Võrumaal Alaveski loomapargis on rõõmupäevad – viieaastane karuema Mõmsik tõi jaanuaris ilmale esimese pesakonna ning otsustas poegi nüüd ka ilmarahvale näidata.
Ele, Rein ja viis karu
28. aprill 2012, 12:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viis kilomeetrit Lätini, sada Venemaani. Neliteist aastat tagasi otsustas abielupaar Ele ja Rein Kõiv maale elama asuda, sest palgatööst sai villand. Varem lasteaiakasvatajana töötanud Ele ja metsatöödel traktoristina leiba teeninud Rein jõudsid elada Alaveskil mõne hea aasta, kui meespoolel tekkis mõte luua loomapark. «Olin sõnatu. Aga millegagi peab ju maal tegelema,» kostab perenaine.
Nüüd on päevaplaan juba aastaid üks: hommikune kohvilaks, ja kohe loomade juurde. Esmalt aedadele ring peale ja siis läheb söötmiseks. Ainult esmaspäeva on nad endale külalistevabaks hingamispäevaks jätnud.
Kõigepealt olid metssead, siis tulid ilvesed... Isakaru Harri on pärit Soomest, temaga sama vana emakaru Mõmsik aga leidlaps Eesti metsadest, nii et saatuse tahtel pandi eesti tüdruk soomlasele mehele, nagu Ele ütleb.
Püha toiming – imetamine
Et koos täiskasvanuks sirgunud karud juba ka pisiperet ootavad, sellest ei saanud Ele ja Rein kohe arugi, on ju karupoeg sündides vaid 300-grammine. Igatahes näitasid kõik märgid, et jaanuari alguses tuli ilmale kolm karupoega, kelle sugu seni kindlaks määramata.
Tõi ju Mõmsik järeltulijad pesamajakesest välja alles hiljaaegu. «Karu ämmaemanda rollis polekski vist kõige parem olla,» tõdeb Ele muheldes.
Ega karuema pruugi poegi uudishimulikele iga kell näidata, kuid Rein võtab appi väikese kavaluse, valades avarasse aedikusse ämbritäie mulluseid õunu. Naljakas on vaadata, kuidas väikesed mesikäpad ema eeskuju järgivad ning, endal alles piimahambad suus, just neid vilju endale krabada tahavad, mida emme ise nõuks võtnud pintslisse pista.
«Üks poegadest on jorupill memmekas, teised kaks iseseisvamad,» nendib perenaine, kes karuisa ja -emaga nende lapsepõlvest peale tegelnud ja keda nood ainsa inimesena endale päris lähedale lubavad.
«Titade päev koosneb peamiselt söömisest, magamisest ja emme kiusamisest.»
Kiusamiseks sobib ideaalselt mööda emme külge ülesronimine või tissi nuiamine, ning on väga lõbus vaadata, kuidas Mõmsik, kes ise asenduspiimaga üles kasvanud, end istuma sätib, neli nisa valla, et karupojad saaks üksteise võidu ja häälekalt sööma asuda. «Neil on põhitoit ikka tiss ja igal pojal on kindel tiss.
Nagu sigadelgi, igal põrsal oma. See on püha toiming,» selgitab Ele.
Kui jorupill kuidagi oma nisa üles ei leia, hakkab ta tegema inisevat häält, mis emagi veidi rahutuks muudab. Ja kui Mõmsik end natuke erksamalt liigutab, jääb üks poegadest nisa külge lausa rippuma.
«Noh, Mõmps, liiga teevad, jah?» naerab Rein. Ta teab, et nälga ei kannata nagunii keegi – söögikorrad on iga kahe-kolme tunni tagant.
Pealtnäha armsad ja sõbralikud
Emakaru – ja eks ka karuisa – toidulaudki on, nagu olema peab: iga päev mõlemale kolm-neli kilo liha, kolm-neli kilo kala, juba mainitud õunad, aga ka banaanid. Vahel on Ele neile putrugi keetnud, aga see roog Harrile ja Mõmsikule ei meeldi, tee mis tahad.
«Kord tegime 40 liitrit mannaputru ja lisasime 10 liitrit mett, aga kuradid ei söönud siis ka,» tähendab Rein ja lisab, et tegelikult on vanade karude lemmikuks kopraliha, millega neid siis, kui jahihooaeg käes, sõpradest jahimehed varustavad.
Ega karupuuri ümber vabalt liikuda saagi. Kui ikka loomapargi külastajatele mõeldud alalt mujale astuda, teeb muidu justkui rahulolevalt naeratav karumamma hoiatavaid liigutusi, mis seisnevad kiires hoojooksus potentsiaalse ohu suunas.
«Vaatad küll, et ta on paks ja aeglane, aga mõned liigutused käivad imekähku,» tõdeb Rein. On ju teada, et karu võib vajadusel arendada suisa uskumatuna näivat kiirust, kuni 60 kilomeetrit tunnis.
Sõnakuulmisega karulastel probleeme pole.
Aga isegi Rein ja Ele pole päris täpselt aru saanud, kuidas käskude-keeldude andmisega on. Loomulikult on üheks märguandeks häälitsused, kuid kohati tundub, et pojad jooksevad majakesse varjule mõne ülinapi märguande peale, mida inimesed ei tajugi.
Kui vaja, istub Mõmsik majaukse ette lausa nii, et ükski titt pesast välja ei saa. Ilmselt on paljude ohusignaalide põhjustajaks ka Harri, kes aeg-ajalt kõrvalpuuris tagajalgadele tõuseb ning uudishimulikult naabrite juurde kiigata üritab.
Poegadel, muide, veel nimesid pole. Ja ilmselt ei tulegi, sest metsloomi neist nagunii ei saa.
«Kui karuema üks talv sünnitab, siis järgmisel talvel magab koos poegadega ja alles kevadel enne järjekordset jooksuaega saavad nad iseseisvaks,» selgitavad Rein ja Ele.
Enam-vähem on juba teada, mis mõmmikutest saab – üks läheb Soome Kuusamo loomaparki, teine Leetu Gruto loomaparki, kolmandale alles otsitakse kohta. Võib-olla sõidab ta samuti Leetu, aga võib-olla hoopis Poola või Saksamaale.
Et karud Alaveskilt putku pista võiksid ja siis kogu lähikonna rahvast hirmu all hoiaksid, seda karta pole. 1,3 miljonit Eesti krooni maksnud aed on otsapidi poolteise meetri sügavusel maa sees, ja nii sügavale pole pidevalt kaevamistöid harrastavad loomad jõudnud. «Teoreetiliselt on aia alla käigu kaevamine võimalik, aga praktiliselt mitte – enne tuleb põhjavesi vastu!»
Ärgem võõrdugem loodusest
Alaveskil on peale karude teisigi metsloomi. Kuuskede all on kodu leidnud ilvesed, veel on üksik orav, kakk, kabehirvekari, jänesed, rebased, hundid... Tasub mainida, et hunte ei saagi Eestis mujal vaadelda kui Alaveskil, sest isegi Tallinna loomaaiast on nad kadunud. Siia toodi inimesi pelgav metsakutsupaar mullu ühest Leedu loomapargist.
Nii et kellel sel kevadel ja suvel Lõuna-Eestisse asja, võiks küll Alaveskile sealseid asukaid, eeskätt karupoegi kaema minna. Kui on kavas rühmana tulla, peaks ette helistama, sest pererahval on liialt hästi meeles päev, mil toona veel väikest Mõmsikut ootamatult seitse turistibussitäit inimesi vaatama tuli. «350 inimest korraga – seda oli natuke liiga palju,» nendib Rein.
Ele ja Rein tunnistavad, et pole oma kunagist otsust loomapark luua kordagi kahetsenud. «Mis siin ikka, vaatad karule otsa, tema vaatab rõõmsalt vastu,» räägib Ele. «Peaasi, et kõik terved oleksid,» lisab Rein. «Oluline on seegi, et eesti lapsed teaksid, et metsseal pole mitte kutsikad, vaid põrsad, ja et piim ei tule poest.
Mul oli ühel koostööpartneril Lõuna-Koreast partner külas ja too viidi Sangaste kandis ühte tallu külla. Korealane löönud kaht kätt kokku: «Kana! Muneb! Lehm! Lüpsab!» Võtnud siis pesast ühe muna, viinud perenaisele, kes talle selle ära keetis, ja ulatanud seepeale tuhat dollarit. Meie tahame, et meie rahvas loodusest nii võõrdunud ei oleks.»