Tõnu Aav: «Loodan veel teatris mängida!»

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uhkuse asi: kui Tõnu Aava Eesti elus miski häirib, siis see, et eestlased iseennast nii halvasti kohtlevad. «Nii menukas on rääkida, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Uhkem peab olema! Eestlast ja iseennast tuleb rohkem armastada. Ja kaabakal kraest haarata, et ta ei saaks marssida vanglast linnavalitsusse tööle ja linnavalitsusest vanglasse tagasi meid juhtima! Eestlane peaks selja rohkem sirgu lööma!»
Uhkuse asi: kui Tõnu Aava Eesti elus miski häirib, siis see, et eestlased iseennast nii halvasti kohtlevad. «Nii menukas on rääkida, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Uhkem peab olema! Eestlast ja iseennast tuleb rohkem armastada. Ja kaabakal kraest haarata, et ta ei saaks marssida vanglast linnavalitsusse tööle ja linnavalitsusest vanglasse tagasi meid juhtima! Eestlane peaks selja rohkem sirgu lööma!» Foto: Mihkel Maripuu

Veebruari keskel insuldiga haiglasse sattunud näitleja Tõnu Aav on elujõu musternäide. Raske terviserike seljatatud, sõidab ta Tallinnas ringi väleda Suzukiga, kolis hiljuti kokku endast tunduvalt noorema naisega ja loodab sügisel jätkata teatritööd.

Lavakunstikateedri esimese lennu lõpetajatest on seniajani teatripalgal vaid üks inimene – Tõnu Aav (73), kel läheb Eesti Draamateatris 51. hooaeg.

Ta on praeguse koosseisu vanim meesnäitleja, kel rollid kahes etenduses, lisaks näeb teda eestlaste lemmikseriaalis «Õnne 13» vana kommunisti Feliks Vissi mängimas.

Kes juhtus mõni nädal tagasi vaatama telerist Vikerraadio sünnipäevale pühendatud «Meelejahutaja» ülekannet, nägi äsja insuldist paranenud Tõnu Aava väga heas vormis, käevangus kaunis ja nooruslik brünett daam. Veel on vara elule alla anda, sest nii palju elamisväärset on veel ees.

Kohtume Tõnu Aavaga draamateatri garderoobis, mida ta jagab Tõnu Oja ja Märt Avandiga. Sel kevadel käib Aav siin majas vaid teatriõhku nuusutamas, sest arstide ja juhtkonna ettepanekul ta hooaja lõpuni etendustes kaasa ei tee.

Mees taastab tervist, remondib ja sisustab tasapisi korterit ning ootab koju lasteaias töötavat uut armastust Ruthi.

Kõige tähtsam küsimus – kuidas on praegu teie tervis?

Ma ei saa praegu kurta, tervis on tõesti hea.

Võib öelda, et pääsesite taas eluga? Elu ja surma piiril viibimist on teil ju varemgi ette tulnud...

Jaa, ma olen mitu korda pääsenud. Autoga üle katuse keeramine on mulle  näiteks naljaasi, libedaga on seda kolm korda juhtunud, viimati möödunud aasta talvel. Olin kergeusklik ja arvasin, et must läikiv tee on suviselt puhtaks nühitud ja soolatatud asfalt, ent pärast möödasõitu tagasi oma ritta keerates selgus, et on hoopis absoluutne klaas. Õnnestus ellu jääda. Ja kolm aastat tagasi oli mul ka südameoperatsioon.

Toibusite ja taastusite teid kaks kuud tagasi tabanud insuldist kiiresti, sõidate juba autoga, askeldate ringi, näete väga hea välja.

Seda on meeldiv kuulda. Mul läks hästi seetõttu, et saadi kiiresti jaole. See kõik sai alguse kapi ostmisest. Kuna mu elus on nüüd naisterahvas, ja poeg, kellega varem koos elasin, hakkab naist võtma, otsustasin osta kesklinna Juhkentali tänavale korteri.

Sinna vannituppa ostsimegi koos elukaaslasega kaks valget Itaalia kappi, üks neist päris raske. Elame esimesel korrusel ja mõtlesin, et mis seal ikka, tassime kapid ise sisse – kust seda töömeest õhtusel ajal ikka leida ja autojuht keeldus aitamast rohkem, kui et tõstis kapid kõnniteele.

Siis me läksime naisega, kapp kahe vahel, trepiaste trepiastme järel. Inimene ju arvab, et mis see pisike asi siis ikka on korterisse vedada. Eakaaslastele tahaksin siinkohal aga öelda, et ärge iseennast ja oma jõudu enam nii väga usaldage. Pole te midagi enam nii tugevad, kui arvate endid olevat.

Toas tundsin, et parem põsk muutus millegipärast tuimaks. Olin sellisest asjast kuulnud Voldemar Kuslapilt, kes oli niimoodi tundnud südasuvisel ajal lauluväljaku all higise nahaga tuuletõmbuses istudes.

Naine ütles, et kutsume kiirabi. Mina vastu – ei! Minuealised mõtlevad ju, et 73, see pole mingi vanus! Siis tundsin, et parem õlavars läheb tuimaks, seejärel jala väliskülg.

Otsustasin võtta 40 grammi konjakit, et ehk teeb olemise paremaks, kaasa oli sellega nõus, aga olukord ei muutunud nii heaks, kui oleksin soovinud.

Kui otsustasin, et tuleb kiirabi välja helistada, ei saanud ma enam telefonis numbritele pihta ega numbrilauast aru. Kohale jõudnud kiirabi mõõtis vererõhku ja veresuhkrut ning kontrollis EKGd, kõik oli korras.

Õnneks oli nende seas üks, kes ütles, et võtame ta igaks juhuks kaasa ja viime haiglasse. Panin ise riidesse ja kõndisin ise autosse. Kiirabiautost palusin helistada oma naisele… ja hakkasin temaga rääkima puhtas itaalia keeles.

Olen seda kunagi noores eas õppinud. Punamundrilised läksid selle peale natuke paanikasse ja autojuht, kes tundus olevat neist kõige targem, teatas, et nüüd tuleb kiiresti haiglasse sõita.

Kui hommikul koju helistasin, rääkisin naisega juba täiesti normaalset juttu ja mäletasin kõike. Kõige tähtsam on, et kui keegi tunneb niisuguseid sümptomeid, peab ta laskma end kohe haiglasse viia. Oleks ma jäänud enesele kindlaks ja magama läinud, lootuses, et küll üle läheb, ma ei vestleks teiega praegu siin.

Kas tagantjärele mõeldes oleksite saanud teha midagi teisiti, et insulti vältida?

Ma ei ole kunagi joodik olnud, aga aeg-ajalt napsu ikka võtnud. Eriti kui kuskilt autosõidust tulen, istun juba kodus laua taga, aga silme ees vilguvad ikka veel tuled ja vihmapiisad, siis on lausa vaja 150 grammi viina võtta.

Ma ei hakka siin nimeliselt esile tooma, aga üks kadunud tohter ütles hommikuse tervisejooksu kohta, et 50 grammi konjakit annab täpselt sama efekti. Ärge seda vast kirja pange.

Oli teil kombeks võtta ka pärast etendust pits konjakit, et lavastressist välja tulla?

Kui oli raske, tüütu ja vastumeelne etendus ning pingutasin laval hirmsasti, siis ainus, millele mõtlesin, oli see, et saaks pärast etendust ruttu lava taha oma garderoobi ja oleks seal ometi üks poolik pudel konjakit, küll võtaks hea meelega ühe kõva klõmaka. Ja nii ma ka vahetevahel tegin. Vahetult pingelisest olukorrast pääsemise järel oli see meeldiv tegevus.

Kui tulime pärast lavakooli lõpetamist 1961. aastal draamateatrisse, siis oli kellaaeg ükskõik milline – garderoob oli kindlasti kinni, ikka neli-viis meest istusid, jõid midagi ja suitsetasid nii, et ei näinudki üksteist.

Nüüd on joomist näitlejate hulgas kõvasti vähemaks jäänud?

Muidugi. Noored mehed istuvad ju kõik pärast etendust oma autodesse, kus sa siis saad napsu võtta. Kui, siis ainult esietenduse järel peol lubatakse teinekord pitsike.

Olete ise ka kunagi suitsumees olnud?

Olin oma lennu kolmeteistkümnest poisist ainuke, kes kaua ei suitsetanud. Hakkasin seda tegema terrori mõjul.

Kursusejuhendaja Voldemar Panso ütles pidevalt: «Teeme suitsupausi!», kõik läksid eeskotta suitsetama, mina siis järel.

Hakkasin ka proovima. Ja jäi külge paari­kümneks aastaks. Olen küsinud suitsetajatelt, mis tunne see on, kui oled istunud kaks tundi ilma suitsuta ja õudselt tahad teha.

Mina ei ole seda tunnet tundnud. Aga kui saabusime teatriga uude esinemiskohta, näiteks Tõrva kultuurimajja, kus ootas publik, tekkis hirm – kuigi tekst oli selgelt peas ja mingit muret ei olnud –, et äkki ei saa publikuga kontakti.

See paneb sind närveerima, hirm paneb sul suitsu põlema, sest usud, et see aitab. Ja nii kummaline kui see ka ei ole, aitabki. Jätsin suitsetamise maha, kui hakkasid jamad pärgarteritega.

Praegu muretsen, et mu kaks vanemat poega ei saa sellest pahest lahti. Saavad aru, et see on kahjulik, ega nad lollid ei ole. Kõige vanemal pojal oli juba infarkt. Nii väga loodan, et see ei kordu.

Pärast insulti on teil täielik alkoholikeeld?

Jah, kummalisel kombel on see täiesti keelatud, isegi õlu, mille alles hiljuti enda jaoks avastasin. Öeldakse, et iga mees peab elu jooksul oma õlletsisterni ära jooma, aga mina pole õlut kunagi sallinud.

Alles nüüd on mulle hakanud maitsema A. Le Coq Premium. Kohe kurvalt küsisin oma arsti käest, kas mitte üht pii-iisikest purgikest õlut ka ei tohi juua. (Lööb labakäega vastu lauda.) Ei tohi!

Milliseid korraldusi elustiili muutmise kohta veel anti?

Öösel ei tohi üleval olla. Peab magama. Ma vaatasin vahel hommikul kella kuueni telekat, mis on nüüd ülimalt rikas vanade filmide poolest. Kui satud peale, siis ikka vaatad korralikult lõpuni. Aga seda ei tohi teha.

Ja stressi ei tohi olla.

Vaat see on üks rumal nõue. No kuidas sa seda stressi väldid? (Teeb kurba häält.) «Tead, mul suri hea tuttav ära.» (Ükskõikse häälega.) «Ah soo.» No ei saa ju nii, ikka on kahju ja võtad südamesse.
Teatritöös käibki närveerimine palga sisse. Võin minna mängima 159. korda üht ja sama etendust ja ikka tunda erutust.

See ongi vist laval normaalne tunne?

Ei, saab ka ilma. Aga see paistab välja, kui kellelgi on nii karjuvalt ükskõik, mis ta seal laval teeb. See meenutab mulle, kuidas lavastuse «Mees La Manchast» eelmise etenduse ajal oli tarvis kaht meest juurde lavale seisma ja siis kutsuti alt töökojast metallimehed. Kostüümid pandi selga, mehed seisid laval, aga sa said kohe aru, et nad ei ole selle asjaga seotud – jäid kolmekümne laval olija seast kohe silma.

Millega teie pojad tegelevad?
Lauri (44) on Eesti Kontserdis produtsent. Ardi (43) töötab draamateatris butafoorina. Teisest abielust sündinud Kristo (31) on informaatikamagister ja töötab Skype’is. Olen ka kolmekordne – ühe tüdruku ja kahe poisi – vanaisa.

Kas kahju ka on, et pojad ei ole valinud näitlejakutset?

Ei, absoluutselt ei ole. Ma ei pea nende kaudu läbi elama muresid, mis selles elukutses ette tulevad. Näitlejatöö on raske, sest siin on õudselt raske löögile saada, eriti tänapäeval.

Sel talvel oli teil suur elumuutus, lõpetasite kümme aastat kestnud lesepõlve ja kolisite kokku endast 22 aastat noorema naisega Lõuna-Eestist. Kuidas te kohtusite?

Ta on Suislepast, nimi on Ruth Pihlapuu ja vanust 51 aastat. Kohtusime kolm aastat tagasi Türgis reisil olles.

Kõige naljakam on seejuures, et ta on ise ka türgi päritolu. Tõrva lähedal oli elanud mitu põlve tagasi üks türklane ja minu Ruth on legendi järgi üks tema järeltulijatest. (Naerab.) See on dokumentaalselt tõestamata, aga loona kõlab hästi. Ruth töötab lasteaias.

Millega ta teile silma jäi?

Ruth on väga ilus. Ilu on ikka see, millele pilk esimesena peale jääb, mis meeldib. Kui vestlesime, selgus, et ta on läbi-lõhki talunaine, kuigi pole üleüldse talunaise moodi.

Mina läksin Türgi reisile kindla plaaniga leida endale sealt naine. Eeltingimused olid niisugused, et ta ei tohi olla üksik laps peres, peab olema talurahva kasvatusega, korralik ja töökas, nagu kõik talutüdrukud valdavalt on – ma ei teagi ühtki lolli ja laiska talutüdrukut. Ainult et ta ei oleks tohtinud nii kaugel elada – Mustla kandis Suislepas.

Ruth ütleb, et ma olla teda lennujaamas hulk aega vahtinud. No küllap ma vahtisin, mulle üldse meeldib naisi vaadata. Päriselt silmitsema jäin ma teda aga Türgi mošees loengu ajal, kui naistel olid peas suured rätikud ja jalad kinni kaetud. Allah ise juhatas meid kokku.

Ruthil on kaks täiskasvanud poega ja ta on ka ühe poisi vanaema. Tal on talu Suislepas põllu peal. Tema elu tähendas hommikul kell viis tõusmist, üle õue paksus lumes puude toomist ning külma maja vähegi hingatavaks kütmist. Seejärel läks ta läbi lume lasteaeda tööle.

Tagasi tulles kordus kõik, taas tuli külm maja ära kütta ja lumi ära lükata. Tal oli seal raske elu, aga ta sai selle kõigega väga tublilt toime ja kõik oli korras. Ta on hirmus töökas inimene.

Nüüd ostsime korteri Juhkentali tänavale. Müstiline on sealjuures see, et samal tänaval sündis ja kasvas minu ema. Kui saatus nüüd niisuguse kokkusattumise on toime pannud, siis asub minu voodi umbes-täpselt samas kohas, kus oli minu ema oma.

Talupidaja Ruth on siis nüüd Tallinnas täiesti teistsuguse elu peal ja kooselus näitlejaga. Kuidas omavahel läbi saate?

Ruth ütles mulle ükskord, et tunneb end nagu kassipoeg, kes on õuest külma käest tuppa sooja võetud.

Meil on omavahel väga hea suhe, sest ta on ka mažoorne natuur. Ma ei saanud ka oma eelmise naise Mureliga tülli minna, kuigi ta oli uhkem ja ägedam natuur. Meil on Ruthiga piisavalt suur huumorimeel, ei ole võimalik tülli minna.

Pendeldamine Suislepa ja Tallinna vahet läks nii kohutavalt kalliks ja aeganõudvaks, et oli paratamatu, kas kolin mina sinna ja hakkan oma päevi veetma Suislepa talus või tuleb tema siia ja hakkab töötama Tallinnas. Ta sai Kolde lasteaias kenasti lasteaiaõpetaja abi koha.

Praegu loodame, et saame lisaks laupäevale ja pühapäevale ka rohkem koos olla. Väänas on meil suvemaja, mille olen oma kätega ehitanud. Sinna läheme suvel puhkama.

Kas teie vanusevahe ka vahel tunda annab?
Vanusevahe annab tunda siis, kui üks on aastane ja teine 22ne, siis on see märgatav. Kui aga üks on 73 ja teine 51, siis on ka märgatav, aga mitte häirivalt. Kui 73-aastane soetab endale 17-aastase silmarõõmu, võib tekkida tunne, et kurat, kuidas tal häbi ei ole. Samas leian mina kui vanema poole esindaja, et mis see teiste asi on, kellega ma elan. Mis see muu ikka on kui kadedus, mis ajendab niiviisi mõtlema!

Ruth annab mulle soovi elada. Aga eks see vanusevahe muidugi kurnab ka. Füüsiline võimekus ja jõud on erinevad, kui vanusevahe on 20 aastat. Öeldakse, et seitse aastat vanusevahet mehe ja naise vahel on paras.

Olete eakaaslaste kadedaid pilke ka märganud, kui oma ilusa naisega välja lähete?

Kunagi, kui Käsmu kandis esinemas käisin, oli seal laua taga teiste hulgas üks töömees ja tema ütles: kurat, ma olen kade su peale, sul on nii ilus naine! Vastasin talle, et otsi hoolega, ega nad ilmast otsas ei ole!

Te ise otsisite kaua – kümme aastat.

Ega ma ei otsinud terve see aeg. Kümme aastat otsisin, kas ei ole maailmas naist, kes oleks mu lahkunud abikaasa Mureliga ühte nägu. Kuidas saab see võimalik olla, et ei ole? Sarnasuse teema huvitas mind kunagi õudselt. Aga Ruth on täitsa oma nägu.

Mis teid ühendab?

Talle meeldib väga teater. Vaatame filme koos. Mõtleme ühtemoodi, hakkame ühest ja samast asjast korraga rääkima. See on väga suur asi.

Kummal on rohkem kuraasi?
Niisugust tühja, põhjendamatut kuraasi on minul kahtlemata rohkem. Aga käivitavat, tegevuslikku kuraasi on temal loomulikult rohkem. Kui ta mõne mõtte pähe võtab, siis selle ka ellu viib. Ja hoiab kõike korras. Kui oleksin ise jäänud viivitama kiirabi kutsumisega, siis see ei oleks hea olnud.

On teda häirinud ka, et olete tuntud näitleja, kõik teavad ja tunnevad teid, lisab see suhtesse pinget?

Ta jälgib seda küll, kui välja läheme, et näeksime head välja. Ta ei luba mul näiteks dressipükstes poes käia, sest mulle kui Veevalaja tähtkuju esindajale on täiesti ükskõik, kuidas ma välja näen. Aga olen talle öelnud, et ega ma ei ole enam nii orbiidis, ei ole äsja tärganud estraadilaulja või näitleja.

Üksvahe olin tõesti väga kuulus, see oli 70ndate lõpus, 80ndate alguses, kui tegin soolokava «Muhedad muhulased Atlandi pial» ja samal ajal Eesti Raadios «Meelejahutajat». Eestimaa lõkerdas kogu aeg naerda. Eesti rahvas on väga huumorialdis, aga meil ei ole enam neid, kes nalja teeksid. Mulle meeldivad Jan Uuspõld ja Henrik Normann, kelle mõned paroodiad on väga head.

Kas see teid ka vahel kurvaks teeb, et peaosi enam ei anta?

Aga miks ei antaks, kui oleks sobivaid osi. Neid ei kirjutata enam sellisele vanusele. Vanamehed on teatritükkides ikka 60 piiris, ei oletata, et keegi 70- või 80-aastasena viitsiks enam mängida. Ja kui ta on üksi, ilma dublandita pearolli peal, siis ei saa tema peale enam kindel olla, näiteks kas tervis on korras.

Mina olen praegu poole koormusega draamateatri palgal. Leppisime teatri juhtkonnaga kokku, et sel kevadel ma enam etendustes kaasa ei tee, taastun ja jätkan sügisel oma rollidega.
Ma loodan ja tahan veel teatris mängida!

Aga «Õnne 13» vana kommunisti Feliks Vissi roll ikka jätkub?

Teet Kallas («Õnne 13» stsenarist – toim) helistas, kui olin haiglas. Kui välja sain, ütlesin talle, et võiksin nüüd Vissi rolli edasi teha. Teet ütles, et ta ei julgenud mind praegu Vissi rolli sisse kirjutada, et jätkame sügisel. Aga seal annab palju süžeed edasi keerutada, Vissil on sugulased Ameerikas ja seal võib sündmuste käik veel huvitavaks minna.

Ütlesite «Õnne»-seriaali algusaegadel teile esimesena pakutud rolli ära – Kristjanit mängib nüüd Väino Aren. Kas olete seda kahetsenud ka?

Muidugi kahetsen. Alguses, kui Tõnis Kask seda mulle pakkus kohe pärast telelavastust «Kaevutee», mõtlesin, et niisugust janti ma küll kaasa tegema ei hakka.

See oli täielik külapläma, millel polnud ei saba ega sarvi. Et nad sinna kirjutajaid leidsid ja see seriaal käima läks, oli üllatus. Nüüd vaatan väikese kibedustundega, et see Kristjan oleksin pidanud olema mina. (Muigab.)

Aga Väino Aren teeb seda rolli väga toredasti, mina oleksin teinud Kristjanist võib-olla liiga värdja. (Rehmab käega.) Kust ma seda võin praegu teada, mis ma oleksin teinud.

Kas näitleja saab endale lubada teatri palgast normaalset äraelamist?

Tal peab olema teatri kõrvalt töö. Kui ta suudab teatritöö kõrvalt panna käima firma moodi värgi, nagu näiteks Ivo Uukkivi, kes tegutseb produtsendina, siis elab ta hästi. Aga vanema generatsiooni näitlejad elavad palgast palka, pensionist pensionisse. Saame hakkama.

Olete teinud draamateatris 50 aasta jooksul üle paarisaja meeldejääva rolli, ent laiem publik teab teid ikkagi vahva sõdur Švejki ja onu Remuse juttude kaudu.

Švejk hakkas peale telesaatest – Valdo Pandi juhitud mälumängust. Kuna see oli igal pühapäevahommikul ekraanil, muutuski  populaar­seks.

Mind kutsuti kolhoosipidudele Švejki lugusid esitama, aga Hašeki tekstid üks-ühele maha loetuna pidudel ei töötanud.

Koostasin siis ise päevakajalised tekstid, mis minu kui Švejkiga juhtus, kombineerisin neid anekdootidest, ise nuputasin, et oleks naljakas.

Onu Remuse lood on ka minu avastus, leidsin selle teose lapsepõlveraamatute hulgast, Edur Tasa oli need lood välja valinud ja tõlkinud.

Pärast etendusi käisin neid raadiomajas lindistamas. Olin iseendale režissööriks, mida pean kõige suuremaks saavutuseks.

Ei taha kadunukeste kallal jõriseda, aga tollased režissöörid oleksid pannud nii puusse, et onu Remus oleks hoopis teistmoodi kõlanud.

Nad poleks lubanud mul ilma peal niisugust Konna-onu ja Rebase-onu teha. Oli viis, kuidas mängitakse lastetükki, ja reeglid, nagu ajast aega on tehtud.

Onu Remuse lugude ebamaist levikut ja edu olen aina imestanud. Ükskõik millises Eestimaa otsas ma kellegagi rääkima ei hakka, siis ikka esimesena onu Remusest. See on asi, mis jääb.

CV
Tõnu Aav

Sündinud 21. jaanuaril 1939 Tallinnas

Haridus
1957 – Tallinna 7. keskkool (praegune Tallinna inglise kolledž)
1961 – TRK lavakunstikateedri I lend
Töö
Alates 1961. aastast Eesti Draamateatri näitleja
Praegu mängukavas
Ferapont – Anton Tšehhovi «Kolm õde»
Politseinik Kuul; Viki – Mika
Keräneni «Varastatud oranž jalgratas»
Mänginud kaasa paarisajas etenduses, teinud rolle Estonias ja Vanalinnastuudios. Mänginud kahekümnes filmis ja kümnetes telelavastustes. Teinud kaasa Vikerraadio «Meelejahutajas» ja ETV saatesarjades.

Tunnustus
2001 Valgetähe V klassi teenetemärk
2004 Eesti teatrikunsti aasta­auhind parimale meeskõrval­osatäitjale (Boss Mangan
«Südamete murdumise maja»)
2010 Oskar Lutsu huumoripreemia

Kahest abielust kolm poega: Lauri Aav (44), Ardi Aav (43) ja Kristo Aav (31). Elukaaslane
Ruth Pihlapuu (51)

Arvamus

Merle Palmiste
Kolleeg, näitleja

Tõnu on väga viisakas ja tähelepanelik, heas mõttes vana kooli mees. Sellises vanuses  mehi meil eesti teatris polegi, draamateatris on ta küll kõige kõvema aastakäiguga meesnäitleja. Tõnul on olnud pikk ja kirev elu.

Tal on väga hea maitse naiste suhtes. Tema kõrval on olnud ja on praegugi kihvtid ja huvitavad naised. See räägib mu meelest mehe kohta nii mõndagi.

Lisaks on tal võrratu huumorimeel. Sõitsime ükskord teatritrupiga väikese bussiga etendusele ja ühel hetkel helises mul telefon. Ekraanil oli mulle tundmatu number ja teisel pool meesterahvas, kes rääkis väga veidral häälel kummalist juttu.

Hakkasin juba ärrituma, et mida te tahate, viskasin telefoni ära ja siis kuulsin, kuidas teised bussis naeravad – vaata, see oli Tõnu Aav, kes sulle helistas!

Tõnu istus mul bussis peaaegu kõrval, aga ma ei saanud absoluutselt aru, et tema minuga rääkis! Ta tegi mulle lihtsalt sõbraliku tüngakõne.

Olen õnnelik, et olen saanud Tõnu Aavaga ühes teatris ja ühtedes lavastustes mängida. Nii pikalt teatris vastu pidada ja aktiivselt töötada – see on võimas asi! Tõnu on nagu margikonjak – väärtus aina tõuseb ja maitsebukett läheb paremaks.
Tõnule sooviksin vaid üht: tervist, tervist, tervist!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles