Lonkav e-tervise süsteem ei täida patsiendile antud lubadusi

Kui Tiina (nimi muudetud) pärast tänavu märtsis Tartu Ülikooli kliinikumis ravil olekut Lõuna-Eesti haiglasse sattus, selgus tema lähedaste ootamatuseks, et sealsetel tohtritel pole Tartus tehtud uuringutest ega kirjutatud rohtudest aimugi. Kuna vale ravi oleks eakale naisele võinud maksta elu, tuli Tiina lähedastel tema ravikirjeldus paberkujul Võru arstide kätte toimetada.

Loos poleks midagi veidrat, kui juba 2009. aastast ei oleks Eestis kohustuslik e-tervise infosüsteem Digilugu, mis säilitab raviandmeid sõltumata sellest, kus inimene arsti juurde läheb. Digiloo tutvustuse kohaselt peaks uus meetod säästma patsienti, sest väldib näiteks tervistkahjustavate uuringute või juba kasutatud ravimite korduvat määramist.

Praktikas jätab süsteemi töö aga soovida. Esmalt märgivad arstid raviandmed üles haiglate enda infosüsteemidesse, mis on raviasutuseti erinevad. Teistele tohtritele muutuvad andmed nähtavaks alles siis, kui haigusloo kokkuvõte ehk epikriis suletakse ja see edastatakse e-tervise keskandmebaasi. See võib aga juhtuda alles nädalaid või kuid hiljem, näiteks pärast patsiendi viimaste uuringutulemuste saabumist. Kuigi raviandmete ülesmärkimine on arstile kohustuslik, jätab osa neist selle üldse tegemata.

«Kõik haiglad saadavad meile andmeid, aga erinev on see, kui palju nad saadavad. Ka arstide käitumine on väga individuaalne,» tunnistas Eesti E-tervise sihtasutuse kommunikatsioonijuht Maarja Karjaherm. Andmete saatmata jätmisele praeguste seaduste kohaselt mingeid karistusi ei järgne.

Arstide liidu president Andres Kork ütles, et arstid suhtuvad andmete ülesmärkimisse skeptiliselt mitmel põhjusel. «Põhiliseks kuluartikliks on e-loo täitmisele kuluv tööaeg. See on olenevalt arstist 10-20 protsenti vastuvõtu ajast,» leidis Kork.

Sellele lisanduvad süsteemi aeglus ja fakt, et patsiendi vastuvõtul viibides on mitmekümneks minutiks arvuti taha jäämine mõeldamatu. «Paljureklaamitud tööaja kokkuhoidu siit ei tulnud. Tänaseks on ka selge, et praeguse tööintensiivsuse puhul ei ole võimalik teha vajalikus mahus sissekandeid ja suhelda samal ajal patsientidega,» nentis Kork.

Tartu Ülikooli kliinikumi endokrinoloog Tarvo Rajasalu ütles, et avab e-terviselugu harva.
«Mul ei ole selle kasutamise harjumust. Olen kunagi sinna sisenenud, aga järeldasin sellest, et see ei tööta veel nii, nagu on mõeldud. Tegelikult me saame kliinikumi siseselt läbi ajada oma süsteemiga.» Samas möönis Rajasalu, et vähemasti sellest aastast edastab kliinikum e-tervise süsteemi kõik ministri määrusega nõutud patsiendiandmed.

On ka muid võimalusi

Lõuna-Eesti Haigla AS-i juhatuse liige Arvi Vask kinnitas Tiina lugu kuuldes, et õige ravita poleks naine jäänud, sest haiglad väljastavad endiselt paberkujul ravilugusid ja arstid saavad üksteisele ka helistada.

Tiinaga juhtunu taga on tema sõnul haiglate erinev seis e-tervise süsteemiga liitumisel. Raviasutused ja perearstid kasutavad nelja erinevat tarkvara, mis vastupidiselt näiteks Soomele omavahel ei ühildu. Riik pani küll kohustuse andmeid edastada, ent ei andnud raha ühtsete süsteemide soetamiseks.

Lisaks sellele on digiloost kujunemas raskesti arusaadav andmemassiiv, millesse süüvimiseks pole arstil lihtsalt aega. «Nii mõneski kohas on mindud seda teed, et epikriis ei kujune mitte kokkuvõtteks, nagu ta peaks olema, vaid sisuliselt andmete laoks, kuhu aja kokkuhoiuks kõik sisse pannakse ja ära saadetakse,» ütles Vask.

Sellele vaatamata on kõik Postimehega suhelnud arstid e-tervise andmebaasi tuleviku suhtes optimistlikud, kui süsteemi arendamisel tehakse suuri investeeringud kasutajamugavusse. Osalt on need ka tulemusi andnud, sest raviandmete edastamine suurenes 2011. aastal järsult. Paremas seisus on haiglad, suuri vajakajäämisi on veel aga perearstide tegevuses.