Mulle tundub, et tollal me kõik lootsime sellele, et kui inimesed kokku tulevad, siis võimud mõtlevad ümber ega hakka monumenti ümber paigutama. Ja mida rohkem meid on, seda selgemaks võimudele saab, et me ei taha seda.
Pronkssõduri kaitsja: mu suhtumine riigi juhtkonda muutus
Loomulikult, pärast seda päeva minu suhtumine riigi juhtkonda muutus, demokraatiast ja sõnavabadusest meil rääkida ei saa. Ise ma protestiaktsioonide ajal vigastusi ei saanud, kuna konfliktidesse ei astunud, kuid nägin kõike kõrvalt. Ma nägin isegi ühte marodöörluse juhtumit – minu silme all löödi puruks Kosmose kino aken.
Ma arvan, et nendel inimestel polnud mingit seost pronkssõduri kaitsjatega. Ja see, kes esimese kivi viskas, oli minu arvates provokaator, sest rohkem ma teda rahva hulgas ei näinud. Hirmu ma neil päevil ei tundnud, kuid hinges oli ebameeldiv tunne.
Ma loen ka sõjaväekalmistut monumendi jaoks sobilikuks kohaks, enne käisin selle juures Tõnismäel ja nüüd käin edasi. Ma ei saa aga aru, kuidas võib rääkida, et sõdurid, kellele see püstitati, on okupandid. Nad langesid maa vabastamisel. Minu perekonnas on samuti selles sõjas langenuid.
Peab ütlema, et me arutasime seda probleemi ka eestlastest kolleegide ja tuttavatega, eriarvamused olid, kuid see oli pigem arvamuste vahetamine, häält tõstmata. Ma arvan, et tegemist oli puhtalt poliitilise käiguga, meie maa oli halvas majanduslikus olukorras, paranemist ei paistnud, seda tehti selleks, et inimeste tähelepanu probleemidelt kõrvale juhtida.
Mees (35), venelane, sündinud ja kasvanud Tallinnas