Merle Karusoo lavastatud «Aitamise aeg» on tugev näitlejateater, mis kaevab David Hare’i ohtrasõnalise näidenditeksti alt välja kolm peategelast, rindereporteri ja politoloogiaõppejõu Nadia Blye (Hilje Murel), tema elukaaslase, füsioterapeut Philip Lucase (Taavi Teplenkov) ning viimase isa, arst Oliver Lucase (Tõnu Oja) kogu nende inimlikkuses.
See, et lavastus pakub vähem kaasaelamisvõimalust Iraagi sõjale ja posttraumaatilise stressi toimele, pole enam trupi, vaid pigem autori valik. Ja ka tema puhul ei saa seda tegelikult pidada puuduseks, sest pigem ongi püütud selle suhtekolmiku kaudu vältida või tasakaalustada oma tavapärast ideoloogilisust ning anda erinevatele poliitilistele hoiakutele võrdset hääleõigust, rüütades nende maailmavaatelised erinevused n-ö tunnete keelde ja näidates ka nende kujunemislugu.
Nõnda mattubki otsene sõjateema ja poliitiliste valikute tasand tegelaste isiklike käitumismotiivide ja eluvalikute eneseteraapiliseks õigustuseks, pakkudes rohkem ainest lavaliseks inimsuhete analüüsiks kui arutluseks liitlasvägede sõjaliste sekkumiste õigustatuse üle.
Näidendi ajas teeb suurimad muutused läbi Nadia: seda märgivad nii tema vaidlused oma tudengitega – alguses Dennis Duttoni (Pääru Oja) ja lõpus Terri Scholesiga (Piret Krumm) –, öine vestlus Oliveriga, mille kaudu avaneb tema arusaamade muutumine lähisuhete rollist ja olemusest kui ka vastu võetud otsus hüljata vahepeal katsetamiseks võetud kodanlik kooselumudel ning naasta oma kutsumuse juurde sõjaväljal.
Samas on need eos olevad muutumissuunad Hilje Mureli mängitud Nadias justkui igal sammul tajutavad, tema impulsiivsus ja kohatine fanatism võimaldab ka argivestluse igas lausungis saada aimu ühtaegu nii otsusekindlast isiksusest kui igavesest sisemisest eneseotsijast. Lavastuse lõpul ei saa me öelda, et tema tegelaskuju oleks meie silme all avanenud mingis teises valguses, oma igidünaamilisuses on ta nagu igal hetkel ühtaegu sirgjooneline ja otsekohene, teisalt aga ebakindel ja haaramatu, ning ilmselt seetõttu ka pereeluks sobimatu.
Meestegelased on küll staatilisemad ja eetilises plaanis justkui vähem täiuslikud, kuid seevastu avab näidendi-lavastuse lavaaeg nende olemuses rohkem saladusi. Skeptiku ja küüniku Oliveri puhul jääb lõpuni lahtiseks, kas tema maskid ja nende paotamisstrateegiad on üksnes osav demagoogia või on tema maailmavaateline kujunemine, mis pole ta patsifismile vaatamata kulgenud inimohvriteta, vorminud tast tõepoolest küpse ja oma valikute eest täit vastustust tundva isakuju, kellelt on ka Nadial pigem õppida.
Suurim muutuja on aga väliselt üheplaanilisim, kuid üksikute veenvate vihjetega enesesse kõige sügavamale vaadata lubav Philip. Kui teised tegelased komistavad, kukuvad ja targutavad selle üle, Liina Undi lavakujunduse terrassipind jalge all kontseptuaalselt kõikumas, siis Philip kannab oma näilise kodanliku turvalisusmaski taga vahest elutargimat teadmist nii ohvrirollist kui ka selle ületamisstrateegiatest.
Akustilise ja elektrilise Bob Dylani vastandamine on selles kontekstis päris tabav kujund.
«Aitamise aeg»
Autor David Hare. Lavastaja Merle Karusoo. Kunstnik Liina Unt. Valguskunstnik Priidu Adlas
Eesti Draamateatri esietendus 15. aprillil