks 400 miljonist kroonist osa saanud umbes 30 ettevõtet, igaühe laenusumma olnuks 10–15 miljonit krooni.
Pangad oleksid saanud omakorda need 400 miljonit krooni uutele laenajatele järgmiste projektide jaoks edasi laenata. Samas näitab rahvusvaheline praktika, et valitsuste poolt majanduse elavdamiseks mõeldud miljardid kipuvad kommertspankades tolmu koguma, sest pangad ei laena raha üldise usaldamatuse tõttu välja.