Tõnismäe pingekolle kustus pealinna rüüstamise hinnaga

Argo Ideon
, poliitika- ja majandusanalüütik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pronksöö.
Pronksöö. Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

26. aprilli hommikul viis aastat tagasi ei ennustanud Tallinnas miski, et veel samal õhtul ei ole võimalik kesklinna ära tunda. Päike paistis ja pronksmees seisis rahulikult oma harjunud kohal Tõnismäel, justkui olles täiesti eemal kõigist tema aadressil pillatud teravustest.


Jalutajad kõndisid mööda ning uudistasid järsku Tõnismäe haljasala ümber ilmunud metallaeda – selle oli samal varahommikul püstitanud kaitseministeerium.

Aiale kinnitatud siltidelt võis lugeda: «Siin toimuvad Tõnismäe sõjahaudade arheoloogilised väljakaevamised ja tuvastustööd». Samuti seisis seal üleskutse käituda tööde piirkonnas lugupidavalt.

Petlik vaikus

Tundus, et kõik sujubki rahulikult, korda valvas politsei. Mundris korrakaitsjate kohalolu oli aga Tõnismäel harjumuspärane, sest juba ligi aasta varem oli siseminister Kalle Laanet keelanud pronksmehe juures kõik meeleavaldused ja kogunemised.

Kuigi valitsus ja ka siseminister olid hiljuti vahetunud, kehtis kogunemiste keeld edasi – kella kümne ajal hommikul lugesid politseinikud kokku, et piirkonnas viibib hajutatult ligi 60 inimest.

Pärast keskpäeva oli Tõnismäel püstitatud ka juba telk, mis varjas kogu haljasala ühes pronksmehega. Kuid tööd ise ei pidanudki veel tol päeval algama. Nende kestuseks oli plaanitud paar nädalat – ehk sellesse aega pidi jääma ka 9. mai 2007.

Otsustav moment pronksmehe saatuse määramisel oli õigupoolest juba 9. mail 2006. Siis kogunes Venemaal tähistatavat võidupäeva Tõnismäele pühitsema umbes 600 peamiselt vene keelt kõnelevat inimest. Venemaa suursaadik Konstantin Provalov viis sinna pärja.

Kohale ilmusid ka kaks Eesti lipu ja pronksmehe-vastase plakatiga piketeerijat, kuid nende meeleavaldus sai kesta vaid mõne minuti. Kuna vahejuhtum ähvardas vägivaldseks muutuda, panid politseinikud eestlastest piketeerijad bussi ja toimetasid eemale.

Pärast seda oli selge, et pronksmees on otsekui kahe kogukonna vaheliste ajaloost tingitud pingete piksevarras. Ühelt poolt organiseerusid pronksmehe kaitsjad, kes lõid liikumise Notšnoi Dozor. Teisalt ei saanud paljud eestlased aru, miks lubatakse pronksmehe juurde 9. mail punalippudega koguneda ning leidus aktiviste, kes ei hoolinud õhkkonna pingestumisest.

Suvel ja sügisel 2006 pronksmehega seotud vahejuhtumeid ette ei tulnud, kuid ees ootasid märtsikuised parlamendivalimised ja seejärel kummitas taas 9. mai. Jaanuaris võttis riigikogu vastu sõjahaudade seaduse, mis lõi juriidilise aluse Tõnismäele maetud punaväelaste ümbermatmiseks kaitseväe kalmistule ja pronksmehe viimiseks sinnasamasse.

Ometi puudus üksmeel, kuidas seda täpselt teha. Mõistagi ei soovinud Ansipi valitsus ega ka toona valitsuses olnud Keskerakond näha pealinnas rüüstamist ja laamendamist. Valimiste järel aga poliitiline seis muutus – võimule sai kolmikliit, Keskerakond, kes pooldas pigem pronksmehe paikajätmist või selle äraviimise ajastamist suvele, jäi opositsiooni.

Uuele seadusele toetudes soovitas kaitseministeeriumi juurde loodud komisjon märtsis Tõnismäele maetud ümber matta. Pronksmehega seonduva korraldamine jäigi valimisjärgselt kaitseminister Jaak Aaviksoo ülesandeks.

Aaviksoo üritas segadust ja ekstsesse ennetada, pidades erinevaid kohtumisi. 25. aprillil toimus tema off-record briifing meediakanalitele. Veel 26. aprilli õhtul kohtus Aaviksoo linnavolikogus nn pronkssõduri ümarlauaga, mida juhtis volikogu esimees Toomas Vitsut.

Kuid vaikselt alanud päeva õhtul läks asi hoopis käest ära. Pronkssõduri äraviimise ja ümbermatmiste vastased aktivistid kogunesid Tõnismäele, kuhu tuli ka palju muud rahvast, rääkimata lihtsalt uudishimulikest. Politsei üritas korda pidada ega lasknud inimesi pronksmehe juurde.

«Kell 21.40 rünnati politseinike ahelat kividega ning politseinikud olid sunnitud inimeste eemale suunamiseks rahvusraamatukogu juurest kasutama heli- ja valgusgranaate ning pulberkustuteid,» kirjeldab politseiameti 2007. aasta mais koostatud ülevaade. «Korrarikkujad keerasid rahvusraamatukogu lähistel katusele sõiduauto ning eri suundades lahkunud rahvahulk jätkas korrarikkumisi.»

Kuigi Tallinna tänavail oli umbes 2000 politseinikku, ei õnnestunud neil lõhkumist ära hoida. Kannatada said ka riigiasutused, näiteks läheduses Endla tänaval asunud maksuamet.

Edasine on juba ajalugu. Hommikul ärganud tallinlased said aru, et kesklinn on vahepeal olnud justkui sõjatanner. Poepidajad rehitsesid kõnniteelt klaasikilde kokku, lappisid aknaauke vineeriga ja lõid rüüstamiste kahjusid kokku.

Linlased said teada, et öösel oli kogunenud linnavalitsus ning alkoholimüük oli pealinnas lõpetatud. Linnapea Savisaar tegi öösel lõpuks ka üleskutse rahuneda, mis ei mõjutanud aga sündmusi – oli juba liiga hilja.

Valitsus suutis selles olukorras langetada konkreetse otsuse – enneolematu laamendamise ajendiks saanud pronksmees monteeriti paekiviseinalt lahti ja viidi Tõnismäelt ära. See tekitas muidugi omajagu kuulujutte selle asukoha ja säilimise asjus, ent juba mõni päev hiljem paigutati monument kaitseväe kalmistule ning igaüks võis veenduda, et see on vigastamata.

Rahutused jätkusid Tallinnas veel ka 27. aprillil ning levisid korraks Ida-Viru linnadesse, kuid riik sai olukorra üha enam kontrolli alla. Vastandina laamendamisele ja rüüstamisele tekkis Eestis patriotismilaine: inimesed avaldasid soovi end kirja panna abipolitseinikena ning saatsid kümneid toetusavaldusi ja ettepanekuid. Näiteks pakuti võimalust helikopterilt laamendajate pihta «vett külvata», saata rüüstajate sekka erariides mehi jne.

Maailma hinnang

Kuigi niisugused rahutused on maailmas suhteliselt tavalised, oli pronksööl selge Eesti-Vene suhete mõõde, mis tegi sellest rahvusvahelise sündmuse.

Eesti saatkonna piiramine meeleavaldajate poolt Moskvas oli rahvusvahelise õiguse rikkumine ning tõi kaasa solidaarsusavaldusi Eestiga nii Euroopast kui teistest lääneriikidest.

5. juunil 2007 võttis USA esindajatekoda vastu resolutsiooni, milles väljendas solidaarsust Eesti valitsuse ja rahvaga ning mõistis hukka Eestis toimunu ja Eesti saatkonna vastase vägivalla Moskvas. Köidetud koopia sellest dokumendist kingiti 2007. aasta suvise Washingtoni-visiidi ajal president Toomas Hendrik Ilvesele.

8. mail 2007 viisid peaminister Ansip, kaitseminister Aaviksoo ja rahvastikuminister Urve Palo valitsuse pärja Teises maailmasõjas hukkunute mälestuseks kaitseväe kalmistule.

Pronksööle eelnenud ja järgnenud sündmused

•    9. mai 2006 – politsei viis pronkssõduri juurest Tõnismäelt ära kaks selle vastu piketeerinud meest, vältimaks käsikähmlust nende ja monumendile lilli asetanud seltskonna vahel. Pronksmehe juurde kogunes 500–600 peamiselt venekeelset inimest.

•    Mai 2006 – pronksmeest kaitsvad aktivistid asutasid liikumise Notšnoi Dozor.

•    26. mai 2006 – siseminister Kalle Laanet keelas kõik meeleavaldused ja avalikud koosolekud kuju ümber. Politsei asus pronksmeest ööpäev läbi valvama.

•    10. jaanuar 2007 – riigikogu võttis vastu sõjahaudade kaitse seaduse, mis lubas ebasobivas paigas asuvate säilmete ümbermatmise.

•    9. märts 2007 – kaitseministeeriumi juurde loodud komisjon soovitas pronkssõduri juures asuvad punaväelaste säilmed ümber matta.

•    26. aprill 2007, kell 4.30 – politsei piiras pronksmehe haljasala metallaiaga. Pronksmehe juures lubati alustada väljakaevamistega, mis pidid kestma kaks nädalat.

•    26. aprill kell 13 – pronksmees ja seda ümbritsev haljasala kaeti telgiga.

•    26. aprill kell 19 – Tõnismäele oli kogunenud umbes tuhat inimest. Liiklus suleti.

•    26. aprill kell 19.40 – kümmekond inimest püüdis korda taganud politseiahelast läbi murda, kuid tõrjuti pulberkustuti abil tagasi.

•    26. aprill kell 21.40 – politseiahelat rünnati kividega. Korrarikkujad hakkasid lõhkuma aknaid, rüüstama kauplusi ja sõiduautosid. Politseinikud kasutasid pisargaasi ja veekahureid.

•    27. aprilli varahommik – Tallinna linnavalitsus pidas erakorralise istungi ja keelas alkoholimüügi kuni 2. maini. Linnavalitsus tõdes, et valitsus pole Tallinna oma operatsioonidest informeerinud.

•    27. aprilli varahommik – politsei oli kinni pidanud ligi 300 inimest, enamjaolt noori. Ajutiselt hoiti osa kinnipeetuid Tallinna sadama D-terminali ruumes.

•    27. aprill kell 3.40 – valitsus pidas erakorralise istungi ja otsustas valitsuse kriisikomisjoni soovitusel pronksmehe Tõnismäelt ära viia. Hommikuks oli kuju teisaldatud.

•    27. aprilli hommik – algasid Naši aktivistide meeleavaldused Eesti saatkonna juures Moskvas. Samal päeval algasid Eesti-vastased küberründed.

•    27. aprilli õhtu – Tallinna kesklinnas vandaalitses u 500 inimest. Üle 200 inimese kogunes Jõhvi keskväljakule, rahvast oli väljas Narvas ja Sillamäel.

•    28. aprilli õhtu – alaealised vandaalitsesid Narvas, Kohtla-Järvel, Sillamäel.

•    30. aprill – kaitseministeerium püstitas pronkssõduri kaitseväe kalmistule.

•    2. mai hommik – Naši blokeeris Rootsi saadiku külaskäiku Eesti saatkonda Moskvas.

•    2. mai keskpäev – Moskvas Argumentõ i Faktõ pressikeskuses üritasid aktivistid rünnata Eesti suursaadikut Marina Kaljuranda, kuid rünne suudeti tõrjuda enne miilitsa saabumist.

•    8. mai – peaminister Andrus Ansip viis koos teiste ministritega valitsuse pärja pronkssõduri juurde kaitseväe kalmistule.

•    18. mai – Eesti-vastaste küberrünnete viimane laine.

Pronksöö sündmuste eest mõistetud karistused

•    Kriminaalkorras mõisteti süüdi 82 inimest.

•    Reaalne vangistus mõisteti kuuele inimesele, neist pikim oli aasta ja ühe kuu pikkune.

•    Osaliselt tingimisi vangistus mõisteti 13 inimesele. Keskmiseks karistusajaks oli aasta kuni kahe pikkune vangistus pooleteise- kuni kaheaastase katseajaga.

•    Täielikult tingimisi karistuse said 45 inimest. Kõige enam – 19 juhul – mõisteti aastane vangistus pooleteiseaastase katseajaga.

•    Rahaline karistus mõisteti 12 inimesele.

•    Ühiskondliku kasuliku töö karistuse said kolm inimest.

•    Kolme alaealise puhul kasutati mõjutusvahendina aastast käitumiskontrolli.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles