Kunagise poksilootuse Aleksandr Rubjukiga seotud firma OÜ Work Solution vahendas inimesi tööle Inglismaale, kuid lubatud ametikohta ei saanud neist keegi. Firma esindaja leiab, et inimesed on ise kõiges süüdi.
Tööotsijad jäid Inglismaal tuulte tallata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinnas asuva firma Work Solution teenuseid kasutas koos Postimehele juhtunust teatanud Vera Litvinjukiga (56) veel viis inimest. «Nagu isegi mõistate, ei läinud me sinna hea elu pärast,» kirjutas Litvinjuk. «Maksime 3000 krooni üldsõnalise lepingu ees. Saime ainult aru, et tööle hakkame kondiitrivabrikus Brandoni linnas.»
Maksnud ühe otsa lennupileti eest ligi 2000 krooni, jõudsid kuus tööotsijat Londonisse. Seal ootas vahendaja Alan neid millegipärast hoopis raudteejaamas, sinna jõudmiseks tuli bussipileti eest maksta veel 150 krooni.
Seejärel nõudis Alan Litvinjuki sõnul igaühelt 200 naela (3400 krooni) ja saanud raha kätte, kirjutas paberitükile – nagu ta ise kinnitas – vabrikuomaniku Roy telefoninumbri.
«Ostsime nagu viimased idioodid 1200 naela eest inimese telefoninumbri, kel, nagu kaks päeva hiljem politseis selgus, ei olegi mingit vabrikut,» kirjutas Litvinjuk.
Täielik teadmatus
Alan pani kuus inimest bussile, pileti eest tuli igaühel maksta 18 naela. Nottinghamis helistasid tööotsijad Royle ja Litvinjuki sõnul viisid Roy esindajad nad mingisse kohta, kuhu sõidu eest nõuti igaühelt veel 425 krooni. Seejärel ilmus välja Roy, kes tunnistas, et kondiitrivabrikut tal pole.
Küll aga pakkus mees kaheks nädalaks öömaja, nõudes selle eest igaühelt 100 naela (1700 krooni). Tööotsijad keeldusid maksmast, kuna kaasavõetud raha hakkas juba otsa saama.
«Siis pandi meid elama ühte kahe diivaniga ruumi – kuus võõrast eri vanuses ja eri soost inimest üheskoos,» kirjeldas Litvinjuk. «Kujutage ette, mis reaktsiooni tekitasime kohalikes elanikes, kellelt küsisime, mis linnas me oleme.»
Selgus, et tegemist on Granthami, Suurbritannia endise peaministri Margaret Thatcheri sünnilinnaga. «Veetnud niimoodi kaks ööd, pöördusime politseisse,» kirjutas Litvinjuk.
«Politsei kontrollis korterit, kus elasime, külastas Royd, kes, nagu selgus, oli libavabrikant, ja helistas Eesti saatkonda. Saatkond võttis meiega telefonitsi ühendust ja soovitas üritada mingit tööd leida.»
Kõik kuus tööotsijat viibivad Inglismaal praegugi. Nad soovivad, et OÜ Work Solution tagastaks 3000 krooni, kuna firma pole oma kohustusi täitnud. «Neil ei ole südametunnistust, et raha tagastada, inimestel aga ei ole raha, et koju naasta,» kirjutas Litvinjuk.
Aktsendivaba vene keelt kõnelev OÜ Work Solutioni esindaja, kes keeldus oma nime ütlemast, vastas Postimehele telefonitsi, et ettevõtte klientidest on probleeme ainult neil kuuel.
«Kusjuures, nad on ise süüdi – keeldusid korteri eest maksmast, see on aga töölevõtu kohustuslik tingimus,» lisas ta. «Me hoiatasime neid, et Inglismaa pole muinasjutt, kõige eest tuleb maksta. Nad peaksid olema tänulikud, et neid ei jäetud tänavale.»
Küsimusele, kas vastab tõele, et telefoninumbri eest, mis kuulus inimesele, kel polegi lubatud kondiitrivabrikut, võeti 1200 naela (üle 20 000 krooni), vastas firma esindaja, et nad võtavad raha teeninduse eest. Royd ennast nimetas ta väga ausaks inimeseks.
Vahendaja Alan rääkis Postimehele inglise aktsendiga vene keeles, et ei saa aru, millest käib jutt. «Ma ei mäleta, et ma oleks võtnud 200 naela mingitelt inimestelt Eestist,» ütles ta.
Work Solution OÜ esindaja sõnul ei garanteeri firma töölesaamist, kuid «aitab tööd leida».
«Võib-olla ei olnud kondiitrivabrikus vabu kohti, me ei suuna ju sinna tööjõudu,» ütles ta. «Tähendab, et töökohti on mujal, Inglismaal on palju kondiitrivabrikuid.»
Mees ütles, et firma ei jäta inimesi ripakile, vaid on leidnud neile tööd teiste partnerite kaudu. Ühele kliendile on 3000 krooni tagastatud, kuna too oli leidnud töökoha teise firma vahendusel. Selleks inimeseks osutuski Litvinjuk.
«Sain raha tagasi siis, kui minu poeg käis firmas rääkimas,» selgitas Litvinjuk telefonitsi.
Praegu töötab ta lapsehoidjana Londonis. Veel kolm inimest on reklaamilevitajad Liverpoolis. Litvinjuk ja Kohtla-Järvelt pärit Artjom kinnitasid, et uue töö leidmisega ei olnud Work Solutionil mingit pistmist – amet leiti venekeelse töökuulutusteajalehe kaudu «Наши на острове» («Meie omad saarel»).
«Maksta hunnik raha igasugustele vahendajatele, selleks et saada tööd ajalehekuulutuse kaudu!» kirus Litvinjuk.
Istuvad pimedas
Kõige kehvemini on läinud kahel narvalasel, abikaasadel Dianal ja Sergeil* (nimed on toimetusele teada, kuid inimesed palusid anonüümsust – toim). Nad on siiani Granthamis ja vaevlevad viletsuses.
«Lisaks meile on siin veel üks inimene Eestist ja kaks Lätist,» rääkis Diana telefonitsi. «Istume pimedas ja külmas, et kokku hoida. Üüri oleme võlgu, tööd pole. Helistasin Alanile – ta ainult naerab. Poisid Work Solutionist aina lubavad, et homme ja homme...»
Diana sõnul oli Granthamis Work Solutioni vahendusel palju inimesi. «Paljud said koju naasta, sugulased ostsid piletid. Meil sellist võimalust pole,» kurtis ta.