Eile lõppenud festivalil Jazzkaar olid ülekaalus instrumentaalkoosseisud, kuid esinejate seas oli siiski ka lauljaid, nii rahvusvahelisi kui ka koduseid tähti.
Kaunid hääled jazz’i kaare all
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reedel astus Tallinnas Nokia kontserdimaja lavale üks selle aasta peaesinejaid, ameeriklanna Lizz Wright, keda korraldajad esitlesid kui uue põlvkonna jazz’idiivat. Selline määratlus pole kõige täpsem, sest kuigi lauljatari muusikas ja laulustiilis on kahtlemata jazz’i jooni, on seal rohkemgi elemente popist, rokist, bluusist, vana kooli soulist ja eriti gospelist, mis on Wrighti viimase, 2010. aastal ilmunud albumi «Fellowship» peateema.
Kontsert, mis algas hipiroki klassikaga, Neil Youngi lauluga «Old Man», sisaldas viimase plaadi lugusid «(I’ve Got to Use My) Imagination», «God Specializes» ja «Fellowship» ning vanemaid hitte («Stop», «My Heart»). Lauljatari saatis neljaliikmeline, valdavalt akustiliste pillidega ning mõjuvalt naturaalne ja elementaarne ansambel, kus paistis vast kõige rohkem silma leidliku lähenemisega trummar Jonathan Rix.
Ka Wrighti poolteist tundi väldanud etteaste kõige lummavamad hetked olid need, kus ta rõhutas oma laululaadi otsekohesust ja loomulikkust, hoidudes meelega jazzlauljatele omastest tehnilistest finessidest (scat-laul, peened mängud fraseerimise ja rütmikaga jne). Lauljatari rikkalik tämber pääses enim mõjule just sügava, sageli vaimuliku sõnumiga laulude intiimsetes tõlgendustes. Üks parimaid näiteid sellisest süüvimisest oli kaver Etta Jamesi loost «A Lover is Forever», mille isiklikust tähendusest Wright laulu eel ka rääkis.
Reedene jazz’iõhtu jätkus puupüsti täis Merepaviljonis, kus tõusis lavale teine Jazzkaare peaesineja, üheksakümnendate aastate briti acid jazz’i komeet The Brand New Heavies. Ootuspäraselt oma hiilgeaastate hitte ritta ladunud ansambel sai oma ülesandega, milleks oli publiku kuumaks kütmine ja tantsitamine, kahtlemata hakkama.
Ometi tuleb tõdeda, et elevus ja aktuaalsus, mis omal ajal sedalaadi klubijazz’i puhul valitses, on praeguseks vaibunud. Sama tunne ja äratundmine tekkis mul juba viis aastat tagasi, pronksimässu ööl, kui Jazzkaarel esines teine briti acid jazz’i veteran Incognito.
Acid jazz’i teene oli autentse souli, funki ja jazz’i tutvustamine noorele, pop- ja klubimuusikat tarbivale kuulajaskonnale ning omal ajal oli see kahtlemata uudne ja tänuväärne, lühikest aega ka värske ja värskendav. Kuid olgem ausad – selline muusika on, eriti ajadistantsilt vaadatuna, siiski tõelise souli ja funki kahvanäoline surrogaat, jazz’ist rääkimata.
Laupäevane eesti jazzlauljataride gala oli tore ja tänuväärne ettevõtmine. Saatjaks oravana jazz’irattas keerleva Siim Aimla juhitud ansambel, astusid lavale üheksa lauljannat: Airi Allvee, Anneliis Kits, Maarja-Liis Ilus, Anna Põldvee, Liisi Koikson, Silvi Vrait, Helin-Mari Arder, Kadri Voorand ja Laura Põldvere.
Jättes kõrvale arutelud, kes neist ikka päriselt on ja kes pole jazzlaulja ning kes veel oleks väärinud samasse ritta kuulumist, on rõõm tõdeda, et kõik laval käinud esinesid nauditavalt ja kinnitasid, et meie (jazz’ilikus) vokaalmuusikas on väga head ajad.
Kahe tunni vältel kõlanud repertuaar oli vaheldusrikas, ulatudes bluusi ja brasiilia muusika klassikast (Vraidi «Please Send Me Someone to Love» ja Arderi «Upa neguinho») eesti muusika pärlite ja esinejate omaloominguni.
Vaid paar subjektiivset
eelistust. Põldvee näitas tugevat kunstnikumina ja oli esimene, kelle publik lavale tagasi kutsus. Väga mõjuv oma lihtsuse, kuid seda suurema kommunikatsioonivõime poolest oli ka Ilusa etteaste.
Ning kolmas tõdemus on juba pigem objektiivne. Loodan ja usun, et keegi ei solvu, aga eesti vokaaljazz’i tippu on kerkinud suveräänne valitsejanna ja tema nimi on Kadri Voorand.