Tuleval kuul Chicagos toimuva NATO tippkohtumise eel saavad järjest selgemaks plaanid, kuidas kavatseb allianss lõpuks joone alla tõmmata juba praeguseks rohkem kui kümme aastat kestnud ja ligi 3000 koalitsioonisõduri – nende seas üheksa eestlase – elu nõudnud Afganistani sõjale.
Juhtkiri: Afganistanist lahkumise piletiraha
19. aprill 2012, 10:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimaste aastate mantrana on korratud, et lahkutakse siis, kui Afganistani sõjavägi ja politsei on suutelised oma riigis iseseisvalt korda hoidma. Selleks on üles ehitatud rohkem kui 300 000 relvakandjast koosnevad Afganistani julgeolekujõud.
Esimeste edumärkidena on presenteeritud mitmes piirkonnas ja provintsis seaduse ja korra tagamise üleandmist afgaanidele. See on protsess, mis peaks jõudma lõpule 2014. aastaga ja tähendama ka, et suurem osa NATO sõdureist on tolleks hetkeks Afganistani tolmu oma saabastelt ja soomukeilt pühkinud.
Küsimus, millele aga pole siiani just palju avalikkuse tähelepanu juhitud, on see, kes maksab kinni afgaani sõdurite ja politseinike palga, varustuse ja muu vajaliku. Praeguste hinnangute kohaselt ühtekokku 4,1 miljardi USA dollari väärtuses aastas.
Sest isegi kui julgeolekuprobleemi lahendamisel jõutakse vähemalt niikaugele, et võõrsõdurite igapäevast abi enam ei vajata, tuleb ikkagi seista silmitsi tõsiasjaga, et äärmiselt puuduliku tulubaasiga Afganistan oma relvajõude ise üleval pidada ei suuda. Ka seni on afgaani mundrikandjad olnud põhiosas USA, Jaapani jt doonorriikide maksumaksja palgal.
Põhimõtteliselt tähendab see järjekordset ühtsuse proovikivi NATO-le ja selle liitlastele. Samasugust nagu varasematel aastatel USA ärgitusel toimunud üleskutsed saata juurde sõdureid.
Sel korral on küsimus, kust leida raha mitmesaja tuhande relva ja relva kasutamise koolitusega afgaani edasiseks ülalpidamiseks. Nemad peaksid eelduste kohaselt üleval hoidma struktuuri, mille ehitamiseks on kulutatud tohutus koguses koalitsiooniriikide raha ja sõdurite elusid.
Võttes arvesse nii liitlassuhete hoidmist kui ka seda, et selle raha andmata jätmine tähendaks sama hästi kui kõigele, mis seni saavutatud, vee peale tõmbamist, pole tegelikult valikut. Samuti ei tasu unustada, et võrreldes sõjalisel operatsioonil osalemisega on Afganistani julgeolekujõududele palga maksmine palju odavam.
Sellegipoolest ei saa Chicagos ja sealt edasi Afganistani julgeolekujõudude ülalpidamiseks kokku lepitavad plaanid jääda sugugi viimasteks, mis NATO-l ja selle liitlastel selles küsimuses teha tuleb.
Järgmisena tuleb konkreetselt ja selgelt hakata mõtlema sellele, kuidas Kabuli raskekujulisest abisõltuvusest võõrutada. Mitte ainult seepärast, et maailmas leidub rohkelt teisigi abivajajaid, vaid ka koalitsiooniriikidel endil on kõrberiiki valatava rahaga muudki teha.